Erinevad sisuliselt prahiks osutunud väärtpaberid börsidel on olnud majandusliku kulutule mootoriks üle kolme aastakümne. Mida polegi ju nii vähe, kuid tänaseks annavad börsikaminas sooja vaid nende väärtpaberite servades vingerdavad hõõgvel ussikesed. Võhm on otsa saanud.
Jah, ei tea, ei, ei tea
Veel hiljaaegugi oldi võimalike kehvade aegade raviks Eestis valmis taluma ka karmi kätt: keegi peaks tulema ja asjad õigesti paika panema! Kaua me kannatame seda tüütut demokraatiat?
Tänaseks on kehvad ajad tiksuma hakanud. Karmi käe asemel aga… üllatus, üllatus… kostab aina sagedamini sootuks uusi väljaütlemisi: pöördutakse rahva poole. Küll selleks, et teada anda, et rahvas võiks riigi huvides vähem kulutada ja rohkem kokku hoida, aga ka selleks, et teavitada rahvale, et nüüd on neil võimalus otsuseid teha. Õige kah! Eks hädade suurus ja ulatus ole selline, et ka karmi käe senised kuulutajad saavad aru, et sellistes oludes rahvast rusika või nuiaga nüpeldamine kraavi jooksnud majandust tee peale tagasi ei upita. Sestap on see kõva käsi ka mõneks ajaks ehk unustatud.
Ja selle asemele on astumas rämpsdemokraatia: rahvale antakse valida, kumb plaan aina napimaks muutuva eelarvemolli juurde lasta. Kas püüne või katel, kui võtta see viimane pealinna juhtum.
Loomulikult on tegemist oluliselt leebema looga kui naljandis Valgevene kohta, milles kirjeldatakse samuti otsedemokraatlikku lahendust sealmail: referendumil, nimelt, päritakse: “Ega te tea mõnda põhjust, miks president Luka?enka ei peaks jätkama?” Ja vastusevariandid: “Jah, ei tea” ja “Ei, ei tea.”
Aga eks see näiva demokraatia taha pugev diktatuur hakkagi peale mingist esialgu kummalisest mõtteveidrusest. Lõpuks on aga nagu Venezuelas, kus samuti on ametlik otsedemokraatia, kuid…
Linnuke Savipätsi netileheküljel
Teadmatus nii otsedemokraatia kui ka siduvate referendumite tegeliku tähenduse kohta on see müütide allikas, millest voogab võimalusi kõikvõimalikeks oludeks. Neil headel või ütleme siis, parematel aegadel on otsedemokraatia tont, millega hirmutada, ning öelda, et kui te rahvale otsustusõiguse annate, siis küll te alles näete, millised manipulatsioonid, seatembud ja häälteostmised siis sündima hakkavad! No millised siis? Ega’s hullemad kui iga nelja aasta tagant? Ikka samasugused ja pigem vähemas mahus, sest himuraimgi võimutaotleja ei leia niipalju toetust sellist plakatite paraadi pidevalt korraldada.
Esindusdemokraatiagagi on ju see lugu, et paljud selle nautijad peavad Põhiseaduses kõrgeima võimuna nimetatud rahvast tobukesteks, kelle vahetusse kasutusse võimu andmine olevat suisa ohtlik. Rahvas pidavat nimelt väga rumal olema! Huvitav, kas ka siis, kui rahva tarkuses kahtlejad oma mandaadid saavad?
Nüüd on teine aeg, raha napib, võimalusi napib, lootusi napib ja vastutada on vaev. Siis sobib pehmetena näivaid otsedemokraatlikke küsimusi küsida ja öelda, et see ongi rahva vahetu tahe.
Linnuke internetiküljel kahe võimaliku valiku vahel on aga nii demokraatiast kui otsedemokraatiast sama kaugel kui nelinurkseks lõigatud kuivanud lehmakook mikroprotsessorist. Tõsi, mõlemad näevad kandilised välja ja väga suure tõenäosusega võib mõlema sisemuses ka midagi toimuda.
Otsedemokraatliku tava alused
Hea demokraatliku ning ennekõike otsedemokraatliku tava alus ei ole mitte võimu küsimus rahva suunal (millele siis vastused ette on pakutud), vaid rahva enese võimalus sõnastada tahte sisu ja see siis ka realiseerida. Koguda allkirju täna kas koduõue läbilõikava kiirtee või inimeste elupaikadesse rajatavate paekivi- või liivaaukude või mõne niisama mõttetuse vastu on muutunud selle rajamisest huvitatute jaoks pilkeobjektiks. See on vaat et kodusõja või siis selle künnise olukord. Valdavalt on see õnneks muidugi valmidus vaimseks kodusõjaks, kus rahvale vastaspooleks esialgu neid nörritav omavalitsus, riik või siis ettevõtja.
1848. aastal oli ?veitsiski tõsisema sisetüli oht. Puhkenud ja tagantjärele kodusõjaks kutsutud kuuajalises relvastatud toimetamises sai hukka sadakond inimest ja neistki enamik relvakasutusvigade tõttu, mida täna sõbrakuuliks kutsutakse. Igatahes kohandasid ?veitslased oma põhiseaduse otsedemokraatlikuks ja tänaseks on sellest ajast peale korraldatud üle 530 üleriikliku siduva referendumi. Neist üle 160 on olnud otsesed rahva omaalgatused, millest vaid 8% on rahvahääletusel toetuse leidnud. 190 kohustuslikust referendumist (võim peab põhiseaduse järgi rahva arvamust küsima) on ligi kolmveerand ka selle rahvatoetuse saanud. Kusjuures aasta-aastalt on toetuse saamise osakaal kasvanud (loe: võim on õppinud rahvaga arvestama ja inimesi sisuliselt kaasama). Et ?veitsi põhiseadus annab ka õiguse rahvahääletusel vastuvõetud seadusakt vetostada, on seda ka 150 korral tehtud.