KÜSIMUSI SEOSES UNISTAMISEGA: 2020. aasta sügisel alustasid Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre ning Reimo Sagor teekonda, mis uuris unistamise kaduvat kunsti ning ilu kaasaegses maailmas. Avarama jalgealuse saamiseks küsis lavastusmeeskond ka Eesti inimeste kogemusi seoses unistamisega ning põimis selle kokku lavateoseks nimega „Ulmlejad“, mis esietendus 28. jaanuaril Tartus Sadamateatris. Trupile omamoodi põnevaks ning avastusrohkeks rännakuks kujunenud tööprotsessi kohta uuris vahetult enne esietendust „Ulmlejate“ lavastusdramaturg Oliver Issak.
Nagu praegusele ajale kohane, kirjutan teile kaitsvate koduseinte vahelt teadmisega, et meie esietendus lükkub omajagu edasi ning kes teab, kas me kunagi selleni jõuamegi. Ehk veebruaris ikka saab reaalsuseks. Tulenevalt olukorrast on meie töös hetkeline seisak. Sellest hoolimata – mis tunded teid valdavad kaks ja pool nädalat enne maskidesse peidetud publiku ette astumist?
Jaanus Tepomees (J.T): Tunded on segased, aga eks see ole ka loomulik enne iga esietendust. Palju on tehtud, arutatud, sõnastatud, ajast tulenevalt pause peetud, aga lõpuks on ikka publik saalis ja nendega kohtuda on alati hea.
Veiko Porkanen (V): Kas täitub minu unistus või Jaanuste või Reimo või Oliveri või Liisa või Kalevi või Ülo või Mari või Anni või kellegi teise? Seda veel ei tea. Eks see selgub etenduste käigus. Põnev!
Jaanus Nuutre (J.N): Erutavad. Tahaks juba väga publikule silma vaadata, seal peitub alati tõde, täpselt nagu partneri silmades laval.
Reimo Sagor (R): Hetkel on kõik tunded laiali, aga esikaks kogume kokku ja võtame rõõmsalt inimesed oma rüppe.
Oleme töötanud viisil, mis on kaasaegse teatri seisukohalt vägagi tavapärane, kuid Vanemuise kontekstis üsna uudne – meil ei ole olnud ühtset algmaterjali, näidendit ega dramatiseeringut, vaid on idee, mida oleme proovide käigus lahti harutanud, mille erinevaid osiseid oleme püüdnud kaardistada. Kuidas teile selline tööformaat (devised theatre / koosloomemeetod) sobib?
J.T: Selline tööformaat on aeg-ajalt näitlejale väga vajalik, see on ebamugav, kohati isegi tüütu, aga sunnib oma mugavustsooni lõhkuma ja taaskord vaatama veelgi fokuseeritumalt enda kui loomeinimese sisse. Kes ma olen, mida ma teatrilt ootan, soovin, miks ma seda kõike teen? Mis on mulle praegu teatris oluline? Ühest küljest on selline töömeetod teatud mõttes pingevaba. Alati on olemas võimalus, et ei sünni midagi, päevast päeva ei liiguta kuhugi, aga ühel hetkel toimub väike plahvatus, mille nimel see kõik vajalik oligi. Teatav ebamugavus paneb mõtte tööle, muudab teravamaks, nii enda kui ka ennast ümbritseva suhtes. Sellist lähenemist on aeg-ajalt väga vaja. Nüüd, kui see periood mööda saab, on jälle väga värskendav minna olemasoleva materjaliga proovisaali.
V: Sellise protsessi juures lendab õhku väga palju küsimusi ja väga paljud neist jäävad vastuseta. Kindla materjaliga töötades tavaliselt vastused lõpuks ikka selguvad. Aga ma tean, et kunagi need vastused ka praegustele küsimustele kindlasti tulevad, see võtab lihtsalt aega.
J.N: Äärmiselt värskendav on sellist meetodit kasutades taas teatrit teha. Mõnes mõttes kõnniks justkui kalju äärel, kus ühele poole jääb põrumine ja teisele poole totaalne õnnestumine. Teatris võikski rohkem riske võtta.
R: Selline formaat teeb mind õnnelikuks. Väsitab, aga teeb õnnelikuks. Minu jaoks on teatris tähtis isiklikkus. Olen Vanemuises töötanud väga erinevates protsessides ning pole olemas ühte õiget lähenemist, aga selle juures on alati oluline, et see, mida sa teed, teeks sind õnnelikuks. Minu jaoks on see isiklikult pinnalt sündiv teater.
„Retk unistustesse“ – nii kirjeldatakse meie lavastust piletimüügipunktides ja reklaamtahvlitel. Sarnast teekonda alustasime meie 27. oktoobril, kui üsna kitsas ja umbses ruumis algas esimene proov. Nüüd, kus me oleme selle teemaga juba paar kuud tegelenud, kuidas teile tundub, kuhu me oleme jõudnud, milliseid teekäänakuid läbinud? Mis on teie jaoks jäänud kõlama, mis ootab veel vastust?
J.T: Kogu periood on olnud hea ja sooja auraga ning see on olnud terve protsessi juures kõige ilusam. Teatrit ja loomingut saabki teha heas ja soojas õhustikus. Oleme palju vaadelnud ennast ja end ümbritsevat ja püüdnud vaadelda unistamist kui nähtust tänapäeva maailmas. Kas me unistame? Millest me unistame? Miks me nendest asjadest unistame? Minu jaoks on saanud oluliseks teemaks julgus olla üksi oma mõtete ning oma fantaasiate ja unistustega. Mul on tunne, et tänapäeva inimene kardab üksiolemist, seda hetke iseendaga. Olen palju sellele mõelnud, miks see mulle nii tundub, kas ma ise seda pelgan? Pigem mitte! Püüan leida nii palju aega iseendale (kui võimalik), et luua oma mõttemänge, fantaasiaid ja unistusi.
Olen mõistnud ka seda, et väga palju on meis lihtsalt külge õpitud unistusi. Kas need on tõesti meie päris unistused või siiski mitte?
V: Kuhu koer on maetud? Ja kes selle koera ikkagi maha lasi? Ja miks? Põhiküsimused.
J.N: Inimene ei oska endaga enam üksi olla, ta leiab aseaine, et seda vältida: nutiseade, kõrvaklapid, ajaleht, suhtlus jne. Miks?
R: Meil on olnud palju sügavaid vestlusi ja need on väga ilusad hetked, kui sa avastad midagi uut teise inimese kohta. Avastad, kuidas ta mõtleb, millest ta mõtleb, mis teda sütitab ja kuidas ta seda maailma näeb. „Retk unistustesse” – ma loodan, et inimesed ei tee sellelt pinnalt lihtsaid järeldusi. Meil on publikuga koos väga palju käänakuid läbida ning see on väristavalt põnev.
Meie jaoks on olnud oluline, et kõik lood, mis lõpuks lavale jõuavad, tõukuksid igaühe enda mõtetest ja tunnetest. Kus punktis te praegu oma elus olete? Inimestena? Loojatena?
J.T: Olen hakanud rahunema. Tunnen, et on suur muutuste aeg, nii minus eneses kui ka minust väljaspool. Olen ootel. Palju on veel ees!
V: Tundub, et algas uus ajajärk ja nüüd on vaja „muda” üles peksta ja vaadata, mis seal siis leidub. Settida ja segada vaheldumisi. Paremad palad salve – küll varsti tuleb aeg, kus nad välja korjata. Põnev on!
J.N: Avastamise, armastamise, arenemise ning töötuhina punktis „Kirvest, andke mulle kirvest!”.
R: Mul on praegu iga päev tunne, et meie maailm vajab rohkem rahu, vaikust, headust ja austust individuaalsel inimlikul tasandil ning seda üritan ma ka oma loomingus mõtestada. Liiga palju on kisa, kontrollihulle ja ärapanemist.
Lõpetuseks üks triviaalne ja banaalne, kuid ääretult aktuaalne küsimus – milleks unistada?
J.T: Hull küsimus!
V: Unistamisega kaasneb hea rüht.
J.N: Nendel hetkedel oled endaga üksi. Neid hetki on vaja.
R: Mitte lihtsalt unistada, vaid absurdselt unistada. Kahel põhjusel – eneseanalüüs ja piiritu fantaasialend. Mõlemad on samm lähemale empaatilisemale maailmale.
Foto: Gabriela Urm
