MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe sari asjatutest maadest. Ungari pole muud kui Putini sõbrad, kann veini ja muinasjutt rahapajast.
Mis mõtet on riigil, mida valitses aastaid vasakpoolne Ungari komsomol, mis oli samas Putini suur sõber? Mis mõtet on riigil, kus komsomoli võimult kukutanud rahvuslik-demokraatlik opositsioon on kukutatud komsomoliga võrreldes veel suurem Putini sõber? Mis mõtet on riigil, kus kogu võim, nii valitsejad kui ka opositsioon on Putini sõber? Sellist asja pole juhtunud isegi Venemaal. Teoreetiliselt on sellise riigi olemasolu võimatu. Paraku pole inimvaim suutnud Ungari saladust päriselt avastada. Seepärast pakub Ungari avastamine päratuid võimalusi inimvaimu lõputule uudishimule. Inimkonna helgemad pead tegid pärast pikaajalist ja piinarikast mõtisklust selgeks, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi. See annab lootust, et saadakse jagu ka Ungarist. Küll ükskord selgub, milles peitub Ungari maagia.
Inimhulgad Doonau keskjooksul
Praegu oleme veendunud, et niisugust riiki justkui olla ei tohiks. Paraku on keset Euroopat 90 000 ruutkilomeetrit maad, kus käibib forint. Seda nimetatakse seal rahaks ja selle eest saab osta võrdlemisi odavalt väga head veini. Riik võib olla või mitte olla. Riik võib olla vaid näiline ja uurijat eksitav, nagu rahvapärimus rahapajast. Vein paratamatult tajutava mateeriana on aga tõsiasi, millega iga uurija või rändaja peab arvestama. Ise põrkasin selle uurimisülesandega suures koguses kokku juba 41 aastat tagasi ning püüan siiamaani vaimse jääknähuna mõistatada veini ja Ungari riigi vastastikuste seoste peent olemust.
Peale veini tuleb meil tunnistada Doonau keskjooksu asustavaid inimhulki, kes ise nimetavad end madjariteks. Meie koodnimi nende kohta on ungarlased. Rahvaste nimetamisega on sama veider lugu nagu tuumarakettidega. Kui venelased nimetavad oma üliraskeid strateegilisi rakette armsa nimega Vojevoda (eesti keeles väejuht, väeülem), siis NATO nimetab sama raketti veel armsama nimega – Satana (eesti keeles saatan, põrguvürst).
On, kuidas on, igal juhul on sealkandis eripärane rahvas täiesti olemas. Nimetatagu neid madjariteks või ungarlasteks, asja see ei muuda. Seda rahvast on riigis umbes 10 miljonit. Seega – ei vähe ega palju. Räägivad nad soome-ugri keelt. Meie jaoks on nad sama kauged sugulased kui handid või mansid. Muide, mansi keelt pidavat ungarlased hädaga mõistma isegi ilma tõlgita. Eesti keelega on sarnased vaid mõnikümmend sõna. Slaavikeelseid sõnatüvesid pruugivad nad aga (kümneid) tuhandeid. Tuhat aastat slaavi rahvamerest ümbritsetuna elamine on ungari keelele jätnud oma jälje. Samas on mansi sugulus ungarlastele andnud suure võimaluse. Kui nad peaksid Doonau ääres hätta jääma, siis võiksid nad nagu juudid Palestiinas oma iidsele asualale Lääne-Siberisse tagasi pöörduda. Hea toon on appi minna oma väikestele sugulastele, keda vene vaim kipub lämmatama. Mansimaal on naftat ja gaasi sedavõrd palju, et jätkub ümberasumiskuludeks, mõnda aega elamiseks ning tõhusaks sääsetapuks. See suur plaan oleks hea, kui venelasi ees ei oleks.
Ungari, Švejki maakera
Ungarlastes on mingit idamaist hõngu. Valitsesid ju Osmani türklased Ungarit mitusada aastat. Nüüd ongi Ungaris hakatud rääkima, et nad ei olegi enam soome-ugri, vaid hoopis turgi rahvas. Seega natuke türklased. Meie kandis oleks tegemist kujutelmaga, et eestlased on germaanlased, sest saksa ülikkond on maad valitsenud sadu aastaid. Seda mõtet viljeles mõnda aega Tallinna Reaalkooli üks tuntumaid vilistlasi Alfred Rosenberg, kes ei lugenud eestlasi küll otse aarialasteks, kuid põhjamaalasteks kindlasti. Seega, germaniseerimiseks sobivaks inimmaterjaliks. Rosenberg poodi Nürnbergis mõnikümmend aastat tagasi. Tänaseni pole teada, mis saab edasi ungarlaste tärganud türgilikust algest? Kui kaua see kestab, kui Türgi ei suuda Ungari majanduse toetuseks piisavalt raha anda?
Ungari kujutab enesest „Švejkis“ kirjeldatud maakera, mille sees pidi olema suurem maakera kui maakera ise. Tegelik Ungari ongi oluliselt avaram kui kaardile kantud 90 000 Ungari-nimelist ruutkilomeetrit. Kui ungari ratsanikud koos naiste ja lastega tuhat aastat tagasi üle Karpaatide Doonau keskjooksule valgusid, siis täitsid nad kogu vaagnakujulise loodusliku tasandiku. Ungarlaste esivanemad olid sedavõrd arenematud, et nad ei jaganud mitte mõhkugi riigiõigusest, riigipiiride puutumatusest, riikide suveräänsusest ega muust inimesi segavast tänapäeva õiguslikust kribust-krabust. Seepärast elavad ungarlased aastasadu alaliselt Slovakkias, Ukrainas, Serbias, Rumeenias jm. Nendes riikides ei teata sageli siiamaani, miks ungarlased seda teevad.
Rohelised herned ja kollane buss
Tagatipuks nimetatakse praegust Ungarit Kere-Ungariks, sest Austria-Ungari Keisririigi õitsengu ajal oli riik kolm korda praegusest suurem. Ungari laius ühelt poolt Aadria mereni (tänapäeva Horvaatia) ja teiselt poolt Karpaatide mäestikukaareni (tänapäeva Slovakkia, pool Rumeeniat ja tükk Ukrainat).
Inimjäänukiks Ungari kunagisest suurusest ja mereriiklusest oli nende admiralist riigihoidja István Horthy. Riigihoidja ei olnud nooruses sugugi Ungari avaruste jõelaevnike ülem, vaid juhatas viimase hetkeni aukartust äratavat Austria-Ungari keiserlikku sõjalaevastikku Vahemerel. Peaaegu kogu see laevastik läks itaallaste, serblaste jt ahnete väikevõtjate saagiks. Ungarlaste omavolilise elamaasumise tulemuseks on nende esimese ülikooli, kultuuri ja vaimsuse pelgupaiga asumine hoopis Rumeenias – Koloszvaris (rumeenia keeles Cluj-Napoca). See oleks sama hea, kui meie rahvusülikool paikneks näiteks Pihkvas või Nogardis (vene keeles Novgorod).
20. sajandil on Ungari võitjate poolt kõige pügatum riik. Riigil ei võetud ainult riideid seljast, vaid peale selle nüliti nahk koos liha ja karvadega. Nii see Ungari täna seisab. Paljas nagu porgand, kasutu nagu tühjakssöödud roheliste herneste purk ning mõttetu nagu kollane Ikarus-buss, mis kunagi mööda ENSV linnu inimesi vedas ja on ammu lagunenud.
Kõik sõja kaotajad
Kõigest sellest oli veel vähe. Teise ilmasõja järel olid Ungari ja Soome riigid, mis pidid võitjatele maksma kõige suuremaid sõjakahjusid inimese kohta. Saajaks oli muidugi stalinlik N. Liit. Hiljem vähendati neid nõudeid mitu korda, sest Soome oli nende maksmise all kokku vajumas. N. Liit pidas mõistlikumaks Soome kodustada aastakümnete pikkuste heldete ostudega. N. Liit andis Soomele hingamismaad ja ostis sealtkaudu (pool)salaja lääneriikide eesrindlikku tehnikat ja tehnoloogiat.
Ungaris lükkas N. Liit võimule kommunistid. Nemadki ei suutnud maksta. Koormat vähendati, kuid kasu polnud sellest midagi. Juba 1956. aastal nägi N. Liidu suursaadik Juri Andropov saatkonna aknast, kuidas klassivaenlased kommuniste tänaval üles poosid. Temale jättis see kogu eluks sügava mulje. Ta arvas ekslikult, et kõiki kommuniste asuvad hukkama ilmtingimata vaenlased.
Paraku sai NKVD endine väljaõppinud luureagent Imre Nagy Ungari peaministriks ja tahtis kogu rahvaga läände triivida. Nikita Hruštšov otsustas ta reeturlikkuse pärast vanas stalinistlikus stiilis kohtu ja juurdluseta igaks juhuks maha lasta.
Üldse on imelik, et kõik omariiklusega soomeugrilased on teise ilmasõja kaotajad. Soome on kaotaja, Eesti on kaotaja, Ungari on kaotaja… Kõik maksid erinevas vormis koormavaid sõjakahjusid. Riigita soomeugrilased on aga võitjad. Marid, mordvalased, udmurdid, handid, mansid, vepslased… Kurjad keeled räägivad, et Putin pidavat olema oma rahvust häbenev vepslane. Näo järgi tundub küll sedamoodi.
Ungarit aga ei ole lihtsalt vaja.
