KÜLM, HIRM JA ABSURD: Estonia teatri pikaaegse lavastaja ja näitejuhi Arne Mikuga vestles tema raamatust „Estonia tõusmine tuhast” (Pegasus 2013) Lauri Vanamölder.
Mis ajendas seda raamatut kirjutama?
Ma olin Estonia maja ajaloo kohta allikaid kogu aeg kogunud. Kui aga toimusid need aprillisündmused (pronksiöö 2007 – toim), käis Estonias samal ajal „Nabucco” etendus. Siin loobiti aknaid sisse ja politseiautod sõitsid ümber maja – tekkis selline sõjaaja tunne. Ja siis ma kuidagi hakkasin raamatu kirjutamisele rohkem mõtlema. Kuid ma ei teinud seda järjekindlalt. Ja võib-olla oligi hea, sest varsti ilmusid Voldemar Panso päevaraamatud, mis on üks väga põnev materjal, sest seda aega pärast märtsipommitamist ma ju isiklikult ei tea.
Neile lisandus ka üks kontrastne allikmaterjal. Minu kätte jäid estoonlase Salme Peetsoni päevikud. Nad olid mul kodus kapis ja ma olin neid lehitsenud. Kuid nüüd sobisid nad hästi ametlike protokollide ja ajaleheartiklite kõrvale – kuidas üks vaene väike näitleja neid aegu nägi.
Riigiarhiivis sattus mu ette suur album, kus oli purustatud maja pilte, mis polnud varem avaldatud.
Kui kiiresti käis teatri päris purustajate „unustamine”?
See, et teatri purustasid sakslased, käis venekeelses pressis muidugi veel tükk aega läbi, aga pärast oli kasutusel termin „Estonia maja hävis sõjatules”. Milline tuli või kelle poolt valla päästetud, see polnud oluline. Ants Lauter on hiljem maininud, et kuna Nõukogude Eesti valitsus ju teadis, kes tegelikud purustajad olid, oli nende eesmärk teater võimalikult ruttu uuesti käima saada. Ja võeti väga kõrgel tasemel vastu otsused.
Mille poolest erineb taastatud Estonia vanast?
Ruumi tuli juurde, see Pärnu maantee poolne osa, kus vanasti oli turuplats, on üle 10 meetri laiem, kui ta algselt oli. Kõik bürooruumid, näitlejate garderoobid ja õmblustöökoda üleval on selle juurdeehituse tulemus. Ka dekoratsiooniait, mis on reaalkooli-poolses otsas. Kuna kauplused läksid minema, siis pinda tuli palju juurde. Laemaali ei olnud enne sõda.
Kuidas sulandusid tagalast tulnud estoonlased ja kohapeal olnud?
Kui Ants Lauter ja Paul Pinna, kes olid niivõrd vanad estoonlased, tagasi tulid, olid nemad siin kõige suuremad tsementeerijaid. Voldemar Panso kirjeldab väga toredalt, kuidas oli olukord pärast Tallinnasse jõudmist. Kohe toimus Paul Pinna 60. sünnipäev, mida tähistati draamateatri laval, kus endised ja praegused pandi koos lavale esinema ning pärast oli suur viinavõtmine Mustpeade majas.
Milline oli Paul Pinna pärast sõda?
Eks sõda muutis Pinnatki kuidagi tõsisemaks, kuid ta oli selles mõttes väga huvitav tüüp, et isegi Jaroslavlis, kus oli ka söömisega probleeme, luges Pinna ettekandjatele-kokkadele humoreske ja teda lasti restoranidesse sisse. Pinna elas ka seal nagu härrasmees – temal olid alati söögid-joogid ja naised saadaval.
Aga ma arvan, et selliseid kupleesid, nagu ta esitas Eesti ajal igapäevasündmusest, ta enam ei teinud. Näiteks Mari Möldre, kes estraadil andis mõista, mis ta asjast arvab, pandi varsti kinni. Eks see olukord selline oli – kõiki jälgiti. Iga kontserdi kava kinnitati kultuuriministeeriumis, iga laulu tekst tuli sinna saata. Kogu nõukogude ajal oli igas teatris kaks kohta reserveeritud – üks julgeoleku, teine glavliti ehk tsensori jaoks.
Milline juht oli Ants Lauter?
Lauter püüdis siin juba enne sõda boheemlaslikku elulaadi raamidesse panna. Ta olevat alati ütelnud, kui pärast mingisugune istumine oli olnud, et mind ei huvita, millal pidu lõpeb, aga proov algab hommikul täpselt kell kümme. Ja sellega pidid harjuma. Lauter tahtis distsipliini.
Kuidas suhtus Lauter joomisse – Benno Hansen ja Kaarel Karm olid ju tuntud viinaviskajad?
Lauter võitles kindlasti joomise vastu. Karmi on teatrist ka lahti lastud, aga samal ajal olid nii tema kui ka Hansen nii populaarsed ja fantastilised isiksused, keda publik armastas. Ühel hetkel muidugi mõlemad ka tajusid, et nii ei saa, näiteks oma viimasel perioodil draamateatris Karmil alkoholiprobleemi polnud.
Ega alkohol pole iialgi ühtki annet soodustanud, ikka vastupidi. Kuid aeg oli niisugune. Aga kui loeme Panso ja Salme Peetsoni kirjapandut, siis eks joomist soodustas ka see repertuaar, mida iga teater pidi poliitiliselt tegema: publikut ju polnud, viis piletit oli müüdud. Näiteks Karm väljendus väga selgelt, öeldes: „Pärast „Othellot” mingi „Hundid ja lambad”, minge perse!”
Lisaks kogu see surutis, võimetus kuhugi minna ja midagi selle vastu teha. Muidugi ka 1949. aasta küüditamine. Hirm oli üle terve Liidu. Näiteks Šostakovitš magas nii, et tal oli üks kohver pakitud. See ahastus ja abitus ning seesmine valu ajas mehi jooma – et käigu põrgu kõik!
Kas pärast sõda püüti normaalset elu edasi elada, eesti asja teha? Kui palju muutus 1950. aastal?
Kui me vaatame 1947. aasta laulupeo kava, siis seal kõlab küll esimest korda laiemale publikule tundmatu „Mu isamaa on minu arm”, aga muidu olid kõik Eesti-aegsed laulupeolaulud – oli selline tunne, et teeme nõukogude Eestit. Ja kes kõik juhatasid – Tuudur Vettik, Gustav Ernesaks, Juhan Simm… Ja rahvariietes tuldi. Esimene nälg ja purustused olid möödas, inimestel oli mingisugune elamine tekkinud.
Aga kui siis toimus 1949. aasta küüditamine ja 1950. aasta suur pleenum keskkomitees, tehti laulupeo repertuaar paari kuuga totaalselt ringi, et nii punast laulupidu nagu 1950. aastal, pole enne ega pärast olnud. Meie publikule oli see ikka ilmselt täielik šokk. Keegi ei teadnud, mis edasi saab.
Kuidas publik nõukogude algupärandeid vastu võttis?
Publikut need ei huvitanud. Kõige eredam näide on Kabalevski ooper „Nikita Veršinin”, mida mängiti kolm korda pooltühjadele saalidele.
Aga samal ajal suutis Paul Mägi Miljutini opereti „Rahutu õnn” teha niivõrd elegantselt teiselaadiliseks, nii et seda, muidugi tänu Georg Otsale ja Meta Kodaniporkile, mängiti üle saja korra. Aga näiteks aastapäevaetendused tehti korraks ära ja siis unustati, sest publik ikkagi väga tõsiselt ja loogiliselt valis, mida ta tuli vaatama.
Tollal müüdi etendusi ka pakettidena, nagu hiljem raamatuid Brežnevi „Väikese maaga”. Et tahtsid „Luikede järve” või „Lõbusat leske” saada, siis pidi ka üks „Noor kaardivägi” olema. Pilet oli küll müüdud, aga rahvast saalis ikka polnud.
Kes olid sõjajärgsed staarid?
Draamalavastustes kindlasti Pinna, Lauter, Karm. Muidugi Ants Eskola tulek vangistusest oli kindlasti publiku jaoks eriline moment. Ma kujutan ette, et tema austajad nutsid saalis.
Uus staar oli Georg Ots, nii ooperis kui ka operetis. Klassikalisest ooperist kindlasti Tiit Kuusik ja Elsa Maasik. 1954. aastal tuli balletti Helmi Puur.
Estonia enne ja pärast sõda – kui sarnane, kui erinev?
Sõjaeelsest Estoniast olen ma ainult lugenud ja fotosid näinud, kus estoonlased käisid valgetes kinnastes, kepi ja silindriga. Turuplats oli siin kõrval ja kui artistid tulid välja, siis kõik vaatasid, et näe, Pinna läheb, või et Sällik läheb. Nad üldiselt natukene teadlikult tahtsid kuidagi rõhutada, et on eliitteater.
Mul on üks kooripilt, tehtud kuskil just enne sõda. Ja siis on üks pilt, kus juba mina olen siin koori hulgas, 1950. aastatel. Ma ütleks, et üks kolmandik inimesi on samad – tollal noored, aga siis juba eakamad. Sellel ennesõjaaegsel pildil on nad kõik õhtutualettides, istuvad ja seisavad teistmoodi. Aga sõjajärgsel me oleme kõik selliste tõsiste nägudega, ootame, millal see pilt ükskord ära tehakse.
Sõjaeelsest Estoniast olen ma ainult lugenud ja fotosid näinud, kus estoonlased käisid valgetes kinnastes, kepi ja silindriga.
Kogu see surutis, võimetus kuhugi minna ja midagi selle vastu teha. Muidugi ka küüditamine. Hirm oli üle terve Liidu.
Vana Estonia ja Stalini-aegne poliitika
PARTORGID JA MUUD SELLISED: Arne Mikk meenutab Lauri Vanamöldrile teatrikunsti ja poliitika kummalisi seoseid 1950-ndatel.
Kes olid suurimad stalinistid?
Eks ikka keskkomiteest ja ministeeriumist mingid tegelased: Berta Mesilane ja mingisugune Nugis, kes kirjutas kogu aeg kõiksugu Estonia-vastaseid artikleid. Olid kunstinõukogu vastuvõtuaktid ja seal oli alati ministeeriumi esindaja juures. Teatris toimus partorgide tasemel ka selline omamoodi duell – Marta Rungi ja Olga Lund.
Kas ka Estonias oli oma Kaarel Ird?
Sellist tüüpi ei olnud. Aga Kaarel Irdil oli oma maneer. Ja kui ta lavastas siin ooperit „Käsikäes”, siis need samad Lund ja Rungi käsid keskkomitees kaebamas, et sellist ropendavat tüüpi me pole harjunud proovides nägema.
Estonias oli selline omamoodi kultuur või suhtlus olemas. Aga Irdi stiil oli teine ja Estonia vanad tegijad, ka parteist, ei seedinud teda.
Kuivõrd oli Georg Ots teatris poliitikaga seotud?
Ta oli siin mingil hetkel partei algorganisatsiooni sekretär. Aga see oli absoluutselt vormiline amet. Kui teatris ilmusid autahvlid ja seinalehed, siis ühel üldkoosolekul Georg Ots ütles, et näitlejad peavad publiku hulgas olema au sees, mitte oma koridoris. Autahvel kaotati ära, samuti seinaleht. Tema sõna oli niivõrd autoriteetne – ta oli ikkagi Nõukogude tagalas olnud ja teda ei saadud otseselt milleski süüdistada.
Milliseid kurioosumeid seoses repertuaariga esines?
Iga uus tekst tuli eelnevalt esitada ja siis seesama Berta Mesilane ja kogu kultuuriministeeriumi repertuaarikomisjon leidis, et seal on lause „Ma kõnnin hilisel õhtul veel üksinda metsateel”, mis tekitab küsimusi. Et miks ta kõnnib hilisel õhtul üksinda metsateel? Kas pole tegu äkki metsavennaga?
Hiljem oli veel selline lugu, et meeskoor tegi kontsertsaalis kava Karl August Hermanni laulu- ja mängulehest. Aga seal oli ka tuntud laul „Süda tuksub”, kus on sõnad: „Kui on hüva pärituul, lendab vene nii kui kuul.” Nad laulsid selle laulu ette ning filharmoonia kunstiline juht võeti selle peale oma kohalt maha. Et Vene ei lenda siit kuhugi, aga teie lendate! Sellist paranoilist jälgimist on tänapäeval raske ette kujutada.
Mis olid raamatut kirjutades kõige huvitavamad avastused?
Omamoodi naljakad üllatused olid parteialgorganisatsiooni koosolekute protokollid, kus toimus teatav ründamine või arvete klaarimine. Eriti naljakad olid kõik ordeni esitamisele nimetatute läbivaatamised – et Tiit Kuusikut ei ole orden muutnud nõukogude inimeseks, mis me siis talle enam anname.
Ja muidugi on täiesti uskumatu ja naljakas, kuidas estoonlasi ikka süüdistati, et nad on kodanliku aja igandites kinni ja poliitõppustest osa ei võta. Ja siis ooperilaulja Georg Taleš vastab, et mina ei saa poliitkirjandust lugeda, mina jään selle juures magama. Ja Paul Pinna ütleb, et poliitharidustöö on ju väge lihtne – Marx ja tema suur habe, see on selge, muud ei ole seal vaja juurde panna. Või siis süüdistatakse, et peadirigent Kirill Raudsepp leiab küll aega piljardimängimiseks, aga poliitilisest õppetööst osa ei võta.
Ka selle süsteemi uskumatu paradoks, mis eriti ilmneb, kui Mari Möldre ja Tuudur Vettik pandi kinni oma loominguliste eksimuste pärast. Kuid vanglas juhatas Vettik koori ja Möldre tegi näitemängu ning mõlemad pandi autahvlile. Möldrele anti ka võimalus perekonnaga rohkem kohtuda. Et sattuda vangla autahvlile, mille eest sind vabaduses kinni pandi – minu arvates on see midagi sellist, mida tänapäeval on võimatu ette kujutada.
