Kinkaleri on Itaalia etendajatepunt. Kes vahel väljendavad ennast teatri, vahel mõnes muus vormis. Olgu need siis trükised või kunst või mis iganes. Neli aastat tagasi käisid nad Baltokal, etendusega “Otto”. Et tulid aga lavale ja kukkusid aga pikali. Karmauhti. Mütsti. Selle pikalikukkumise kontseptsiooniga on nad edasi töötanud. Samal ajal, kui Kanutis uue tüki esikas oli, oli Kanuti akendel nende videoinstallatsioon, kus erinevad inimesed erinevates maailmalinnades pikali kukkusid. Üksi ja paariti. Inimesed tänavalt. Sekka mõned kokad ja politseinikud. Kes iganes. Kinkaleri uuris, mismoodi fooldaun linnaruumis linnaruumi mõjutab. Et kuidas kollaps (vastu) kärab.
Ega eriti ei kära.
Üle astutakse kodanikest. Mõni kõrvalpilk ehk heidetakse. Kui heidetakse. Ehk siis – tõestatud on midagi, mis ehk tõestamist ei vajagi. Lääneeurooplaste värk. Samas jälle, eks ilmselgele ole ka vaja osutada.
“The Hungry March?” ei saa ka ilma aelemiseta. Põrmandu pääl. Et siis tuleb mees, sätib redeli pro?e alla, keerab pro?e paika, siis võtab mikrofoni ja laulab laulu, rokilaulu, siis puhub elektripumbaga diivanid täis, sellised teleturu täispuhutavad kummidiivanid, siis aeleb nendega mööda põrandat. Muusika saatel. Siis viskab keegi lavale käe. Siis aeleb selle käega nats. Ja ongi nagu kõik, kolmveerand tundi on möödas kah. Etendus läbi.
Esmapilgul selline täielikult ilma saba ja sarvedeta asi.
Et miks ja milleks, mine võta kinni. Nagu laval olev mees enne etendust kuskil intervjuus ütles – et tema meelest peab teater tekitama rohkem küsimusi kui vastuseid, et siis inimene saalist hakkaks ise vastuseid otsima. Küsimusi tekitas see jah, süle ja seljaga. Aga kui vastuseid otsima hakata, siis – siis läheb pilt natukene selgemaks. Mis siis, et see on selline teise käe selgus, otsitud selgus. Mõneti see siiski toimib, sest ega me ilma ärritajateta ju eriti mõtelda viitsi.
(Iseasi muidugi, kas see Kinkaleri etendus oli piisav, või õigemini, õige ärritaja – see võis nii närvi ajada, et vaadatud ja unustatud. Aga Kowalsky siiski peab püüdma, tema kirjutab sellest, ja maailmaesietendus Eestis on juba ise piisav põhjus.)
Arutame siis. Kaaskiri etendusele ütleb, et tegemist on vananeva rokkstaariga, kes oma elus vahekokkuvõtet või inventuuri või midagi sellist teeb. Eks ta jah selline kole, vana ja abitu välja näegi. Aga mis sellest huvitavat võrsub, on, meile, kes me läheneme linnutiivul keskeale või oleme seal – eas, kus kondid enam nii kepsakad ei ole ja kuus tundi korvpalli suvepäeval on ületamatu ettevõtmine – mismoodi tunneb mees ennast siis, kui suurem osa tema elu-, või kunstiteest, on juba vääramatult möödas? Kuidas me klammerdume järjekindlalt oma nooruse käsulaudade külge ega anna endale aru oma vanusest. Ei vaata passi ega saa soliidseks.
Okei, okei, banaalne.
On jah, aga, kurat, selline peegel silma ette on kohati täitsa töötav. Iseasi on muidugi see, kas ja kuivõrd see kellegi jaoks ikkagi narruseks muutub. Ja kas see, mis teiste halvustava pilgu all narr välja paistab, tegelikult mitte essentsiaalne püsiväärtus ei ole. Väärtus, millest ei tohi lahti lasta.
Ja siit edasi – kui palju mind ikkagi peab huvitama, mis teised arvavad. Seda juhul, kui ma oma tegemistes ise kindel olen. Ja kas ma ikkagi olen. Ning veel, et eneses kindel olemine eneses kindel olemiseks, aga kui tegelikult on minu loominguline mootor ikkagi maha käinud, kui ma eneses kindel olles kunstilist sitta raiun, asju teen, mis tõepoolest peni perssegi ei kõlba, kas siis ikkagi on sellel mõtet?
Jah, sootsiumi jaoks kindlasti mitte, aga minu kui looja enda jaoks? Kas pole mitte nii, et kogu sellele suurele eneses kindel olemisele vaatamata, kui sootsium ikkagi mitte midagi ei leia, sest midagi ei olegi, hakkab perse läinud kunstitegemine mind ikkagi nii palju sööma, et ma selle alla närtsin ja kärvan? Sest tunnustust ja mõistmist pole. Sest midagi pole tunnustada ja mõista?
Nojah. Karm värk tegelikult. Vaata ka Mark Knopfleri viimaseid kontserte, mõtle ka, et kas Runneli juubelikonverentsi ei oleks pidanud juba üheksakümnendate alguses ära tegema, kuula ka Guns’N’Rosesi uut plaati, jmt?
Hinne – IISI