ÜLESKIRJUTUSI KOGUNEMISELT: 10. detsembril möödus 70 aastat ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmisest. Tallinnas toimus taas, järjekorras kaheksas inimõiguste aastakonverents „Väärtuskonfliktid“. Tänavu räägiti väikeriikidest kui võrdsest partnerist, inimõiguste tulevikust, internetist kui tõese informatsiooni väravast ja manipuleerimisvahendist, aga ka Venemaa tulevikust vene aktivistide silme läbi. KesKus’i toimetus koostas äärmiselt olulisest üritusest kaleidoskoobi.
Mart Nutt: Inimõiguste olukord maailmas paranes kuni 1990. aastate keskpaigani. Siis järgnesid sündmused Bosnias, Tšetšeenias ja Gruusias ning Araabia kevad. Inimõiguste ülddeklaratsiooni vastuvõtmise ajal oli põhiline lähtekoht, et inimõiguste rikkuja on riik, tänases maailmas aga rikuvad inimõigusi paramilitaarsed ühendused, näiteks ISIS. Maailmapilt on palju kirjumaks läinud.
Kuidas väikeriiki kuuldavaks teha?
Leedu välisministeeriumi julgeolekupoliitika osakonna direktor, suursaadik Raimonda Murmokaitė: „Vahel saab väikeriik midagi ära teha ka mitte midagi tegemata. Meid pandi eesliinile Ukraina olukorra tõttu ja meie olime eestkõnelejaks ÜRO Julgeolekunõukogus. Leedu tegi ära väga palju tööd, et selgitada seda, mis toimus meie naabriga. Üksinda ei oleks Leedu suutnud seda teha, meil oli vaja üles ehitada koalitsioon, et saaks sellele ühistegevusele kaalu juurde lisada. Me ei saa iga teemat ise lahendada, koostöö on tähtis. Venemaa invasiooni tõttu me nägime, kuidas olukord Ukrainas muutus. Me nägime, et Vene suursaadik kurtis meediale, et väsimatud leedukad muutsid nende plaane. Seega, me aitasime ukrainlaste ja krimmitatarlaste hääled kuuldavale tuua.“
Eesti välisministeeriumi poliitikaküsimuste asekantsler Paul Teesalu: „ÜRO Julgeolekunõukogus on oluline, et seal oleksid meie piirkonnast esindatud ühesuguse mõtlemisega riigid, sest Venemaa oma suhtumist ei muuda. Eestist on saanud inimõiguste eestkõneleja, meil on siin oluline roll. Kuid on väga oluline, et väikeriik töötaks välja oma pädevusvaldkonna, et olla tõhus ja nähtav. Eesti on keskendunud teemadele, mille puhul oleme esirinnas: küberturvalisus, rahvusvaheline õiguskord, internetivabadus, vabadus end internetis vabalt väljendada. Meie järgime põhimõtet, et mis on päriselus keelatud, peaks olema keelatud ka internetis. Oma julgeolekunõukogu kampaania käigus üritame edastada sõnumit, et Eesti esindab väikeriike.“
Tänane pingeallikas – rändedokument
Raimonda Murmokaitė: „Ränne on alati konflikti koht. ÜRO-s on sellest palju juttu olnud. Miks inimesed põgenevad? Sest nad leiavad, et Euroopa peaks nad vastu võtma, sest nende kodumaal kuritarvitatakse võimu. Aga tegelikult tuleb tegeleda probleemidega nende riigis. See on osa sellest diskursusest. Meie, eurooplased, oleme need, kes kõiki vastu võtavad. Selge, et kõik on sündinud võrdsetena – rännet ei saa vaadelda rände põhjustajatest eraldiseisvana.“
Jens Ole Bach Hansen: „New Yorgis on see teema keeruline, sest palju on poliitkorrektsust ja paljusid teemasid ei saa tõstatada. Inimesed ei usalda poliitikuid, üritatakse ise toime tulla. Tegelikult on see seotud arengu küsimustega, mitte sellega, mis piiril toimub. Internetis tutvustatakse seda kui dokumenti, mis avab rändajatele Euroopa väravad. Tegelikult piirab see dokument ebaseaduslikku rännet.“
Kas inimõigustel on tulevikku?
Advokaat ja õigusteadlane Hannes Vallikivi: „Maailmas, kus sallimatus pead tõstab ja äärmuslikke populiste poliitareenile kerkib, on traditsioonilised inimõigused aina rohkem tagaplaanile tõugatud. Inimõigused on palju enamat kui poliitiline programm – tänapäeva maailmas tuleb neid vaadelda kui geopoliitilisi, tehnoloogilisi, kultuurilisi ja riiklikke strateegiaid, mis tagavad vaba ja võrdse arengu. Lisaks esitavad inimõiguste kaitsele väljakutse uued julgeolekuohud: terrorism, rahvusvahelise õiguse eiramine ning kontrollimatu ebaseaduslik migratsioon, millega kaasneb ka inimkaubandus.“
Rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste ekspert Alison Brysk: „Inimõigus on arenev süsteem ja see vastab küsimustele: kes on inimene, mis on õigus ja kes vastutab. Sisseränne on praegu põhiline väljakutse, see mõjutab inimesi kõige rängemalt. Seda tuleb vaadata koosmõjuna: tööõigus, inimkaubandus ja muud surveasjaolud. Kui vaadata, kuidas toimub globaliseerumine, siis USA-s tutvustatakse olukorda valesti. Need ei ole mehhiklased, vaid keskameeriklased, kes põgenevad relvakonfliktide jmt eest. Tegemist ei ole riikliku probleemi, vaid piirkondliku eripäraga. Me oleme näinud erinevaid rikkumisi, näiteks afgaani põgenikke, kes saadetakse tagasi kodumaale kindlasse surma jmt. Piiridel on olukord muutunud rangemaks ja see on halb uudis, sest tegemist on probleemide edasilükkamisega. Kuidas neile rasketele väljakutsetele kõige paremini reageerida? Laiendame rahvusvaheliselt inimõiguste alal solidaarsust. Näiteks minu kodukohas Californias on vastuseis sellele, et migratsioonipoliitikat rangemaks muudetakse – meie piirkonna edu taga on suuresti just sisserändajad.“
Politoloog, rahvusvahelise õiguse ekspert Nina Reiners: „Pärast inimõiguste deklaratsiooni vastuvõtmist 70 aastat tagasi on hakatud inimõiguste norme vaidlustama. Kuigi riikide osatähtsus inimõiguste valdkonnas näib olevat vähenenud, ei tähenda see seda, et me seisame silmitsi rahvusvahelise inimõiguste „lõpuga“. See ei tähenda ka seda, et inimõigused on ebaolulised. Vastus paneeli küsimusele on JAH, loomulikult on inimõigustel tulevikku. Seepärast on inimõigustega tegelevad organid ja riikidevahelised osalejad hakanud moodustama koalitsioone, et välja töötada uusi standardeid. Kas me võime öelda, et esimese põlvkonna inimõigused ehk poliitilised õigused on liikumas tagasi inimõiguste keskmesse? Murettekitav on see, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni autoriteet on hakanud vähenema – Venemaa ja Türgi ei järgi kohtuotsuseid. See tõstatab veel ühe küsimuse: kas rahvusvaheline konsensus inimõiguste kaitsmises on peagi võimatu ülesanne?“
Venemaa tulevikust
Majandusekspert ja ühiskonnategelane Raivo Vare: „Venemaa on suurepäraste võimaluste riik. Kuid selle asemel, et võimalusi rakendada, lämmatab ühiskonda suurte jõudude konservatism, mis põhineb välismaailmale arusaamatu maailmakorralduse loomisel. Sellise maailmakorralduse rakendamine kahandab isegi sellise suure maa ressursse ja toob kaasa märkimisväärseid kannatusi. Kas on võimalik sellest nõiaringist välja tulla ja välja arendada tõeliselt nüüdisaegse ja demokraatliku Euroopa ühiskonna mudel?“
Advokaat ja inimõiguste kaitsja Sergei Badamšin: „Venemaal realiseeritakse riigivõimu nii, et ei väärtustata inimõigusi – see puudutab kohtupidamist nii poliitilistes kui ka äriasjades. Näiteks võib tuua ühe uurimise all oleva juhtumi, kus tahetakse ära keelata võimudele ebasobiva sisuga lavastust ja süüdistatakse lavastajat korruptsioonis. Venemaal on praegu umbes 600 inimest saanud süüdistuse oma arvamuse avaldamise eest – esimese hoiatusena saab administratiivse haldussüüdistuse. Noored hangivad infot internetist ja nad on väga informeeritud. Mul on Venemaa noorte üle väga hea meel. Inimõiguste rikkumise ärahoidmiseks vajab Venemaa teiste riikide abi. See on sama olukord, kui kasvatada keerulist teismelist – sa ei viska teda ju tänavale. Seepärast on oluline, et Euroopa ja teised riigid ei viskaks ka Venemaad välja Euroopa Nõukogust. Meil on teie abi vaja.“
Ühiskonnategelane ja aktivist Aleksei Gaskarov: „Miks tagakiusatud inimesed ikkagi Venemaale elama jäävad ja võitlust jätkavad? Vaatamata sellele, et meil ei käi õigusemõistmine nii nagu peab, jätkavad advokaadid ikkagi oma tööd. Kui me võrdleme Venemaad Eestiga, siis üks riik valis demokraatia, teine hakkas tasapisi jälle Nõukogude Liitu taastama. Venemaal on palju vastuolusid, mis tegelikult seda režiimi ei tugevda, näiteks on võimud keelanud politseinikel riigist välja reisimise. Hiljuti, pärast valimisi, tõsteti pensioniiga. Oleme teelahkmel, kus näib, et kõik majanduslikud ja ühiskondlikud reformid on ammendunud. Nüüd on vaja poliitilisi muutusi – rohkem ei saa kruvisid kinni keerata. Noored on hakanud aktiveeruma ja soovivad, et riik läheks demokraatia teed. Meil on olemas opositsioon, kõiki pole veel hävitatud.“
Ajakirjanik ja Boris Nemtsov Foundation for Freedom kaasasutaja Olga Šorina: „Kui Boriss Nemtsovilt küsiti, et kas ta juba väsinud ei ole Venemaa tirimisest demokraatiasse, vastas ta, et Mooses vedas inimesi läbi kõrbe 40 aastat – see ongi pikk protsess. Kui vaadata uuemaid arenguid, siis Putin on noorte venelaste südame ja toetuse kaotanud. Eelmisel aastal viisime Levada Keskusega läbi küsitluse, millest selgus, et 44% noortest sooviks Venemaalt lahkuda. Noored näevad oma tulevikku ebamäärasena, üle kahe aasta midagi ette ei plaanita. Elatustase on madal, kuid noorte hinnangul on probleemiks ka inimõiguste rikkumine: 68% noortest on selle pärast mures. 63% noortest näeb, et riigis on vaja olulisi muudatusi: paremat elukvaliteeti, uut valitsust/presidenti. Kuidas olukorda muuta? 55% on nõus liikumistes ja parteides osalema, et aktiivselt protsesse mõjutada.
Selle kohta, mis toimub, on meil infot vähe, aga noortel on radikaalseid ideid – nendega tuleb vestelda ja neid peab harima.“
Eesti suursaadik Soomes Harri Tiido: „Vene maailmal on mitu kihti. Üks osa nn vene maailmast on venelased, kes on Venemaalt lahkunud. Need, kes on ise lahkunud, on assimileerunud ja integreerunud. Neil venelastel, kes geopoliitilise muutuse tõttu Venemaast eraldati, on integratsiooniga rohkem raskusi ja nemad on üldiselt Putini-meelsed. Neile kahele lisaks on veel üks huvitav seltskond – tagavara vene maailm. See on vene eliit ja kõrged ametnikud, kellel on vara välismaal ja kes veedavad seal suurema osa ajast. Neile nagu meeldiks, et neid diskrimineeritakse – ise elavad välismaal külluses, aga kurdavad kehva kohtlemise üle.“
