Kunagi fantaseeriti, et kauges tulevikus, nii 2000. aasta paiku, kolib meie igapäevane toit kosmonaudituubidesse, kust on seda mugav ja lihtne manustada ja säilitada. Arvati, et sisu jääb endiseks ja vorm muutub. Tegelikult on juhtunud just vastupidi – toit näeb välja nagu toit ikka, kuid sisu on tihti midagi hoopis ennenägematut.
Toidu kasvatamine ja töötlemine on muutunud järjest tööstuslikumaks protsessiks. Kasvatatakse intensiivselt, pihustades põllule terve “kohustuslik” loetelu putukate, umbrohu, seenhaiguste jm kahjustajate vastu võitlemise vahendeid. Hiljem lisatakse erinevaid värv-, maitse- ja lõhnaaineid, stabilisaatoreid, emulgaatoreid ning üritatakse leida võimalikult odavaid ja püsivaid koostisosi, millel toote algse mõttega ei pruugi enam mingeid seoseid olla (nt pihustatav purgivahukoor tahkestatud taimerasva baasil).
Taimsed transrasvad
Kauplustes müüdavates toodetes on sageli üheks koostisosaks hüdrogeenitud ehk tahkestatud taimerasv, mida sisaldavad margariinid, mõned kohukesed, paljud maiustused, kooreasendajad, jäätised jm tooted. Tahkestatud taimerasv on piimarasvast odavam ja see ongi peamine põhjus, miks see nii laialt kasutusel on.
Paraku võivad hüdrogeenimise käigus tekkida inimese tervisele ohtlikud taimsed transrasvad, mis tõstavad halva kolesterooli taset veres, vähendavad hea kolesterooli hulka, soodustavad veresoonte põletikke ja arterite lubjastumist. On ka uurimusi, mis lubavad taimseid transrasvu siduda selliste haigustega nagu vähk, diabeet ja rasvumine. Näiteks Taanis, Prantsusmaal, Kanadas ja USA mõnedes piirkondades juba kehtivad taimsete transrasvade kasutamise piirangud või keelud.
Kahjuks ei kajasta Eestis tänane tootepakend transrasvade sisaldust, seega tasub kindluse mõttes üldse vältida hüdrogeenitud taimerasva sisaldavaid tooteid. Vaadake asja näiteks siit:
http://www.proteinpower.com/drmike/wp-content/uploads/2006|/12/trans-fat-cartoon.gif
Ohtlikud toiduvärvid
Paljudes riikides on keelatud ka ohtlikumate sünteetiliste värvainete, nn asovärvide kasutamine toidus, paraku on need Eestis kasutusel. Ühe näitena võib tuua E 102 ehk tartrasiini, mis võib tekitada lastel üliaktiivsust ja käitumishäireid (ärritatus, rahutus, unehäired, keskendumis- ja õppimisraskused). Võib põhjustada allergilist purpurpuna, naha ja limaskestade ärritust, migreeni, kõhuvalu, iiveldust, nägemishäireid ja liigesevalu.
Alates 2010|. aastast peab Euroopa Liidus müüdav toit, mis sisaldab kõige ohtlikumaid asovärve, kandma toidupakendil hoiatust “Võimalik kahjulik mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele”. Mõelgem, kas meie, eestlased, tahame selliseid tooteid üleüldse oma laste ja ka enda menüüsse?
Taimekaitsevahendid ehk pestitsiidid
Toidu tootmisel kasutatavate taimekaitsevahendite kogused Euroopas näitavad tõusutrendi. Selle kohta, milliseid kemikaale on toidu tootmiseks kasutatud, pakend infot ei anna. Seireandmed näitavad, et umbes pool toidust sisaldab pestitsiidijääke ja ligi kolmandik sisaldab rohkem kui ühe toimeaine jääke.
Kui sööte intensiivtootmisest pärit viinamarju, siis neis on erinevaid pestitsiidijääke keskmiselt 6,5. Piirnormid on kehtestatud üksikute toimeainete kaupa ja enamasti pole teada, kuidas erinevate kemikaalijääkide koostoime inimese tervist võib mõjutada. See katse alles käib, paraku katsetatakse tarbijate peal.
Geneetiliselt muundatud toit
Geneetiliselt muundatud toit Eesti kauplustes on tarbijale raskesti tuvastatav – hoiatav tekst on pisikeses kirjas ja raskesti märgatav. Põhiliselt leidub meil GM õlisid ja margariine, võib ka juhtuda, et mõnede toodete koostisosana kasutatud geenmuundatud toiduained jäetakse pakendile märkimata. Geenmuundatud toidu ihalejad saavad hea ülevaate meie poelettidel pakutavast GM toidust aadressilt www.eko.org.ee/gmo.
Tarbija kui nõudluse tekitaja, mõjutab protsessi oma ostuotsuseid tehes. Kui tarbija ei ole informeeritud, ei ole tema valikud teadlikud ja toidutööstus võibki väita, et just sellist ebatervislikku toitu tarbija soovibki. Teadlik klient saab supermarketitest järjekindlalt nõuda tervislikku toitu oma soove ja ettepanekuid ka kirjalikult edastades ning kui selliseid inimesi on rohkem, viib see ka muutusteni.
Õnneks on üha enam tähtsustumas ka sellised toidu kriteeriumid nagu kohalik, ehtne, mahepõllumajanduslik, jälgitav. Kohalike alternatiivsete turustuskanalite kujunemine (otseturustus talunikelt, nn kastisüsteem, talupoed jne) võimaldab tarbijale keskkonna- ja tervisesõbralikumaid valikuid. Ei tohi lubada, et see võimalus hävitataks mingite asjakohatute euronõuetega, mis on vaid suurtootjatele sobivaks seatud.