MIS VÕIKS OLLA ÜHIST EESTIL JA JAAPANIL: ei sarnane meie keeled ega toidumenüüd. Aga ometigi – kas oleme viimaks leidnud selle kauaoodatud silla, kultuuride kohtumispaiga? Uuriva ajakirjanduse lipulaev Punane Jänes sukeldub pea ees uutesse trendihoovustesse. Mihkel Seeder lindistas üles.
Punane Jänes: Kaido Höövelson aka Baruto tõi pisikesele eesti rahvale kaugel saareriigil palju kuulsust. Madistades saviringis teiste hiiglastega, õnnestus tal pöörata sumo usku nii mõnedki maarjamaalased, kes kuus korda aastas kaks nädalat järgemööda end varavalges arvutite ette lohistasid, et elada interneti abil kaasa sumoturniirile. Kaidot on õigustatult nimetatud Eesti suureks saadikuks. Kuna Baruto on oma mawashi varna riputanud ja tegeleb nüüd kodumaal maaviljelusega, on igati loogiline küsida: kes on tema mantlipärija? Ega mitte ometi noorhärra Kelvin?
Kelvin: Jäta mind rahule!
Punane Jänes: Oota nüüd, Kelvin, sinu kord veel tuleb. Igatahes, noorhärra Kelvin on võtnud oma südameasjaks harrastada põnevat hikikomori kunsti. Esmapilgul võib jääda mulje, et selle võõra termini taga on peidus midagi lihtlabast: inimene otsustab ühel heal päeval, et ei välju enam enda korterist, oma toast, ekstreemsel juhul enda voodistki. Ja niimoodi kuude kui mitte aastate kaupa. Easy, eks ole? Aga ei, isegi selline aktiivne mitte millegi tegemine nõuab spetsiaalseid oskusi ja raudset vastupidavust. Noorhärra Kelvin, mis on teie edu saladus?
Kelvin: Mine minema!
Punane Jänes: Saan aru, oma kunsti tuleb kaitsta. Aga mingi põhjus peab teil ju olema.
Kelvin: Teiste ülejääkidest toitumine pidi olema nüüd moeasi. Ma kuskilt lugesin. Et noored inimesed käivad prügikastidesse sukeldumas. Neile kohe meeldib see.
Mina ei sukeldu kuskile. Mul pole vaja. Mina ei pea isegi toast välja minema. Kõik need jäägid kõnnivad mulle ise koju, minu ema käe otsas. Ta toob iga päev midagi, mida vene kooli sööklas üle jääb. (Näitab taldrikut) Näed, eile pakuti hakklihakastet ja peedisalatit.
Punane Jänes: See on küll väga huvitav tähelepanek, Kelvin, aga ma küsisin teie motivatsiooni kohta – te pole ju juba pikka aega toast välja astunud, eks ole?
Kelvin: Ema ütleb ikka, et ta tuleks kohe sööklast ära, kui ma endale mingi töö leiaksin. Sest tema tahab ka Soome minna. No ikka koristajaks. Tal on seal juba mitu sõbrannat ees. See Soome on üks erakordselt puhas riik. Peab ju olema.
Punane Jänes: Väga vabandan, aga kuidas puutub meie vestlusesse Soome? Me räägime ju Estonian hikikomorist.
Kelvin: Siin elades pead sa ilus olema. Ilmtingimata. Muidu rikud kõik ära. See on kõige ilusamate inimeste riik. Selles riigis on häbiasi kole olla, nagu mingi anomaalia. Selles riigis peaksid kõik koledad inimesed toas istuma. Muidu nad rikuvad tänavapilti.
Punane Jänes: Väga julge väide. Ma ei tea küll, kust see nii ühtäkki välja hüppas, aga huvitav on see sellegipoolest. Siiski, Kelvin, te olite ju igas mõttes lootustandev noor inimene – pidite graafilist disaini õppima minema. Ja nüüd olete erak…
Kelvin: Mina ei ole ilus, ma olen selline ilmetu. Pigem kole. Aga mitte nii kole, et see koledus kuidagi huvitav tunduks.
Punane Jänes: Kelvin, palun, püüdke keskenduda. See intervjuu läheb ju ajalehte.
Kelvin: Ma proovisin end ükskord Photoshopiga ilusamaks teha. Värvisin oma silmad tumesiniseks ja tegin need hästi suureks. Ega hallid silmad pole just kuigi ilusad.
Punane Jänes: Kelvin!
Kelvin: Mul ema toob riideid. Mingist suvalisest poest. Ega vahet pole. Kuigi ma ükspäev just mõtlesin, et miks ta mulle kogu aeg just golfisärke ostab.
Punane Jänes: Ärge kandke siis neid golfisärke!
Kelvin: Mida siis? Ma pole ise midagi ostnud. Mul õde ka mõnikord toob. Aga need on rohkem nagu mingid hipsterite hilbud. Sellised liibuvad teksad ja imelikud särgid. Need on kõik välismaalt toodud. Jah, ma lõikasin isegi oma riietelt kõik sildid ka ära.
Punane Jänes: Oeh, mida ma küll teen teiega, Kelvin. Ilmselgelt pole te koostööst huvitatud. Aga kas inimestel pole siis õigus teada, miks te olete loobunud normaalsest elust? Miks te lukustate oma ukse ja ei lase sisse oma lihast emagi? Kas meil pole siis õigust aru saada, MIKS te olete valinud hikikomori tee ja pööranud selja tervele Eestile?!
Kelvin: Ma ei tea. Ma ei ole mitte keegi. Ma olen lihtsalt üks must auk.
Punane Jänes: Hea küll, küsime kommentaari emalt, võib-olla on kõrvalpilk kasulikum. Proua Kelvini ema, kuidas te kommenteerite oma poja ebatavalist huvi nii võõra kunsti vastu? Kuidas te olete kohanenud uue koduse korraga?
Kelvini ema: Inimene ei saa olla nii jäik. Ei saa niimoodi, et valid ainult ühte asja. Kõike tuleb proovida. Võib-olla hakkab hiljem meeldima.
Punane Jänes: Ahah, see on siis otsene kriitika teie pojale? Või sõnum laiemale publikule?
Kelvini ema: Issand jumal, ise noor inimene, aga muud ei tee, kui magab. Kuule, ärka nüüd üles. Ma tõin sulle süüa.
Meil jäi täna kõik järele. Saad sa aru? Kogu see toit, mis me hommikul tegime.
Nad korraldasid streigi. Mitte keegi ei tulnud sööma.
Ütlesid, et nemad seda läga enam ei söö. Kujutad sa ette?
Kuhu me niimoodi jõuame, ah? Lõpuks hakkavad kõik streikima.
Telekast ka muud ei kuule, kui streik, streik, streik. Igal pool.
Egiptuses ja Türgis ja Tais ja igas kuradi kohas.
Kogu aeg on mingi võitlus. Kui ei võitle, siis ei saagi enam elada.
Aga kuhu mina streikima lähen, ah?
Mis streik see niisugune oleks?
Mille vastu ma saaksin streikida, ah? Ütle!
Punane Jänes: Soovite te ehk seda kommenteerida, noorhärra Kelvin? Need on ju päris tõsised süüdistused.
(Kelvin vaikib pikalt)
Punane Jänes: Et siis streik? Saan ma õigesti aru?
Kelvin: See Punane Jänes – ta tuli juba mitu nädalat tagasi. Ta lihtsalt käib siin aeg-ajalt.
Punane Jänes: Oodake, see ei puutu nüüd küll…
Kelvin: Ma arvasin alguses ise ka, et hakkan vaikselt hulluks minema. Aga hiljem ma uurisin selle asja järele. Ühetaoline keskkond võib lisaks erutuse ja tähelepanu vähenemisele põhjustada ka mitmesuguseid hallutsinatsioone. Seda nähtust kutsutakse „vangide kinoks“…
Punane Jänes: Hea küll, hea lugeja, paistab, et siinkohal tuleb nüüd joon alla tõmmata. Mis küll vaevab noorhärra Kelvinit…
Kelvin: …Enamjaolt ei mõju need hallutsinatsioonid hirmutavalt ning kui nendega harjuda, võivad need isegi meelelahutust pakkuda…
Punane Jänes: (Eemaldub kiirelt) …eks see tuleb alles välja selgitada. Aga paistab, et ta on heas toonuses, kõrgvorm on peaaegu saavutatud. Vaatame, kas ta suudab tekitada eestlastes samasuguse hikikomori-vaimustuse, nagu tegi seda Baruto sumoga. Eks aeg näitab.
Punane Jänes: Kelvin, palun, püüdke keskenduda. See intervjuu läheb ju ajalehte.
Kelvin: Ma proovisin end ükskord Photoshopiga ilusamaks teha. Värvisin oma silmad tumesiniseks. Ega hallid silmad pole just kuigi ilusad.
Estonian Hikikomori VAT Teatris
Sa oled olemas. Sinna pole midagi parata.
Sa oled olemas. Sinu käest ei küsitud, miks. Sinu asi on oma olemasolu vaid kuidagi õigustada. Teised ju ootavad seda, iga päev. Aga kuidas seda teha…
… kui sa ei taha oma toast välja minna, sest sul pole seal väljas mingit kohta. Kui sa oled nagu tapeet, mida keegi ei pane isegi tähele.
… kui sa elad ilusate inimeste riigis, kus on häbiasi kole olla, aga sina oled ilmetu, võiks isegi öelda, et pisut kole, aga mitte nii kole, et koledus kuidagi huvitav tunduks.
… kui sa pead end kokku võtma, aga sul pole soovi võidelda, läbi murda, hambad ristis rügada ja end iga päev ületades lõpuks läbi põleda.
… kui su sees elab eestlase igivana hirm end teiste ees lolliks teha. See sunnib sind loobuma ja jätma asju pigem proovimata kui kogeda läbikukkumisega kaasnevat häbi.
… kui sa tunned pettumust, sest sa mõistad, et sina ei juhi oma saatust, võib-olla on see keegi teine, aga sina igatahes mitte.
… kui sul pole mingit plaani, isegi mitte kõige väiksemat. Kõigil on, aga sinul pole.
… kui õues lamab lumehanges tüdruk, kellele sa peaksid appi minema, sest muidu külmub ta surnuks või lüüakse lihtsalt maha, aga sa ei taha minna, sest see tüdruk ei puutu sinusse, sul pole temaga mingit suhet, sa oled maailmaga suhte omamisest üleüldse puhkuse võtnud.
Ja ometigi pidasid sa end kunagi eriliseks. Su kohta öeldi, et sinust tuleb kindlasti mõni teadlane või kirjanik või riigimees, sest sa olid nii terane ja nutikas. Su ees olid ju kõik teed lahti.
Esietendus: 24. märtsil 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
