Ideed on rohelistel kaunid, kuid paljud neist ei ole maailmas toimuvaga kursis. Praegu on Eesti rohelised asunud energiliselt võitlema tuumaenergeetika vastu ja kiidavad koguni põlevkivienergeetikat, mille vastu alles hiljuti veriselt sõdisid. Tuumaenergeetika halvustamiseks korraldasid rohelised oma liidri Valdur Lahtvee endise töökoha, Eesti Säästva Instituudi kaudu küsitluse, mis andis 69 tuumaenergeetika vaenulikke kodanikke. Ilmselt küsitleti sõpru, tuttavaid ja nende lähisugulasi, sest kuidas muidu seletada ilmselget vastuolu märtsi lõpu Foorumi saatesse helistanute 63-list toetusega Eesti oma tuumajaamale.
KAHEKORDNE TARBIMINE
Milline on praegu olukord maailma energeetikas? Esmalt märgime, et 2 miljardit maakera inimest pole elus kunagi elektriga üldse kokku puutunud, kuid nemadki tahavad elada sama raiskajalikult nagu Eestimaa rohelised. Praegu annavad kogu maailmas kivisöe, pruunsöe ja põlevkivielektrijaamad ligikaudu 40, gaasielektrijaamad 19,5, õliküttega elektrijaamad 6,5, tuuma- ja hüdroelektrijaamad kumbki 16 ja muudel kütustel põhinevad elektrijaamad kokku vaid tühise osa – pisut rohkem kui 2. Energiamahukus aga kasvab maailmas kiiresti. 1. jaanuaril 2007| elas maailmas 6 589 115 092 inimest; 2030 elab maailmas 8,2 miljardit inimest ja elektrinõudlus kahekordistub. Ja seda ei ole võimalik katta tuule ja päikesega, nagu propageerivad rohelised. Aastani 2030 ennustatakse kõige suuremat absoluutset kasvu kivisöeelektrijaamadele (kasvuprotsent 2,8 aastas) ning nende osakaal tõuseb 45-ni. Veelgi kiiremat kasvu ennustatakse gaasielektrijaamadele (3,3 aastas). Hüdroelektrijaamade (1,7) ja õliküttejaamade (0,9 aastas) kasv on väike. Kõigist alternatiivenergia allikatest (tuul, päike, biokütused, maasisene soojus, vesinikuenergia) saadav elekter on perifeerne ja võib 2030 aastal ulatuda parimal juhul 4-ni. Reaalsus, mis parata.
OLULINE ON ELEKTRI HIND
Juba Karl Marx ütles, et inimese kõige tundlikum elund on tema rahakott. Ja Eesti inimese rahakott on väga kõhnukene. Pole ju mõtet ajada udujuttu keskmistest palkadest, kui 18 Eesti inimestest ehk 244 000 elab allpool rahvusvaheliselt võrreldavat suhtelist vaesusepiiri. On täiesti näotu kinnitada, et meie bensiin või elekter on odavam kui lääneriikides, kui me jätame arvestamata meie ja nende sissetuleku erinevuse. Kuid lolle, kes usuvad Eesti vapustavat majanduslikku edu, on endiselt küllaga.
Seetõttu ei vaja me mitte üksnes elektrit, vaid võimalikult odavat elektrit. Kõige odavam on tuumaenergeetika ja lähematel aastakümnetel orienteerub maailma energeetika seetõttu suuresti tuumaenergeetika edendamisele. Hiljuti avaldasid soomlased võrdlevad andmed baaselektri hinna kohta Soomes (euro/MWh), mille kohaselt konkurentsitult kõige odavam on tuumaenergia – 25,9 (sellest kütus 3), gaasil on see 45,0 (kütus 35,9), kivisöel 34,4 (kütus 17,6), turbal 35,9 (kütus 18,8), puidul 51,2 (kütus 30,8) ja tuulel 45,5. Uraani ressursid on maailmas praktiliselt piiramatud ja kütuse hind on tuumajaamades oluliselt väiksem kui teiste kütuste puhul sama energiahulga saamisel.
2005|. aastal kaevandati maailmas 35 000 tonni uraani. Keskmine tuhande megavatine tuumareaktor kasutab 24 tonni 4 rikastusastmega uraani massarvuga 235. Toogem võrdluseks, et sama võimsusega soojusjaam kasutab aastas 4,5 miljonit tonni kivisütt, mille põletamisel lendub atmosfääri hulgaliselt saasteaineid.
NO MILLEST SIIS MEIE ELU SÕLTUB?
Meie elu sõltub poliitikutest ja nende tahtest, või õigemini nendest vähestest, kes poliitikutega manipuleerivad. (Ühele USA naljakale uuringutele toetudes on väidetud, et 5 poliitikutest mõtlevad ja 15 arvavad, et nad mõtlevad).
Paljud tehnilist haridust mitteomavad juhid arvavad, et Eesti energiamajanduse päästerõngaks on tuul. Kuid see on kõige kallim energialiik üldse. Vastavalt 2004|. aastal valminud Eesti kütuseja energiamajanduse riiklikule arengukavale on elektrisüsteemi tänast olukorda arvestades tuulegeneraatoreid võimalik installeerida 90 – 100 MW ulatuses, kuid sellega kaasneks elektrisüsteemi talitluse kvalitatiivne halvenemine. Tehniliseks piiriks tuulegeneraatorite paigaldamisel Eesti praeguses elektrisüsteemis on 400-500 MW, kuid see nõuab väga suuri investeeringuid, kõnelemata miljardite eurode suurustest kulutustest avamere tuuleparkide ehitamisel. Keegi ei ole tuuleenergia kasutamise vastu, kuid seda tuleb teha mõistlikes piirides. Isegi paljukiidetud Taanis annab tuul vaid 13-14 üldtarbest, kuid kuna seda müüakse alla omahinna, siis ongi Taani elekter Euroopas kõige kallim. Kas see on tee, kuhu me tahame jõuda?
***
LOE LISAKS: JÄRJEKORD TUUMAJAAMA UKSE TAGA
Energeetika on väga keerukas ja paljutahuline probleemide kogum energiavarudest ja nende hõlvamisest, energia muundamisest, edastamisest ja tarbimisest. Tänapäeva energeetika on mitte üksnes väga keerukas, vaid ka kallis tehniline süsteem, kus tuleb arvestada energiaga varustuskindlust, energia kvaliteeti, seadmete ja süsteemide ohutust, mõju keskkonnale, energiaobjektide julgeolekut jne.
Uute energeetiliste objektide ehitamine võib nõuda aastakümneid, mistõttu nende valikutega ei tohi eksida. Ja kui me tahame, et Eestis oleks jätkuvalt sooja ja elektrit, on meil vaja kiiresti asuda pikka järjekorda oma tuumajaama saamiseks.
Miks kiiresti? Vaadakem arve! 1990. aastast tänini on Hiina elektritarve kasvanud 360%, Indias 155%. Maailmas ehitatakse praegu 24 tuumajaama, kavandatakse koguni 185 jaama. Meie saamatu vabariigi valitsuse juures oleme me varsti elektrita ja tuumajaama järjekord tuleb meieni alles siis, kui kogu meie praegune Riigikogu koosseis on inglite juures ja kuulab hardumusega Püha Peetruse muusikat.