See raamat on saatanlik, sest jälgib vene filmi, aga sealne kinolugu pulbitseb kui põrgukatel, on pulbitsenud juba sajandi, tsaristlikust tumedast melodraamast alates, läbi avangardismi, romantismi, stalinismi, idealismi, läbi kire, künismi, orgasmi, ustavuse, pugemiste, reetmiste, kõrgkunsti, ideoloogia ja haltuura, läbi vere, rooja, revolutsioonide, sõdade, läbi Kremli, koonduslaagrite, kommunaalkorterite, aktuste, Stalini preemiate, läbi arreteerimiste otse võtteplatsil, läbi viina, narkotsi, hulluse, mõrvade, suitsiidide ja mahalaskmiste. Seal on filme vändanud poksijad, poeedid, t?ekistid, fotograafid, kingsepad, talupojad, juudid, grusiinid, korealased, armeenid, sakslased. Venelasedki. Ka Baltikumist on märke. Eisenstein sigis ju Riias, Nigmatullin mõrvati Vilniuses, “Stalker” vändati Tallinnas. Eesti kinoke rippus aastakümneid vallaslapsena vene nisa otsas.
Vene film on habras kui kastene ämblikuvõrk, ent rammiv kui Tunguusi meteoriit. Seal on mühamas ?o?takovit?i sümfonismi, helisemas Dunajevski naiivlaulukesi, Schnittke moderni, Võssotski groteski. Sekka luulet, re?issööri joptvojumatte, purjus näitlejate jorinat.
Vene kinoloos ei ole suuri ega väikesi, gigante ega gnoome, sest geenius võib hetketi olla tilluke ja kintsukaapiv, pisikeseks peetu aga kerkida väärikaks. Siinseski raamatus on kõik pöörleva purgaana koos, ilma alguse, otsa või keskpaigata, ilma vähemagi kronoloogiata, nii mõnigi “suur” on pilgu alt väljas, hulk “väikseid” aga fookuses. Idealism või ideoloogia, avangardism või aferism – mis vahet seal on? Kõik on kokku üks kino.
Siinsed lood on aastate kestel paberile paiskunud, seepärast võib neil küljes olla kirjutamisaegseid jälgi, näiteks Pronkssõdur võib veel Tõnismäel kesta jms, aga las ajad ja ajastud pöörelda, las supp kuumalt podiseda.
Hüva helpimist. Kui keelt kõrvetate, pole autor süüdi.
Vassili ?uk?inist
Poisina lõpetas ?uk?in üksnes seitse klassi külakooli, kuid kümmekonna aasta pärast oli sellesama haridusega juba koolidirektor. Ja õpetas – vene kirjandust. Veel paar aastakest ja ta seisis Moskva kinoinstituudi eksamilaua ees. Küsitlejaks vene tollane kinojumal Mihhail Romm.
?uk?inil palutakse kõnelda Pierre Bezuhhovist. Mees teatab, et pole raamatut sõjast ja rahust lugenud. Liialt paks teine, tunnistab ?uk?in. Kas te üldse pakse raamatuid ei loe, küsib hämmeldunud Romm. Ühe olen lugenud, nimi oli “Martin Eden”, hüva raamat. Romm on kannatuse kaotanud ja karjub: “Kuidas te saite olla kooli direktor ja vene kirjanduse õpetaja, kui teis pole hariduse raasugi, kuidas võiks teist saada re?issöör?”
Parastavad eksamitädid laua taga mõtlesid juba rahuldustundega, et nüüd saab sellest tülikast sõdurisaabastes maakast lahti. Ent ?uk?in viskus sammukese Rommile ligemale ja pistis vastu lõugama: “Aga kas te teate, mis tähendab olla külas koolidirektor?! Esimehelt tuleb talveks ahjupuud välja pigistada, siis need lõhkuda, laduda, et lapsed ära ei külmuks, koolipinke tuleb parandada, õpetajaid taga ajada, joosta ja tormata, aga ümberringi on pori? Millal sa seal, kuradi päralt, raamatuid loed!”
Kokkuvõttes – Romm võttis ?uk?ini kinokooli vastu.
Andrei Tarkovskist ja Sergei Parad?anovist
Hämmastav ju, et Tarkovski, kinnine ja egoistlik tüüp, kes ei tunnistanud pühendunud sõprust, kiindus äkki pidurdamatult ekstravertsesse, lobisevasse, edevasse, fantaseerivasse ja valetavasse Parad?anovisse. Natuurilt olid nad antipoodid. Juba päritolu karjuvalt erinev. Tarkovski tuntud esteedist poeedi perest, Parad?anovi isa oli aga Tbilisi kaubaarmeenlane, komisjonipoekese juhataja, kelle sõnavara piirdus ostan-müün-vahetan leksikaga. Tarkovski oli haardelise lugemusega haritlane, Parad?anov ei lugenud üldse. Vassili Katanjan on mäletanud, et Parad?anovi, rahvusvaheliselt tunnustatud re?issööri Kiievi koduraamatukogu koosnes kahest köitest: Kornei T?ukovski räbaldunud lasteraamatust “Pese ennast sa” ja John Updike’i ingliskeelsest “Kentaurist”, Updike’i enda kingitusest, millest aga Parad?anov sõnakestki ei mõistnud.
Tarkovski oli süvenev, pretensioonikalt filosoofiline, väheproduktiivne, piinlikult stiilipüüdlik. Parad?anov aga ei teadnud, mis värk on kit?, ta realiseeris end iga hetk, lõi primitiivseid kollaa?e ettejuhtunud esemeist, joonistas, kaunistas, dekoreeris, teatraliseeris ja nägi ise oma kostüümides välja nagu kakaduu. Ka seksuaalelu oli neil vastandlik: Tarkovski selge hetero, kes doseeris täpselt oma suhteid, Parad?anov oli aga muretu biseksuaal, erotomaan, kes ei jätnud kasutamata ainsatki armuvõimalust, ükskõik, kas ette sattus mees või naine, nooruk või vanamutt. Just siit hakatus Parad?anovi Kolgata, tema Patt. Ta mõisteti homoseksuaalsuse eest viieks aastaks nõukogulikku vangilaagrisse. Sealses vanglahierarhias oli pederast aga automaatselt räpane paaria. Ma ei kahtle, et mehest tehti seal põrgus homohoor, suhuvõtja ning pärakuori. Ta ise kirjutas ühes vanglakirjas end ümbritsevatest kriminaalidest: “?Tõprakari, pidalitõbised, tätoveeritud rõvelõuad. Kohutav! Mina olen siin jätis, sest ei taipa ?argooni ega mängureegleid. (—) Ma ei ole Mowgli, et õppida selgeks d?unglikeel.”
Filmist “Noor kaardivägi”
Pärast sõda, 1947. aastal filmis Sergei Gerassimov “Noort kaardiväge” ja kummalisel kombel kujunes selle ekraanitöö võtteplatsist omamoodi kollektiivne seksivoodi. Re?issöör kutsus osalema terve hulga verinoori näitlejaid ja need ruttasid omavahel kiimlema. Pooleldi juhuslikult filmi sattunud Sergei Bondart?uk rasestas kähku Ljubov ?evtsova osatäitja, 21-aastase Inna Makarova, tulemuseks Bondart?uki esimene abielu ja tulevase kuulsuse Natalja Bondart?uki sünd. Irina Skobtsevani jõudis Bondart?uk seitse aastat hiljem. “Noor Kaardivägi” tõukas tõhusasse erootikasse ka Ulja Gromovat etendanud Nonna Mordjukova ja toona alles 17-aastase Vjat?eslav Tihhonovi. Sellestki suhtest sündis otsekohe pärast filmi valmimist siiailma järeltulija, poisslaps Volodja. Nõnda sai “Noorest kaardiväest” viljakate seksuaaltagamaadega linatöö, mille peaaegu kõiki osatäitjaid pärjati Stalini preemiaga. Ja kui film hiljem ei tundu enam eriti kunstilööv, siis tuleb arvestada teose suguelulist lisaväärtust, mille geneetiline kestvus on vene kinos jälgitav tänaseni.
Aleksandr Ptu?kost
Ptu?ko ise väliselt kuigi mõjuv ei olnud, prillitatud ja lakutud seitliga justkui Mait Metsanurk. Oskas olla vaimukas, lõbus, aga kui raevu sattus, siis sõimas enamasti eksootiliselt zoloogilises terminoloogias. “Piisonid! Ninasarvikud!” röökis ta näitlejate pihta. Levan ?engelia mäletab, kuis kord ameerika filmilevitajad näitasid maestrole kärbitud “Ilja Murometsi”, sest jänkidele vene originaal päriselt ei passinud. Juuresolijad kahvatusid, sest kohe pidi Ptu?ko vahkvihasest suust kostma: “Piisonid!?” Ent re?issööri nägu selgis hoopis rõõmsaks, ameeriklaste poolt liigsest trikikoormast puhastatud versioon meeldis talle. Näitleja Vladimir Fjodorov kutsus Ptu?kod Peeter Esimeseks – niisama julm, ootamatu ja nakatav. Ise ütles Ptu?ko, kui teda kiideti: “Ei midagi erilist, olen tavaline geenius?”
Saveli Kramarovist
Nõukogude kinokoomikute hulgas oli terve kari laadatolasid, kelle lõusta linale ilmumine pani saali paugupealt hüsteeriliselt hirnuma. Kõige juhmim larhv kuulus ülekaalukalt Saveli Kramarovile. Isegi Nikulini blaseerunud jotanägu tundus Kramarovi avameelse kretiinimorda kõrval intelligentsena. Kramarovil oli kaks naerutavat miimilist stampi. Esimene – hämmastunud kõõrdsilmsed silmarattad ja avali töllakil rippuv suu. Teine – päikseliselt idiootne, süüdimatult sädelev suu kõrvuni naeratus.
Kõige uskumatum tundus mehe füsiognoomia puhul aga tõsiasi, et rahvuselt oli Kramarov juut. Sest ta ehtsalt venelik karto?ka-nina ja Ivan-tobukese mask nii linal kui ka elus vihjasid muudele juurtele. Ühel hilisperioodi estraadikontserdil, kus ta ka oma tõust pajatas, sõnas ta publikule: “Kui te poleks mind vaatama tulnud, hoidnuks te kokku piletiraha, ent poleks iial teada saanud, et Saveli Kramarov on juut.”
Juri Bogatõrjovi surmast
Üha enam imbus Bogatõrjovi ellu alkohol, juba esimesed pitsid muutsid ta sentimentaalselt ennasthaletsevaks, vallandasid vaibumatu pisaratevoolu. Siis võis ta ükskõik kellele kaeveldes jutustada isast, emast, vaesest õekesest Ritast ja omaenda otsatust üksildusest. Südaöösiti helistas ta purjuspäi tuttavaile, vabandas lõppematult mingite episoodide pärast, kurtis hingehädasid ja kui traadi teises otsas avaldati tüdimust, muutus verbaalselt agressiivseks. Pingeline töö vaheldus ohjeldamatute lõdvakslaskmistega, honoraripäevadel täitus ta korter “sõpradest”, kelle hulka kuulus ka poolkriminaalset elementi. Pärast itaalia produtsendilt saadud raha mängufilmi “Mustad silmad” eest läks korteris taas peoks, Jural hakkas keset möllu äkki halb ja Sa?ka Jefimov helistas välja kiirabi. Esimene brigaad saabus kohale, kotis vaid side ja joodipudel. Teine sats kiirabilisi käitus kärmelt, süstides Jurale südamesse preparaati, mis saatuslikult reageeris alkoholiga. Surm oli silmapilkne.
Juri Vizbori sünnist
Poiss tuli ilmale uhkes asutuses – Nade?da Krupskaja nimelises Moskva sünnitusmajas. Nimeks pandi talle venepäraselt Juri, aga famiil kõlas võõralt – Vizbor. Ta isa, punane komandör, oli pärit Leedust, algse perekonnanimega Vizboras, mis aga Venes tundus proletaarlase jaoks peenutsev, seepärast visati lõputähed ära.
Ema, kaunitar Krasnodarist, tahtis esiotsa rasedust lõpetada ja kui toona abordindus käinuks sama hõlpsalt kui nüüd, jäänuks filminäitleja, bard, poeet, dramaturg, alpinist Juri Vizbor maailma ilmumata. Et aga lootehävitus polnud kommunisti perekonnas üksnes meditsiiniline, vaid ka poliitiline akt, sai jõmpsikas eluõiguse.
Eisensteini joonistustest
Eisensteini filmide vastupandamatut kütkestavust on psühhoanalüütikud hakanud seletama linatöödesse kätketud alateadvuslike seksuaalsete hoovustega. On teada, et Eisensteini ema oli erotomaan, keda mees ei jaksanud rahuldada, sellest sigisid temperamentsed koduskandaalid, mis lõppesid lahutusega. Kohus mõistis poja isa kasvatada, sest ema oli mastaapselt rikkunud abielu. Seksuaalsusesse süüvis Eisenstein enne puberteeti, leides ema spetsiifilisest raamatukogust ka L. von Sacher-Masochi sadomasohhistlikku klassikat. Sõnaga – Eisensteinis käärisid lapsepõlvekompleksid ja nende ilmnemist võib ta filmides tõepoolest ohtralt leida. Aina korduvates julmusestseenides on ohvriteks sageli lapsed. Tõsiasi on, et Eisenstein joonistas elu läbi kirglikult frivoolseid pilte. Mihhail Romm mäletas: “Ta joonistas vahetpidamata. Ja ainult tühist osa neist on võimalik publitseerida, sest suuremalt jaolt oli see puhas roppus.” Nüüdseks on Eisensteini pornograafilisi joonistusi ilmutatud küll, enamjaolt valitseb neis kujundina gigantne fallos.
Tatjana Okunevskajast ja Josif Broz Titost
1947. aasta mais, kui Leninliku Komsomoli nimelises teatris lõppes järjekordne “Cyrano de Bergeraci” etendus ja aplodeeriv rahvas oli vaimustunult püsti tõusnud, marssis lavale kaks turjakat sõjaväelise olekuga mehemürakat, hiiglaslik lillekorv kahe vahel ja asetasid selle Okunevskaja jalge ette. Rahvas vakatas hämmeldusest, korvis õitses 200 suurt musta roosi. Tatjana naeratas võlutult, ta teadis, kust need pärit on.
Ja kui Tito Moskvasse ametlikule visiidile saabus, kutsus ta hotellis “Metropol” peetud banketil Okunevskaja valsile, sosistades talle kõrva kuuma kutset – tule, Tatjana, ma ehitan sulle Zagrebisse kinostuudio.
Faina Ranevskajast
Ranevskaja viimaseid aastakümneid varjutas lesbilik üksindus. Tema suur armastus, Pavla (eesti keeli vist Paula) Leontjevna Vulff, Faina õpetaja ning kustumatu kirg suri ta käte vahel ja Ranevskaja kirjutas: “Nüüd tean, et olen kogu planeedil üksinda.” Pea kõiki ta edasiseid märkmeid läbi pikkade aastate iseloomustab igatsus Vulffi järele, kurbus, nukrameelsus, melanhoolia. Tõdemused laadis “elu ilma sinuta pole mulle vaja” või “mul on häbi, et elan sinust kauem” või “P. L. lõppes piinades. Mina küll elan, aga piinlen samuti nagu põrgus” jooksevad läbi pea kõigist ta märkmetest. Oma suhete kohta meestega kirjutas ta: “Minu armastatud mehed on – Kristus, Chaplin, Herzen, doktor Schweitzer, mõni leiduks veel, aga ei viitsi meenutada?”
Ranevskaja neuroosid ja konfliktid olid kuratlikult kurnavad, ometi jäi ta sarkastiliselt vaimukaks, kirjutades iseenda kohta: “Mu Jumal, kuidas ma olen väsinud sellest Ranevskajast!”