Ei tea ju, kelle jaoks ja kuivõrd on unustatud Peeter Elbingu jutustus “Geeniuse elu”, aga kui lülitasin oma ajus sisse otsingumootori võtmeväljendiga “unustatud raamat”, tuli terve rodu valdavalt pehmekaanelisi nõukaaegseid raamatuid meelde. Nii eesti algupärandeid kui ka lõputult tõlkeid.
Miskipärast paistis nende seast välja ka see raamat – raamat, mis mulle omal ajal korda läks ja iseendagi üle muigama panna aitas. Eks me, kunstiinimesed, ole ju kõik pisut edevad, tunnistame seda siis või ei. Peeter Elbing tegi oma raamatus tüüpilise algaja kunstniku hingeanatoomia selle külje puust ja punaseks. Tol ajal (olin siis umbes 25-aastane) oli “Geeniuse elu” mulle igati kosutav lugemine.
Kahtlemata jäävad taustsüsteem, väärtushinnangud jms oma ajastusse, mille tõeliseks mõistmiseks uuel põlvkonnal puudub lihtsalt võimalus. Sestap püüangi meenutada rohkem raamatus esinevat üldist vaimu(kust), kui selle seotust toonase taustaga.
Geenius
Peategelaseks on lastehalvatuse tagajärjel lonkuriks jäänud ja enda ebatäiuslikkuse tõttu küünikuks kujunenud noor kunstnik. Täpsemalt kunstikooli lõpetanud mees, kellel oli küll korralik joonistamisanne, kuid ambitsioonid ja enesehinnang märksa suuremad tegelikkusest.
Oma 26 eluaasta jooksul oli Geenius töötanud kaks kuud plakatikunstnikuna. Töötamine oli tema arust raske ja tüütu. Samas aga, mitte midagi tehes, puges temasse ebameeldiv rahutus. Inimestel esinevat mitmeid ebameeldivaid hingeseisundeid, kuid kõige masendavam olevat tarbetusetunne.
Kui inimene ei kohane ühiskonnaga, põgeneb ta reaalsusest illusioonidesse, olevast näivusse. Nii toimus ka Geeniusega – kui ta ei saanud inimkonda õnnistada oma tööga, jäi tal üle õnnistada inimkonda oma loominguga. Ta proovis kodus joonistada ja isegi maalida, aga oli siiski küllalt tark taipama, et geniaalsusest oli asi esialgu kaugel.
Nii jäigi Geeniusel üle särada oma geniaalsusega napsisõprade seltskonnas ja teenida kõhu- ja peatäied välja oma kujuteldava või potentsiaalse geniaalsusega. Püüdes ennast ehtida võõraste sulgedega, olematute saavutuste ja tulevase kuulsusega, saavutas Geenius seltskonnas aupakliku suhtumise ja loomulikult selle, et talle ikka ja jälle välja tehti. Saba peale istumine ja pommimine olid tema loomulik elustiil.
Geeniuse tõekspidamised ja tarkuseterad
Boheemlasliku elulaadiga käivad loomulikult kaasas mitmed tarkused, mis igapäevapraktikas kujunevad omamoodi teooriaks.
“Inimesi on liiga palju,” arvas Geenius, kui oli pikemat aega uurinud erinevate filosoofide käsitlusi inimestest ja ühiskonnast. Ühed süüdistasid inimest, teised ühiskonda. Muutumatult halva inimloomuse vastu ei saanud Geenius midagi teha, seepärast hoidis ta ühiskonnasüüdistajate poole. Kogu häda olevat ebaõiges rikkuste jaotuses. Kui rikkused õiglaselt ümber jaotada, oleks ka Geenius olnud märksa rikkam.
“Õhtusest maailmalõpust ei tohi rääkida inimesele, kes on su lõunale kutsunud,” oli üks Geeniuse tarkuseteradest, “sest siis ta laseb jalga ja jätab arve sinu maksta.”
Loomingu kohta oli Geeniusel selline versioon: “Luua uut võib ainult see, kes on julgenud oma sipelgarajalt kõrvale astuda, konveierilt maha hüpata. Luua võib ainult erakordne isiksus, selline nagu tema, Geenius.” Oma filosoofilise loomingu tipuna lõi Geenius uue seaduse – Absoluutse Jäävuse Seaduse, mille kolm teesi olid:
I tees. Kõik, mis on, see on olemas.
II tees. Mis on olemas, see võib muutuda, mitte kaduda.
III tees. Mis ei kao, see jääb.
Kõige olulisem Geeniuse avastustest oli, et inimhingel on kolm põhiomadust: talent, töövõime ja auahnus. Need kolm moodustavad sada protsenti. Vähene talent kompenseeritakse ülejäänud kahega jne. Kui aga esimesed kaks puuduvad, koosneb inimene ülenisti auahnusest. Inimese kõige kõrgem nauding olevat kuulsus, teiste inimeste tunnustus.
Korralik annus joodiku elufilosoofiat
Mul ei ole seda raamatut lugedes omaenda või lähikondlaste elust raske paralleele otsida. Andku nimetatav mulle andeks, aga mul ei lähe eluaeg meelest, kuidas ühel raskel sombusel hommikul 1990ndatel aastatel istusime Tartus Supilinnas Sass Mülleri majas, vaatasime aknast välja ja otsustasime õue peale restorani püsti panna. Restoraniks pidi saama vana rongivagun. Tõepärase rongielamuse loomiseks plaanisime palgata mõned parmud vagunit kõigutama ja teised noorte kuuskede ja kaskedega vaguniakna tagant mööda jooksma. Rataste kolinat andis süntesaatori pealt juurde lasta. Kuna vaguni transportimine ja mahutamine Sassi õue osutus ülemäära keeruliseks, piirdusime vaid kasejooksu ja rongirataste klõbinaga. Meil kummalgi ei olnud siis veel raamatuna fikseeritud loomingut, aga me olime “geeniused”.
Peeter Elbing oleks kindlasti oma raamatule kolm järge kirjutanud, kui toonase, pisut hilisema aja “Tartu vaimuga” mõne aja koos oleks veetnud.
Mülleri Sassi pool käis koos igasugu kirjut rahvast, kes on nüüdseks tunnustatud kirjanikud, kunstnikud ja näitlejad ning Elbingu raamatu ülalmainitud teesid toimisid ka reaalsuses. Vähe sellest, neid tuli robinal juurde – naisküsimuses, rahaküsimuses jne, jne. Ainuüksi Sassi pealt võis maha kirjutada uue Murphy seaduste raamatu, rääkimata siis ülejäänud Tartu boheemlaskonnast. Olgugi et taustsüsteem oli vahetunud. Uus oli riigikord ja jaotamisprintsiip, muutunud olid nii mõnedki väärtushinnangud ja seltsielu põhimõtted. Ikkagi kippus Geeniuse igavikuline asjade kordumise ja ringkäigu printsiip toimima. Ilmselt toimibki ta igavesti.
Nii et, unustatud raamat “Geeniuse elu” äratas ellu terve rea mälestusi omaenda noorusest. Kuigi nüüd, korralikus keskeas, raamatut uuesti läbi lugedes, tundusid noore inimese kirjutatud liiglihtsad üldistused ja mustvalged (vabandust, kolmevärvilised – mustad, hallid ja valged) asjade paikapanekud veidi kohmakad ja kutsusid kohati isegi heatahtliku muige esile, leian siiski, et tasus meenutada.
* * *
Mõni sõna unustatud raamatu autorist
Peeter Elbing on sündinud 1943. aastal. “Geeniuse elu” avaldas kirjastus Eesti Raamat 1982. aastal. See oli Elbingu tuntuim raamat, millele eelnes romaanivõistlusel ergutusauhinna saanud ja 1979. aastal välja antud “Asetäitja”. Nende kahe romaani kõrval ei ole Elbing enam suurt kirjatööga tegelenud. Selle asemel on ta teinud kõike muud. Nii kirjutab Urvaste valla lehe 2007|. aasta novembrinumber järgmist: “Peeter on töökohti vahetanud nii palju, et ei jõua kokku lugeda. “Ainult koerapüüdja ei jõudnud olla,” ütleb ta ise. Sageli juhtus nii, et Peeter tuli terveks suveks maale ning sügisel hakkas linnas uut tööd otsima.”