KESKEUROOPA SUGULASRAHVAS: 2011. aastal hakkas ENPA arutama monitooringuprotseduuri avamise ettepanekut Ungari suhtes seoses vastuoluliste muudatustega maa konstitutsioonis ja meediaseadustes. Alles 2013. aasta juunis, pärast pikka ettevalmistavat tööd, jõuti selles küsimuses lõpphääletuseni. Andres Herkel isiklikult pajatab – aga isiklikult.
Mul oli selle teema suhtes vastumeelsus pea algusest saati. Poliitika eeldab selgeid seisukohti, aga siin oli väga raske nõustuda nii ühe kui ka teise võitleva poolega – nii nendega, kes nõudsid, et Ungari suhtes tuleb viivitamatult avada monitooring, kui ka nendega, kes asusid seisukohale, et kogu teematõstatus on väär ja vasakpoolsete kius, Ungaris on kõik kõige paremas korras.
Hääletusega huupi remonditud tekst
Loomulikult tean, et monitooringukomitee istung võib venida pikki tunde, tuleb varuda kannatlikkust, lasta inimestel rääkida ja vajadusel kehtestada end siis, kui aur on välja lastud. Aga Ungari puhul oli teistsugune pinge. Lõpuks hääletas komitee püsti tõusmisega, see oli selgem ja ülevaatlikum kui kätemere lugemine. Tundsin end vahepeal hääletusteks märku andes mitte kui komitee esimees, vaid pigem nagu võimlemisõpetaja.
Aprillis hääletas komitee kaks korda ühehäälelise vahega monitooringu avamise kasuks. Juunis jäid hääled viiki 26 : 26 ja siis otsustas minu lisahääl, et monitooringut ei avata. Suur saal, nagu arvata võis, andis häälteenamuse juba varem komitees tehtud otsusele.
Pinget ja emotsioone jätkus, aga ka proteste ning katseid purustada algse teksti loogika. Hääletustega huupi remonditud tekst on skisoidne. Üks lause kinnitab positiivse alatooniga, et Ungari konstitutsioonimuudatused põhinevad traditsioonilistel Euroopa väärtustel ja samasugused põhimõtted leiduvad teistegi Euroopa riikide põhiseadustes, pealegi on need Ungari parlamendis vastu võetud viisipärase kahekolmandikulise häälteenamusega. Seevastu järgmine lause ütleb, et kõik see ohustab demokraatlikku legitiimsust ja valmistab meile suurt muret.
Minu mure on järgmine. Esiteks võib Ungari lisandumine nende riikide hulka, kes on kaitseasendis ja püüavad vastu seista mis tahes monitooringuga seatud tingimustele, kergesti halvata kogu Assamblee monitooringu tuleviku. Juba praegu toimib ebademokraatlike riikide koalitsioon, mis tahab maha hääletada vähegi kriitilisemad seisukohavõtud liikmesriikides toimuva kohta. Ja meil on raskemaid küsimusi kui Ungari konstitutsioon – näiteks Aserbaidžaani poliitvangid, ekspeaminister Julia Tõmošenko kinnipidamine Ukrainas või valitsusvälise sektori täielik tasalülitamine Venemaal. Kui aga kaitseasendis Ungari liitub hääletustel nn ebademokraatliku koalitsiooniga, siis pole peagi enam ei komitees ega Assambleel tervikuna seda tervemõistuslikku häälteenamust, mis suudab vahel mõne vajaliku asja läbi viia.
Niisiis on meil teooria
Teine mure on see, et Ungarile omane mustvalge hinnangusüsteem levib justkui taud. Viktor Orbani juhitud valitsus tegeleb siiamaani rohkem „vasakpoolsete vandenõuga“ kui tegelike probleemidega, mida nende konstitutsioonimuudatused endas sisaldavad. Kõik on must või valge, muid toone ei ole. Märkan üha enam, kuidas suured poliitperekonnad – Euroopa Rahvapartei, liberaalid ja sotsiaaldemokraadid –, keda inimõiguste ja demokraatia küsimuses võiksid juhtida sarnased euroopalikud väärtused, muutuvad vandenõulaste, peaaegu fanaatikute klubideks. Sama dualism ja demoniseerimine, mis iseloomustab Ungari konservatiivse Fideszi suhteid kommunistidest välja kasvanud sotsiaaldemokraatidega, levib üle-euroopalisele areenile. Iseäranis nähtav on see just Ungari küsimuse käsitlemisel.
Niisiis, meil on teooria, et Ungari konstitutsioonimuudatused on üdini ebademokraatlikud. Ja meil on teine teooria, et nende muudatuste kritiseerimine on vasakpoolsete vandenõu. Ehk nagu vanapärsia mütoloogias: meil on jumalik Ahura Mazda ja meil on Ahriman ehk kurja kehastus. Selle müüdi Ungari töötluses usuvad mõlemad pooled, et just nemad võitlevad headuse eest ja, nagu öeldud, samasugune fundamentalism üritab kanda kinnitada poliitilises dispuudis üle Euroopa. Aga see ei vii kuhugi ega lahenda ühtegi probleemi.
Esimese teooriaga konstitutsiooniparanduste probleemsusest saab mu meelest mingi maani kaasa minna. Liiga palju võimu on haaratud valitseva partei kätte ja dialoogiruumi on vähe. Konstitutsioonikohtu sõltumatus väheneb. Kõik meediaregulatsiooniga tegelevad institutsioonid on valitseva partei poolt mehitatud. Isegi kui hetkel on tunne, et nüüd tuleb kommunistidele nende aastakümneid kestnud võimutsemise eest tagasi teha, on selline võimu kontsentreerimine kaugemas vaates ohtlik. Samas aga kütavad kriitikud end tihti üles, lisades hulga ebademokraatlikkuse näiteid, mis puudutavad näiteks traditsioonilise perekonna kaitset. Selliseid sätteid on tõesti teistegi riikide õiguses ja nii antakse madjaritele võimalus öelda, et kriitika on vasakpoolne.
Teooria vasakpoolsete vandenõust tapab juba eos võimaluse pidada mõistlikku dialoogi. Tõsi, sel juhul tuleb paduvasakpoolsete hulka arvata ka sellised organisatsioonid nagu Human Rights Watch või Freedom House. Samuti on Ungari konstitutsiooniõigust teravalt arvustanud Euroopa Liidu konservatiivist justiitsvolinik Viviane Reding. Aga retoorika lahendab need vastuolud hõlpsalt. Isegi nii tugeva akadeemilise taustaga poliitik nagu György Schöpflin kostab seepeale, et Reding tahab ju saada Euroopa Komisjoni järgmiseks presidendiks ja Ungari on talle vaid teema, mille abil saavutada vasakpoolsete toetus.
Schöpflin läheb oma argumentides veel naljakamale tasandile. Ta ütleb, et Euroopal on oma ebaõnnestumiste varjamiseks vaja üht patuoinast ja see on Ungari. Ungarlased omakorda tunnevad end isoleerituna ja mahajäetuna, ajalugu on olnud neile ebaõiglane ning lisaks kõigele räägivad nad sellist keelt, millest mitte keegi aru ei saa. Mulle ei meenu küll ühtegi juhtumit, kui eestlased või soomlased oleksid öelnud, et meist on raske aru saada, sest meil on teistsugune keel kui teistel. Olulisem argument on nn Ungari viigileht, varjamaks vasakpoolse majanduspoliitika pankrotti. Jah, võrdluses varasema peaministri, sotsialist Ferenc Gyurcsányga on Orbani majanduspoliitika lausa jätkusuutlik. Samas unustab mustvalge lähenemine selle, millise panuse andsid võlakriisi tekkesse nii Kreeka kui ka Itaalia parempoolsed valitsused.
Kuid Schöpflinil paistab õigus olevat ühes: väline sekkumine Ungari probleemi ei lahenda. Pigem vastupidi, konkureerivad leerid muutuvad veel fanaatilisemaks, veel sallimatumaks ja ungarlased keskeltläbi muutuvad välismaailma suhtes umbusklikumaks. Pealegi on Ungari riik tõepoolest palju pisem kui ungarlaste ajalooline asuala. See kõik soodustab revanšistlikke meeleolusid.
Edaspidistest raportitest
Lõpuks pidi ENPA Ungari suhtes midagi otsustama. Minu kaalutlus jääda kriitiliseks, kuid olla lõpphääletusel monitooringu avamise vastu, tulenes nii sisulistest kui ka praktilistest kaalutlustest. Sisuline kaalutlus on see, et Ungarit ei saa kõrvutada mitmete monitooringualuste riikidega, kus pole ausaid valimisi, vaba meediat ega muid arenenud demokraatia põhitunnuseid. Praktiline kaalutlus on aga see, et nii paljude riikide monitoorimine käib lihtsalt üle jõu, selle halvim tagajärg võib olla see, et monitooring kui protseduur kaotab poliitilise toetuse.
Kui riigid oleksid üleminekul demokraatiale läbinud väga positiivseid tulemusi ja meil poleks õieti, keda monitoorida, siis võiks ehk otsida asendusainet Ungari näol. Aga Venemaa monitooring on kestnud seitseteist aastat ja edu ei ole. Monitooringut või monitooringujärgset dialoogi rakendatakse kokku kümne riigi suhtes ja need on vähemalt esialgu Ungarist hullemas seisus.
Küll võib Ungarile edaspidigi pühendada ühekordseid raporteid, samuti võib selle teemaga tegeleda Euroopa Liit. Viimast ei saada vähemalt esialgu säärane uusautoritaarsete liikmesriikide taak nagu Euroopa Nõukogu, ses mõttes saab ta Ungariga hakkama. Euroopa Nõukogu aktivapoolele jäävad aga igal juhul kaksteist Veneetsia komisjonilt küsitud ekspertarvamust erinevate Ungari seaduste kohta. Ungari on selle tarkusega küll peamiselt vaielnud, püüdes keskenduda rohkem sellele, milles Veneetsia komisjon eksib, aga mitte sellele, mida tuleks ise teisiti teha.
Võitlus mundriau eest, ehkki naeruväärne, on osa elust. Euroopa Nõukogu sekretariaadi ülepingutatud ja ebarealistlik entusiasm Ungari monitooringu avamise suhtes tuli muu hulgas kartusest, et äkki avab Euroopa Liit peagi oma monitooringumehhanismi. Poliitikud otsustasid teisiti. Mida Euroopa Liit teeb, on Euroopa Liidu asi. Ja mida Ungari ise tema kohta kogutud tarkusega peale hakkab, on Ungari asi. Seni on Euroopa avaldanud Ungarile pigem vähest mõju, mõned seadusepügalad on rahvusvahelise kriitika mõjul siiski muudetud.
Kui komitee otsus monitooringut mitte avada juhataja ekstra-häälega tehtud sai, tulid ungarlased mind tänama, teiste seas konstitutsiooniparanduste peaarhitekt Gergely Gulyás. Võtsin olukorra kokku sõnadega: „Härrased, see, et ma teid praegu toetasin, ei tähenda ju mingil juhul, et ma teie poolt tehtuga nõus olen!“
Užupise põhiseadus
september 5, 2013