Lõpetasin eelmine aasta ülikoolis bakalaureuse astme ja sain lõputöö eest A (suurepärane). Teate miks? Sest mul oli ilus kleit. Üks mu kursavend ütles nii. Ja see ei olnud kindlasti mitte nali. Muide, mõni poisslaps sai ka A, aga neil oli bakatöös vist mingi iva ka sees, sest nende ülikondasid ei kommenteeritud. Kutid omavahel lihtsalt patsutasid õlale ja soovisid õnne.
HÄRGADE RAHUSTUSEKS
Mu hea sõbranna õpib kõrvalerialana filosoofiat. Üks õppejõududest ütles esimeses loengus kohe ära, et naised ei ole võimelised filosoofilistes kategooriates mõtlema, kuna nad on liiga ratsionaalsed ja kasulikkusele orienteeritud, ei mõtesta oma tegemisi, neil on instinktid – pere ja kodu. Teine mu sõbranna võtab jällegi ajakirjanduse aineid.
Seal osakonnas teatas üks meesõppejõud loengus, et kui naised tahavad lugeda ajalehest argumenteeritud teksti, siis nad on kõike muud kui naiselikud. No näis, mis neist tüdrukutest saab. Saavad nad oma kraadid ja head hinded kätte või jääb kõik nende “naiseliku lolluse” pärast saavutamata.
Natuke aega tagasi kirjutas Kivisildnik Delfisse ühe vinge artikli sellest, et naised on väärtusetud ja riigi huvid reetnud, kuna ei sünnita. Tema meelest on naised ahned ja isekad ning pärast keskkooli peaks nad sünnitama suunama.
Kui aus olla, siis ma ei usu, et Kivisildnik oleks nii nõme ja nii napakalt mõtleks, kuid iseenesest on mul hea meel, et ta selle artikli kirjutas. See peegeldas kindlasti paljude Eesti “härgade” arvamust naise kohast ühiskonnas. Kõigi nende “härgade” rahustuseks võin ma öelda, et selliseid häid koduhoidjaid sünnitajanaisi tegelikult veel leidub siin Eestis.
Ma tean küll, sest ma olen nende mehi teiste naistega linna peal tina panemas näinud. Mõnikord on need uued naised ka lõpuks rasedaks tehtud. Seega, tõesti, tõesti, ega mehe taha see tegemine jää!
MILLINE MA SIIS NAISENA OLEMA PEAN?
Aga ma kipun siiski arvama, et Eesti riigile pole vist tarvis neid lapsi ainult toota, vaid keegi peab nad üles ka kasvatama, ja seda me ju ootame ikka naistelt. Rongaemad on me silmis lausa põlastusväärsed.
No ja siis me eeldamegi, et naised oleks head emad – aitaks lastel koolitükke lahendada; käiks klassikoosolekutel; viiks ja tooks neid pärast kooli huviringidest; oleks psühholoogid oma teismelisteks saanud lastele; ja toidaks lapsi ikka iga päev sooja tervisliku einega, mitte Selveri valmistoiduga.
Siis peavad naised olema ka head abikaasad – mõistaks ja oleks igati toeks oma abikaasale, ei karjuks ta peale ega viriseks; ootaks teda kodus õhtusöögiga; hoiaks kodu korras; näeks head välja, sest muidu ju mees on õigustatud kõrvalt panema.
Hea oleks, kui naine käiks ka tööl, sest kodus muutub ta liiga tujukaks, ja pealegi on meestel isegi tervis tööstressist halb ning üleüldse, ega siis mees pea naise maniküüri, trenne ja sõbrannadega kohvitamisi kinni maksma.
MILLE KURADI PÄRAST MA PEAN KOHANEMA NÕMEDUSEGA?
Tundub, et soolisest diskrimineerimisest rääkimine on tabu. Ma siinkohal parem ise “soolise diskrimineerimise” mõistet ei kasuta, muidu te pöörate otsekohe teise lehekülje. Enamik naisi küll tunnistab, et nende sugu neile aeg-ajalt ebameeldivusi tekitab, kuid nad kannatavad selle ära ja üritavad mitte tähelepanu pöörata. See on nagu jalgade epileerimine – valus on, aga no peab ju ikka tegema. Kannatab ära. Järgmise korrani.
Enamjaolt kõik, mis mulle vastatakse, kui ma soolise võrdõiguslikkuse probleemidele tähelepanu juhin, on see, et kõik ongi alati nii olnud, ja meil kõigil on rollid, mida peab täitma: juba vanasti käisid mehed jahil, samal ajal, kui naised pidasid kodu korras ja tegelesid lastega. Nii ongi hea ja normaalne.
Teate, me ei ela enam muinasajas! Ja kui ma tunnen, et ühiskonnas on minu naiseksolemine sõltuvuses sellest, et ma olen mittemees, siis mulle see ei meeldi. Ühiskond ei ole staatiline, seda saab muuta! Kui sada aastat tagasi poleks sufra?etid mässama hakanud, siis ei oleks me ka valimisõigust saanud! Ja samas peab nentima, et kui tol ajal poleks naistel meeste näol liitlasi olnud, siis poleks ka midagi muutunud. Seaduse silmis on küll meestel ja naistel võrdsed õigused olemas, kuid reaalsuses siiski tundub, et need kohati ei tööta. Asi on meie suhtumises ja mõtlemises, mis annab naisele alati vähem krediiti.
Mille kuradi pärast ma pean kohanduma sellega, mis on nõme, ja mille ainsaks põhjenduseks on see, et nii on ju alati olnud, las olla, mis sa raiskad oma energiat, on ju igasugu jobusid! Ja seda ei ütle mulle mitte ainult mehed, vaid ka naised.
MA EI TAHA, MA EI TAHA!
Ma ei arva, et kõik mehed on kaabakad, kuid mõnikord ma mõtlen, et kuna meie, naised, enda probleemidele tähelepanu ei tõmba, siis äkki ka tänu sellele mehed mõnikord ei teagi, et nad meile liiga teevad. Ja need korrad, kui mehed seda teadvustavad, siis nad võtavad seda kui pisikuritegu, millele karistust ei järgne. Nagu sigaretikoni mahaviskamine. Kohtuprotsessi sellest rikkumisest ju ei tule. Mina küll usun, et kui teatud käitumisele kehtestada nulltolerants, siis aja jooksul see muutubki tabuks, ja lõpuks muutub ka käitumismall. Kuid mitte midagi ei muutu, kui me ei hakka rääkima oma lugusid!
Ma ei taha, et mind kohustatakse ühiskonna ellujäämiseks lapsi sünnitama, ja ma ei taha, et kui ma ei sünnita, siis peetakse mind sellest tulenevalt reeturiks. Ma ei taha, et keegi leiab kõrtsis õiguse mind käperdada, kuna ma olen naine ja juhtumisi kohalolev. Ma ei taha, et iga mu mõtteavaldus seatakse kahtluse alla, kuna ma olen naine.
Ja ma ei taha, et ma pean leidma oma väärtuse sellest, et mul on peika, kes mind armastaks, sest minu meelest olen ma ilma tematagi väärtuslik.
MA TAHAN, MA TAHAN!
Ma tahan ka õppida, otsustada, juua, laaberdada, lõbutseda, vastutustundetult iga päev erineva isikuga seksida, head töökohta, rämedalt pappi kokku ajada, koju isiklikku kodukolde hoidjat, mitte sünnitada, roppe nalju teha, röhitseda, aegajalt kellelegi peksa anda. Bemmi tahaks ka!
Ühesõnaga, ma tahan ka omada ja teha kõiki neid asju, mida teevad mehed, kuid milleks mina, naisena, pean rohkem vaeva nägema ja enam õigustatud olema.