MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe lugudesari kõige mõttetumatest riikidest planeedil. USA on riik, mis keskendub eelkõige neegrite ja neegrist presidendi ärakasutamisele.
Mis mõtet on riigil, kus ei või vabalt enam tänavatel võidu joosta, ilma et keegi pomme pilluks? Bostonit mäletate, telesõltlased?
Ei tohi minna jooksja kallale!
USA näol oleks tegemist justkui narodnikliku Tsaari-Venemaaga, kus pommide pildumine tsaaride, vürstide, kuberneride ja politseiülemuste pihta oli omamoodi rahvasport. Hiljem hakati seda millegipärast revolutsiooniliseks võitluseks kutsuma. See oli Venemaal üsna iseäralik revolutsioon, kus võitlusmeetoditeks olid ka pangaröövid, väljapressimised ja katusepakkumised.
Kuid isegi Venemaal ei mindud jooksjate kallale. Jooksja oli igati proletaarne element. Ta võis olla jooksupoiss, virgats või külma arve teinud voorimehe klient. Jooksja võis olla ka taskuvaras, kes põgenes kardavoi eest või sandarmi eest liduv põrandaalune. Kõik nad olid progressiivse inimkonna kuulutajad, nagu neid nimetas seltsimees Lenin.
Ajada segi jooksuvõistluse lõpetamise puhuks korraldatud ilutulestik ja pommirünnak… Selleks on võimeline vaid Ameerika. Autasustada kärgatustega jooksjaid, kes on just läbi jooksnud 42 kilomeetrit ja 195 meetrit, see võib juhtuda vaid Suure Lombi taga.
Nüüd räägitakse, et tegu on terrorirünnakuga. Kui nii, siis ka siin on Ameerika meid petnud. Võim ei käitu vastavalt terroristide õiguslikule ootusele. Nemad ilmselt arvestasid, et Massachusettsi osariigis ei ole kõige jõledamate mõrtsukatööde eest surmanuhtlust. Paraku lasti üks kahtlusalune maha juba enne, kui õigusteoreetikud said asja üle üldse heietusigi alustada. Teise kohta aga räägitakse, et osariik ei tähenda midagi. Meil on föderaalseadus, mis näeb ette võimalikku surmanuhtlust. See oleks sama huvitav, kui Eestis ja Saksamaal oleks surmanuhtlus keelatud, kuid massiterrori puhul võiks seda rakendada Euroopa Liit.
Väetis ja lõhkeaine
Kas on mõtet riigil, kus väetisetootmine ja lõhkeaine tootmine on omavahel segamini läinud? Texase väetisetootmisest ma saan veel aru. Tegemist on ikkagi õhkulennanud tehasega osariigis, kus niigi on kõik harjunud paugutama. See pauk oli revolvri omast lihtsalt võimsam.
Ilmselt rakendati Texases Afganistani talumeeste tublit tarkust – neile nimelt ei meeldinud võõrad. Needsamad võõrad, kes arvasid lapsemeelselt, et Afganistani põllumees vajab saakide suurendamiseks ja pere jõukuse kasvatamiseks mineraalväetisi. Nemad aga ei vaja mingit mineraalväetist, vaid hoopis Allahi õnnistust.
Suures koguses on väetis teatavasti tugevasti keskkonda reostav. Reostusest on kiiresti ja ühekorraga võimalik vabaneda vaid plahvatusega. Talibi-värvi afgaanid otsustasid ühendada keskkonna hoolduse poliitilise kasulikkusega: mineraalväetisest hakati teede peale pomme panema, et veidratest võõrastest lahti saada. Väetis kulus selleks marjaks ära.
Texase keskkonnahoiuplahvatus läks aga täiesti käest ära. Edaspidi tuleks ohutuse tagamiseks Afganistani külamehed appi võtta.
Orjavad neegrid
Ameerika orjastab neegreid. Neid on mitu korda püütud vabastada, kuid senini tulemusteta. Kus Ameerikas on raske, seal on neegrid. Sõjaväes on raske ja ohtlik töö. Kõikjal neegrid. Tippsport on väga raske ja tervist kahjustav töö. Seal on pea eranditult neegrid. Neegrid jooksevad palliplatsil või klobivad üksteist poksiringis. Valged vaatavad seda televiisorist pealt ja teevad panuseid.
Kui neegrid külma kannataks, siis sunnitaks neid Ameerikas suure raha eest isegi jäähokit mängima.
Eraldi kannatused on neegreid tabanud USA põhjaosa suurlinnades. Seal elamine on vaid üks suur piin. Kliima on külm ja märg. Õhk on saastatud, asfaldis on augud ja agulite pooltühjad majad on vaid sotsiaalne hingitsus. Ameerika häda on nii suur, et üldises kriisis on riigi päästmise raskeks tööks valitud neeger. Allakäigu kogu ulatuse mõistmiseks tuleb nentida masendavat tõsiasja, et neeger valiti juhtima isegi ilma juutide toeta. Seega pole seal juute ka enam vaja.
Üldises segaduse teevad kõik, mida pähe tuleb. Ühed trükivad ennastunustavalt dollareid juurde, teised kuulutavad inimsööjate juures demokraatiat ja kolmandad unistavad, et laste saamiseks ei ole enam naisi vaja. Või pole mehi vaja. Sõltub sellest, kummalt poolt vaadata. Armastus aga jääb.
Neegrid aga orjavad.
Kogu selle koorma peavad nad ära kandma, moodustades rahvastikust vaevu 15%.
Seadusandjate tühi töö
Kuidas saab pidada riiki, kus enamus seadusandjaid teeb tühja tööd? Washingtonis Kapitooliumil käib vilgas seadusandlik tegevus. Koos istub Esindajatekoda ja Senat. Neid valitakse pidevalt ringi. Iga kahe aasta tagant Esindajatekoda ja kolmandikku Senatit. Sealne RIIGIKOGUJA ei saa õieti mahagi istuda ja asuda oma elujärge parandama, kui juba võivad pahatahtlikud valijad koduosariigis tema asemel teise valida.
Igaüks peab ise oma valijate hääled kätte saama ja erakonna tagatubades koostatud lemmikute nimekirjad ei maksa midagi. Eesti stabiilsuse mudel on täiesti juurutamata. Kogu selle närvilisuse taustal vilistavad osariigid üsna sageli Kapitooliumi askeldustele. Üleriigilised seadused ei jõustu enne, kui kaks kolmandikku osariikidest pole neid heaks kiitnud. Seepärast läheb seal palju seadusi tühja.
Nii seal Ameerikas elatakse. Kõiki nad aitavad, õpetavad, toidavad ja kaitsevad. Ameerika aitab afgaane ja iraaklasi, kes tänutäheks neid pommidega kostitavad. Õpetavad teadusi ja kauneid kunste talentidele, kes hiljem Ameerika oma raha eest kuulutavad üle ilma ameerika imperialismi ja selle elulaadi vihkamist. Toidavad õnnetuid suguharusid, kes toiduabi taevalikus külluses unustavad taime- ja loomakasvatuse. Kaitsevad mugavlevaid eurooplasi, kes ise ei viitsi enam püssi kätte võtta.
Kas maailm vajab sellist riiki?
