MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Toomas Kümmel jätkab Hardo Aasmäe alustatud sarja mõttetutest riikidest maamunal. Usbekistani diktaator Islam Karimov ühendati äsja voolikute küljest lahti. Mis nüüd täpselt Kesk-Aasias juhtuma hakkab, seda ei tea ilmselt isegi tuntud täheloll Mang.
Millal on põhjust rääkida sellisest täiesti mõttetust riigist nagu Usbekistan? Eks ikka aastakümnete järel korraks siis, kui toimub suurem looduskatastroof, verine riigipööre, kodusõda või sureb diktaator. Nii ongi. Kui lasta kiire filmilindina silme eest läbi kõik, mis meenub Usbekistani kohta, võiks see välja näha umbes nii: Usbekistani hüpe feodalismist otse õitsvasse sotsialismi, Fergana org, basmatšid, puuvill, Taškendi maavärin 1966, usbekkide pogrommid Meskheti türklaste vastu 1989, Araali mere kokkukuivamine, Andijoni veresaun 2005 ja viimasena Usbekistani diktaatori Islam Karimovi surm.
Kaks tütart diktaatoriks ei sobi
Ilmselt jõudis Islam Karimov enne ära surra, kui Usbekistan tähistas suurejooneliselt oma iseseisvuse 25. aastapäeva. Tegelikult polegi sellel erilist tähtsust, millal diktaator lõplikult voolikute küljest lahti ühendati. Suure tõenäosusega siis, kui võimu üleminek oli Karimovi tagatoa perekonna soosikute seas otsustatud. Nagu mõnes idamaises muinasjutus, oli Karimovi suureks õnnetuseks see, et tal ei ole poegi, on ainult kaks tütart, aga Usbekistani ühiskonnas ei ole uus naisdiktaator siiski mõeldav. Ja ka tütardega on segased lood. Vanem tütar Gulnara, diplomaat, professor, laulja ja moekunstnik sattus läänes ulatuslikku rahapesu- ja korruptsiooniskandaali ning arvatakse, et ta on 2014. aastast koduarestis. Noorem tütar Lola tegeleb heategevusega, propageerib sporti ja haridusprogramme ning on Usbekistani esindaja UNESCO juures. Just Lola teatas pärast peaaegu nädala kestnud isa surmaga spekuleerimist lõpuks avalikkusele, et ta on meie seast lahkunud.
Tõenäolisemaks järeltulijaks peetakse riigi arvatavat teist meest, 59-aastast peaministrit Šavkat Mirzijojevit. Tema kasuks saab tuua kaks argumenti: alates 2003. aastast peaministri ametis Mirzijojevil on Karimovi perekonna soosing ja teine, eriti oluline põhjus – tal on Usbekistani julgeolekujuhi, 72-aastase Rustam Inojatovi toetus.
Kadunuke Islam Karimov oli muidugi täisvereline diktaator, keda organisatsioon „Piirideta reporterid“ nimetas „raisakulliks“ samas reas Zimbabwe ja Põhja-Korea diktaatorite Robert Mugabe ja Kim Chŏng-uniga. Ja selleks on ka põhjust. Karimov oli ainuke valitseja postsovetlikus ruumis, kes tuli võimule juba enne Nõukogude Liidu lagunemist. Pärast seda, kui Usbeki NSV kompartei juht Rafik Nišanov viidi üle Moskvasse, sai uueks kompartei juhiks kindel seltsimees Karimov. Ta oli enne seda olnud Usbeki NSV plaanikomitee juht, rahandusminister, ministrite nõukogu esimehe asetäitja ja ühe oblasti kompartei juht.
USA Venemaa vastu
Tuleb märkida, et esimesena Nõukogude Liidu vabariikide juhtidest võttis ta endale presidendi tiitli. Märtsis 1990 lasi ta end valida Usbeki NSV presidendiks. Sama aasta 1. novembril võttis ta ka valitsusjuhi ametikoha. Edasine on tüüpiline diktaatori käekiri. Igasugune ideoloogia ja geopoliitiline arvestus käib ikka ja ainult selle järgi, mis on diktaatorile kasulik või kes annab kõige rohkem raha. Diktaatori orientatsioon poliitikas on ühtlasi ka riigi ametlik poliitika. See kõik võib oleneda ka diktaatori tujudest. Karimovi valitsemine on ere näide sellest.
1991. aasta märtsis korraldatud referendumil agiteeris Karimov oma alamaid jääma Nõukogude Liitu. Nii hääletaski 70,2% Usbeki NSV elanikest liitu jäämise poolt. Kuid juba sama aasta augustis, kümme päeva pärast ebaõnnestunud riigipööret uuel referendumil hääletas juba üle 98% elanikest iseseisva Usbekistani poolt. Esimest korda presidendivannet andes hoidis Karimov kätt koraanil. Kui aga igasuguse opositsiooni ja teisitimõtlemise likvideerimise käigus jäid diktatuurile ainsaks vastupanu koldeks kohalikud usujuhid, sai Karimovist uuesti veendunud ateist, sõjakas võitleja islamiäärmusluse vastu.
Muidugi, islamiäärmusluse likvideerimise sildi all likvideeriti ühtlasi igasugune protest. Ilmekas näide sellest on 2005. aasta mais võimu vastu toimunud protestid Andijoni linnas. Tuhanded inimesed nõudsid Andijoni keskväljakul elutingimuste parandamist ja poliitilisi vabadusi. Sõjavägi ajas demonstratsiooni laiali, avades demonstrantide, ka naiste ja laste pihta tule. Ametlikel andmetel hukkus 187 inimest. Muidugi tuli sellest suur jama. Lääs mõistis rahulike demonstrantide tulistamise üheselt hukka. Karimov aga väitis, et see oli islamistide ülestõus ja keegi ei andnud tulistamiseks korraldust. Seda versiooni toetas ka Venemaa. Sellest tegi Karimov kohe vajalikud järeldused. Alates 2001. aastast oli Usbekistan olnud pärast 11. septembri sündmusi New Yorgis USA strateegiline partner sõjas Afganistani islamiterroristidega. Nüüd, 2005. aastal käskis ta ameeriklastel ära koristada Afganistani vägede varustamiseks Usbekistani rajatud õhuväebaasi K2. Et sõjaväebaasi kasutamisest saadavast korralikust rendist mitte ilma jääda, pöördus Karimov kohe näoga Venemaa poole ja varsti olidki uued, nüüd juba Vene baasid kohal. Raha voolas taas Karimovi perekonna kukrusse.
Nutt, hala ja ebastabiilsus
Ehkki Usbekistani põhiseadus näeb ette presidendile maksimaalselt kahte ametiaega, ei takistanud see Karimovil eluaegset valitsemist. Nii valiti Karimov „rahva tungival nõudmisel“ presidendiks ka kolmandaks ja neljandaks ametiajaks 2007. ja 2015. aastal. Sealjuures andsid oma hääle iroonilise nimega Usbekistani liberaal-demokraatliku partei liidri toetuseks vastavalt 90,8% ja 90,4% valijaist. Karimovil oli presidendina loomulikult täielik võimutäius ja teda ei kontrollinud mitte keegi. Nagu ikka, kaasnes sellise diktaatorliku praktikaga juhi keskendumine vaid võimu hoidmisele, millest ta muutus väga ettevaatlikuks ja otsustusvõimetuks. Tihti mõtles ta oluliste otsuste vastuvõtmise eel kuid ja isegi aastaid.
Nagu taoliste diktaatorite surma puhul kahetsusväärselt juhtub, kostab mõne lääne poliitiku ja ajakirjanduse suust kohe nutt ja hala: mis nüüd saab, kuidas ebastabiilsust ära hoida jne. See on ebardlik mõttelaad, et niikaua, kui suur juht ja õpetaja valitseb, on kõik väga stabiilne, aga niipea, kui ta kukutatakse või ära sureb, muutub kohe kõik ebastabiilseks. Niisugustele hirmudele annab toitu Usbekistani keskne asend Kesk-Aasias. Ta piirneb kõigi Kesk-Aasia riikidega (Kasahstan, Kõrgõzstan, Tadžikistan, Türkmenistan), lisaks Afganistaniga. Ka rahvaarvult on Usbekistan regiooni suurim riik, 25 aastaga on rahvastik kasvanud 20 miljonilt 32 miljonile. Kolmnurgas Hiina, Venemaa, islamimaailm on kõik suurriigid huvitatud, et mingit jama ei oleks. Kardetakse muidugi islami äärmuslust. Tehku, mis tahavad, peaasi, et oleks stabiilsus. Tõepoolest, islami fundamentalistidest löömamehed korraldasid pealinnas Taškendis terroriakte ja pommiplahvatusi 1999., 2000. ja 2004. aastal, samal ajal toimusid naaberriigis Kõrgõzstanis valitsusvägede ulatuslikud kokkupõrked usbekkide relvastatud opositsiooniga. Muidugi kardetakse radikaalse islami ideede levimist Afganistanist sealsete usbekkide kaudu.
Kindlasti tuleb sõda
Usbekistanil on väga keerulised suhted ja piiriprobleemid ka Tadžikistaniga. Seda nimetatakse lausa külmaks sõjaks kahe naaberriigi vahel. Sellel on ka teatud ajalooline taust, sest tadžikid on pärslased, piirkonna ainus rahvas, kes ei kuulu türgi keelkonda ja kultuuriruumi.
Araali meri on kokku kuivanud tänu sovetiajal puuvilla aina laiemaks kasvatamiseks rajatud arulagedatele irrigatsiooniprojektidele. Seetõttu on piirkonna ülioluline strateegiline märksõna vesi. Usbekistan sõdib vastu kõigile Dušanbe initsiatiividele hüdroelektrijaamade ehitamiseks Tadžikistanis ja Kõrgõzstanis. Taškent pelgab sõnades ökoloogia pärast, tegelikult aga võimaliku niisutamiseks vajaliku vee puuduse pärast. Ebaloogiline piirijoon kahe riigi vahel on aga viinud selleni, et Usbekistan on paljud vaidlusalused lõigud mineerinud. Igal aastal saab seal miiniväljadel surma pahaaimamatuid põlluharijaid.
Õigus on aga Venemaa ühel opositsiooniliidril Aleksei Navalnõil, kelle sõnul on alati ebastabiilsuse ja jamade allikaks diktaatori võimulolek, mitte tema lahkumine. Ta kirjeldab ühte stseeni Stalini surma järel valitsenud meeleoludest. Rahvas oli Stalini surmast šokis, kõik olid kindlad, et kohe puhkeb suur sõda. Polnud küll selge, kellega sõda pidada, kuid see pidi tingimata juhtuma, sest Stalin oli ju surnud ning just tema õlul seisis rahu ja stabiilsus. Jutud tänaval olid aga niisugused: „Stalini eest oli rahvas valmis oma elu andma, aga mis nüüd? Malenkovi eest peab nüüd surema või? Ei, Malenkovi eest rahvas surema ei hakka.“ Siis läks nädal aega mööda ja keegi ei pidanud surema ei Malenkovi ega Hruštšovi eest. Sõda polnud ka kusagilt tulemas näha. Kõik läks teisiti, päike paistis, kraanist tuli vett ja sõda ei saabunud.
Kesk-Aasia kultuuri häll
Mõnda tänase Usbekistani kirevast tekkeloost.
Juba 2000 aastat eKr arenes Fergana orus ja Horezmis niisutuspõllundus. Esimese aastatuhande alul eKr tekkis juba nendel aladel mingi riigitaoline moodustis, mille 6. sajandil eKr alistasid Pärsia Ahhemeniidid. Seejärel tekkisid Baktria, Sogdiana ja Horezmi riigid, mille vallutas 4. sajandil eKr Aleksander Suur.
*
Seejärel läks see piirkond Seleukiidide ja Kreeka-Baktria valdusse. Edasi tungisid sinna rändrahvad, 7.–8. sajandil araablased, levis islam. 13. sajandil vallutasid Kesk-Aasia mongolid. 14. sajandi lõpul rajas Timur impeeriumi pealinnaga Samarkandis. Usbeki Šeibaniidide dünastia rajas 16. sajandi alul Hiiva khaaniriigi Horezmis ning Buhhaara khaaniriigi, mille 1740 vallutas Iraani šahh Nadir. Pärast tema surma alanud võimuvõitluses sai valitsejaks Mangõti dünastia.
Usbeki mingi hõimust khaanid lõid aga Fergana orus Buhhaara khaaniriigist sõltumatu Kokandi khaaniriigi.
19. sajandi teisel poolel alustas Venemaa Kesk-Aasia anastamist. 1860 alistati Buhhaara, Taškendi ja Samarkandi khaaniriigid, järgmisel kümnendil ka Hiiva ja Kokandi khaaniriigid. Kõik need alad läksid Venemaa Turkestani kindralkubermangu koosseisu.
*
Bolševike maailmavallutuse plaanid olid veelgi suuremad kui Venemaa tsaaride imperialistlikud ambitsioonid. Pärast bolševike riigipööret tõttasid nad kohe impeeriumi säilitamiseks tegutsema. Kuid Kokand kuulutas end autonoomseks ja asus bolševike vastu võitlema. Nn basmatšide võitlus kommunistidega kestis kohati 1930. aastate alguseni. Pärast Kokandi vägede purustamist liideti see ala Vene Föderatsiooni kuulunud Turkestani autonoomse vabariigiga. Edasi vallutasid bolševikud Hiiva khaaniriigi ja Buhhaara emiraadi, nende asemele moodustati Horezmi ja Buhhaara nõukogude vabariigid.
Selleks, et igasugune vastupanu sovettidele murda, asus kõigi rahvaste ja kõigi aegade suurim kunstnik ja kartograaf Jossif Vissarionovitš Stalin isiklikult Kesk-Aasia rahvastele piire mõõtma. Kõige olulisem oli ära jagada keset viljatuid poolkõrbeid ja kõrbeid ning mäeahelikke asuv viljakas oaas, Sõrdarja jõe org Fergana. Just Fergana oru pärast on vallutajad sajandeid veriseid sõdu pidanud. Fergana on Kesk-Aasia tsivilisatsiooni häll. Kõik olulisemad vallutajad käisid sealt läbi. Fergana org on pindalalt Eestist poole väiksem, kuid seal elab üle 10 miljoni inimese.
Enne seltsimees Stalini piirijoonistamist oli Fergana alati olnud üks riiklik tervik. Pärast Stalini piiritõmbamist said Ferganast tüki kolm kunstlikult joonistatud Kesk-Aasia Nõukogude Liidu vabariiki. Usbekistan sai suurema osa orust, Kõrgõzstan oruga piirnevate mäeahelike nõlvad ja Tadžikistani piiridesse lõikub sügava ussjätkena lõunapoolne sissepääs orgu.
*
Etnilisest kirevusest tingitud pinged ootasid oma aega. Niipea kui Nõukogude Liit hakkas kokku varisema, lõid need pinged kohe välja. 1989. aasta juunis korraldasid usbekid ülerahvastatud ja vaesunud Fergana orus pogrommi Meskheti türklaste vastu, kes olid sunnitud elu päästmiseks põgenema Venemaale, Kasahstani ja Aserbaidžaani. Sekkuma pidi armee, mis evakueeris 17 000 Meskheti türklast Venemaale, lisaks põgenes Usbekistanist veel 70 000 selle vähemuse esindajat.
Usbekistani tänase reaalsusega tutvumiseks on mõtet alustada Taškendi lennujaamast. Autoriteetse portaali The Guide to Sleeping in Airports hinnangul kuulub see maailma viie kõige hullema lennujaama sekka. Kui sellest põrgust viimaks eluga väljute, ootab teid Usbekistani reaalsus: tohutu korruptsioon, gaasi- ja elektrivarustus, mis toimib suurte häiretega, äärmiselt ebastabiilne valuuta, töötus, vaesus. 10% tööealisest elanikkonnast töötab välismaal, neist omakorda 58% Venemaal. Täielikult Venemaale orienteeritud Usbekistan kuulub maailma viie suurema puuvillatootja hulka, eksporditakse ka gaasi, mingil määral naftat.
Majanduse ja inimeste elujärje pidevat allakäiku pidid asendama rahvuslaseks hakanud Karimovi õpetussõnad usbekkide kangelasliku ajaloo kohta.