Raamatu autor Aleksander Lipp oli ise lendur, kes õppinud Valgas ja töötanud Tallinna lennubaasis. Ta oli tegev ja küllalt tuntud ka kirjanikuna. Aasta enne oma surma rabas Lipp Eesti üldsust põhiliselt 1917.-1918. aastast kõneleva romaaniga “Suurupi aare” (1988), mis näiliselt on mõeldud küll “keskmisele ja vanemale koolieale”, kuid on pannud seda epohhi armastama kindlasti väga paljud selle liigituse alla mitte mahtuvad lugejad.
Autor põlvnes ise Valgamaa põlislaanest, Karuski metsavahitalust, kust ta läkski noore mehena maailma vallutama. 1939. aastal näikse Lipp olevat olnud seotud Eesti luurega, kuna 1982. aastal ilmunud raamatus “Miljon kilomeetrit õhus” jutustab ta sellest, kuidas Kapa-Kohilas (tegelikult ei olnud see küll päris seal) avastati raadiosignaalide võltsijate kamp, kes lollitamise eesmärgil saatsid valekutsungeid, ajades sellega segadusse ümberkaudsete riikide vastuvõtjaid.
Loomulikult pole “Suurupi aardes” juttu ei raadiost ega lennundusest, ent võin liialdamata öelda, et tegemist oli siinkirjutaja nooruse lemmikraamatuga. Palavad sündmused on välja joonistatud sellise kirega, et teos kannatab ajaloolise plaani seisukohalt välja võrdluse kui mitte Tammsaarega, siis Aadu Hindiga vähemalt.
TEGELASED NAGU PALAMETSA ÕPIKUS
“Suurupi aarde” algus viib lugeja revolutsioonilisse Piiterisse, kus valitsevat segadust üritab igaüks kasutada ära enda huvides. Keiserliku Admiraliteedi mineerimisosakonna ülema kapten Heinrich von Benhauseni jalge all muutub pind tuliseks ja ta otsustab kokku koguda sealseid vabrikante ja mõisnikke, et koos nendega öisel väikelaeval Rootsi putkata. Kuid selle plaani varjus mõlgub Benhausenil meeles mastaapne pettus: ta soovib, et töösturid tooksid oma hinnalised kohvrid ärasõidule eelneval õhtul tema poole. Vana lurjus kougib siis võõrastest kohvritest välja kilode viisi diadeeme, prosse ja kuldraha ning teeb ühes naisega üle tormise ja öise Soome lahe vehkat. Laev viib nad Suurupisse. Seda ootab seal kokkulepitult Suurupi tuletorni öine plinkimine.
Oktoobris 1917 alanud kaos kestab Benhauseni Suurupisse jõudes ikka veel ja kõrgelennuliste mõtetega mehel pole kurval sügisel ka siin asu. Finantstuus Anonini kohvrist saadud dollareid pole kusagil vahetada, aga kulla hind on nii alla läinud, et kõrvarõngaste ja sõrmuste eest saab vaid munarooga ja soolakala. Pole Eestis inimest, kelle jaoks ei oleks kõik lahtine, sest sakslased on juba sooritanud dessandi Saaremaale Tagalahte ja keegi ei tea, mis võim tuleb. Benhauseni eeliseks on, et ta isa oli Tallinna-lähedaste maade pärishärra. See omakorda tähendab, et mees oskab maakeelt ning võib esineda postiljoni, sadamatöölisena? Ta ei ole seega mees, kes tunnistaks end lööduks ka olukorras, kus tundub, et initsiatiiv on käest libisemas.
Selle asemel saadab ta ustava leitnant Tauberi revolutsioonilisse Piiterisse kinnisvaraasju ajama. Viimane mängis otsustavat rolli juba ülesõidul Suurupisse, kuid olukord läheb üha keerukamaks. Benhausen peab Tauberi likvideerimise plaani – juba on ta saatnud teise ilma seltskonna Suurupisse toonud laeva kapteni. Läheb aga teisiti. Justkui halba aimates matab Benhausen ühel pimedal õhtul aarde Suurupi rannalagedale, kahe kivi vahele, suure puu juurest t?utt-t?utt paremale – nagu tsaariajal mõnikord aarete matmise kohta öeldi. Varanduse leidmist seletava kaardi paigutab ta oma naise Balatina piibli tagakaane sisse ja kaob siis vastu enda tahtmist olematusse?
TUBLID T?EKISTID PÄÄSTAVAD PÄEVA – JA VARANDUSE
Nagu Aleksander Lipu loost loeme, olevat Suurupi aaret tagajärjetult otsitud kogu vabariigi ajal ja leitud see alles 1946. aastal t?ekistide poolt. Tegelikult polegi see tõest väga kaugel – “Suurupi aarde” tegevus on kõiges muus faktitruu, küll aga oli reaalsuses tegu mitte Suurupi, vaid Nõmme aardega.
Miks alles t?ekistid varanduse leidsid, on samuti selge. Teades, kes on aarde matnud, hakati uurima Benhauseni tausta. Ja selgus, et töötades mineerimisosakonnas, ei joonistanud kapten Benhausen oma miinikaarte kunagi niisama, vaid tema kaardid pidid töötama nn tagurpidi-krutskiga. Ka romaanis hakkab tõde selguma alles vestluses Leningradi Admiraliteedi kaardiasjanduse osakonna töötajatega:
“Kaptenleitnant Rezanov teenis tsaariajal mit?manina Admiraliteedi mineerimisosakonnas. Vahest oskab tema sellest lõigust midagi mõistlikku arvata,” lausus Ustinov Jõgisele.
Mõne aja pärast sisenes ruumi halli peaga mereväelane. Pikema jututa võttis Ustinov kaardilõigu ning ulatas Rezanovile.
“Kas võite, Stepan Ivanovit? selle kaardilõigu kohta midagi öelda? See leiti Benhauseni isiklikust toimikust.” Rezanov võttis kaardi ja ta nägu tõmbus naerule.
“Muidugi, seltsimees kolmanda järgu kapten. See on tookordse mineerimisosakonna ülema Benhauseni ajusünnitis, mille eest ta isegi Georgi [risti] sai,” lausus Rezanov muheldes.
“Kuid selle kasutamisel saaksid ju kõigepealt omad laevad kannatada?” imestas Ustinov.
“Seda kindlasti. Kuid kaart polnud mõeldud otseseks kasutamiseks, vaid miiniväljade tõeliste asukohtade maskeerimiseks, kui kaart oleks sattunud vaenlase kätte. Vaadake, siin vasakpoolses nurgas on kaks tähte HП, see tähendab “täiskäik tagasi” (полный назад), kui lugeda tähti paremalt vasakule. Niisuguse ?ifriga kaarti või kaardi lõiku sai kasutada selleks, et õigeid mineerimisandmeid üle kanda teisele samasugusele kaardile, mis tuli asetada ilmakaarte suhtes õiges asendis lauale ja katta sellega siin,” liputas Rezanov enda käes olevat paberit. “See aga tuli peale panna ilmakaarte suhtes vastupidises asendis, see tähendab, et ülemine kaart oli alumise suhtes 180 kraadi võrra pööratud. Ja nüüd oli kopeerpaberi abil kerge pealmisel kaardil olevaid andmeid üle kanda alumisele.””
KAARDITRIKK
See tähendab, et ka Suurupi aarde kaarti oli veerand sajandit hoopis valesti otsitud. Nagu mineerimiskaardid, oli Benhausen aardegi kaardi joonistanud kas iseenda või asjast teadlike tarbeks: aarde asukohta oli võimalik tuvastada vaid kalkameetodil; nõnda et kopeerida kalkale olemasolev, siis pöörata kalka kaardi peal lihtsalt ümber ja saada sama maastikku kujutaval võrdpildil kõigi objektide tegelikud asukohad.
See on üks huvitavamaid kaardile kandmise kalkameetodi kohti kirjanduses ja sobib suurepäraselt “Suurupi aarde” üldise tonaalsusega, mis on põnev, kaasahaarav ja üksjagu mehine. Tegu on romaaniga, mis näitab, et suurt kirjandusteost on võimalik luua üldisest ja erapooletust vaatepunktist lähtuva ajaloo baasil, unustades igasuguste ideoloogiliste suundade ülistamise. Ja kui ka viimaseid on ülistatud, siis raamatutega sõdida ei maksa, see on teada. Raamatutel on oma saatus, ja nende elu kestab sureliku inimese omast palju kauem.
***
LOE LISAKS:
Aleksander Lipp (1907-1989) oli lendur, vanemas eas ka kirjanik. Tema sulest ilmunud kolm raamatut liigituvad tänapäeval lastekirjanduse alla, aga neis valitseva tonaalsuse kohta võib rahumeeli ja halvustamata öelda: “poistekad.” “Miljon kilomeetrit õhus” (1982) räägib lenduri elust Eesti Vabariigis ning Nõukogude Liidus. Suur rõhk on muidugi Teise maailmasõja sündmustel. Kahtlemata ideoloogiline, kuid haarav ja seiklusterohke lugu? Veidi vanemat aega meenutab “Karjapoiss” (1987) kus autor kirjeldab aega, mil ta veel mööda Valgamaa metsi müttas. Lipu kirjanikukarjääri tipuks aga ongi ilmselt just “Suurupi aare” – meie ajas vast natuke veider, kuid siiski hea näide omamaise põnevuskirjanduse võimalikkusest.