Kõigepealt nägin Sõpruse kinos vene filmi “Tagasipöördumine ellu”, kus Leonhard Merzin mängis peaosa, krimitüüpi, kelle Vene vangilaagrite veteran Ahto Levi ehk Saaremaa poiss Leevi Lippu oma autobiograafilisse romaani sisse kirjutas.
Merzin, teadagi, tegi filmides ainult puhast kulda (no kooliõpetaja Laur “Kevadest” tuleb teil ju kohe silma ette). Õieti ise midagi tegemata, oli ta lihtsalt sündinud filmide aktjor aktjorovit?iks. Seda isegi rohkem kui Kark, Kukumägi, Ulfsak ja kes need ekraanihaid meil siin veel on. Ega neid palju ole. Vähesed oskavad kaamerat armastada ja tunda ennast selle ees hästi nagu Jean Gabin.
Merzin oskas. Mehe kaadrisse ilmudes läks käima Merzini aeg, ta justkui peatas oma kohalolekuga aja või nagu mu õps Mikiver ütles, et paus teatris pole peatatud aeg, vaid kuuldavaks tehtud aeg – Merzin tegi aja möödumise kuuldavaks-nähtavaks. Ja täitis selle lahtiharutatud aja suure inimliku soojusega. Koolijütsina nägingi kõigepealt filmi ja mingi fiiling sest filmist on siiani meeles. See Leonhard Merzini fiiling.
Uue sahtli loomisest
Alles aastaid hiljem lugesin Ahto Levi “Halli hundi päevikut”, mille järgi too kino oli tehtud. Mulle sobis. Nüüd netis kammides leian, kuidas Levit sõimatakse. Sõimab kirjandusteadlane, et see pole miski õige kirjandus ja sõimab patrioot, et Levi on vana reetur. Vaat see võib olla hea kirjanduse tunnus, et ta justkui ei mahu ühtegi olemasolevasse sahtlisse ning jääb paljudele jalgu. Parimal juhul loob ta siiski ise uue sahtli.
Ega ma nüüd ei väida ka, et Levi on hirmus hea kirjandus, aga ta on värske lugemine igasugu literatuuri kõrvale. Sest kirjutama hakkas mees, kes enne seda oli eland varga- ja vangielu ja see mees ei tee literatuuri ega erilist romantikat. (Ja selge, et neid vene vanglaelukirjeldusi on kihvt lugeda: põnev materjal ja hea, et ise ei pidand istuma.)
Mind pani mõtlema see, et kuidas siis nii, et mõni loeb meetrite ja kilogrammide viisi raamatuid või õpib ja laseb end kirjutama õpetada ja siis kirjutab. Aga teine sõidab nats merd või istub aastaid vangis ja kirjutab siis, harimatuna ja olles õppind vaid elukoolis? Kas hästi kirjutamiseks on vaja tunda kirjandust ja kirjutamist harjutada, või ei ole? Mis te arvate? Mulle tundub, et ei ole vaja. Vähemasti kõigil ei ole vaja.
Hakata kellekski ja jääda
Just äsja pidin valmis vehkima retsensiooni romaanile “Niguliste õpilased”. See on pealtviiesajaleheküljeline telliskivi ja autori pseudonüüm on Olle Lauli. Mulle sosistati, et autor on mees metsast. Otsesõnu. Elab metsas ja on metsamees. Kirjutab ta küll linnas hängimistest ja juhtimiskonsultantide-siidi-ja-peedivendade raskest ja huvitavast elust. Ja kirjutab, kurask, elaaniga, paueriga. Kadestusväärselt. Mis juhtus ja kuidas juhtus, et onks vana mehena hakkas järsku kirjanikuks? Ja mitte niisama kirjanikuks. Aga päris heaks kirjanikuks.
Mitut sellist pööret inimene elus vist ei tee. Või teate mõnda, kes tegi? Gauguin hakkas kunstnikuks ja jäi. Ahto Levi hakkas kirjanikuks ja jäi. Mõni inimene läheb kloostrisse ja jääb. Ega ei igatse nii väga seda pööret oma ellu. Ei igatse, et elu nii kihvas oleks, et tuleks täispööre teha. Aga kuidagi lohutav on teada, et hea tahtmise ja kõva himu juures on ta tehtav.
Ja et hästi kirjutamiseks pole vaja lugeda suurt midagi ega olla haritud ega miskit muud pole vaja peale suure himu. Nii võiks arvata, et minagi võiksin vanuigi veel heaks kirjanikuks hakata. Aga vaat sellega on vist teised lood. Kui üht sorti kirjanik juba oled olnud, siis vist naljalt teistsuguseks kirjanikuks ei hakka. Ma ei ütle, et ma just halb kirjanik olen, ma ei hakka selle üle juurdlemagi?
Ei julge lugedagi
Olgu, hakkasin meenutama Ahto Levi unustatud kultusraamatut ja jõudsin vääramatult iseendani. Olgu peale. Aga mida tegi jumal Piiblis? Jõudis vääramatult ikka ja jälle iseendani. Igal teisel leheküljel. Ja Piibel on ju jumala sõna ja looming. Või ei ole? Ja mina olen loodud tema näo järele? Tont võtaks! Isegi Ahto Levi, kes näeb netipiltidel tõesti välja nagu staa?ikas vene blatnoi, on loodud jumala näo järele.
Ma muidugi ei mäleta Ahto Levi raamatu kudet ja keelt, pauerit ja dialoogi, mis nüüdsel ajal on mu jaoks tekstides vist peatähtis.
Kuid kas Levi tekst läheks peale veel ka nüüd? Ei julge lugedagi. Vahest peakski piirduma sellega, et soovitan teistele, ise aga ei loe. Hirmust, et ei eruta. Ja mis tuleb siis, kui ükski raamat enam ei eruta? Dementsus. See ongi siis inimese saatus. Aga mis seal ikka. Kui impotentne dement, siis impotentne dement. Kas ma siis veel ilukirjandust teen? Ei tea.
Aga teised, keda erutab ja kes pole veel dementsed – te lugege, muudkui lugege. Kõik polegi veel kadunud.