EESTI PROPAGANDAFILMI KAADRID 1956–1991: Riiklik propaganda filmikunstis on eksisteerinud ilmselt sama kaua kui filmindus ise. Kui tekkisid tehnilised võimalused piisavalt pikkade teoste loomiseks, sekkus kohe asjasse rahvusvaheline poliitika. Imelike Filmide Festivali (IFF) vedaja Harly Kirspuu keskendub kodumaisele propale 1956–1991. (Propagandafilmist kuni aastani 1940 ja aastatel 1940–1956 loe kahest eelmisest KesKus’ist. www.kes-kus.ee)
Stalinismi hukkamõistmine tõi kaasa tõsise pöörde selles, kuidas ja millist propagandat Nõukogude ja Eesti filminduses tehti. Nõukogude Eesti kinokroonikad näiteks ei jõudnud ära toonitada, kui muretu ja rahulik uus elu võrreldes “vana ajaga” ikkagi on.
Kõikainsuse kadumine
Riigipropat oli varemgi palju vändatud, aga enne 1940-ndat puudus sellistest teostest rahva päästja kuju koondnimega Stalin (Päts figureeris küll rahva isana, ent ikkagi pastelsetes toonides), kes Eestisse jõudis kõigepealt pärast 1940. aasta okupatsiooni ja teise lainena kohe uuesti pärast sõda. Venemaal toimus juhtide jumalikustamine muidugi kõvasti kauem, siin läks Lenin sujuvalt Staliniks üle.
Pärast 1956. aasta pleenumit, mil “seltsimehed” ettevaatlikult mõningaid “Stalini liialdusi” hukka mõistma hakkasid, pilt muutus. Ehkki mitte paugupealt. Viiekümnendate teisel poolel suunati teravik rohkem kapitalistliku maailma vastu üldiselt, just nimelt mitte enam nii väga isikustatult, vaid pigem vihjamisi. Rohkem hakati vastandama kahe maailmakorra erinevusi, millest “meie oma” teadagi väljub kohe võitjana. Kohe-kohe!
Lisaks sellele üritati ennast avalikult distantseerida külmast sõjast ja sellega seondunud võidurelvastumisest ja selgeks teha, kui hästi me ikka kõigi maailma rahvastega tahame läbi saada. Näiteks “Sõprusnädal” ja “Rahu eest, sõpruse eest” (mõlemad 1957) panid selles osas propagandakeele väga konkreetselt paika. “Sõjaõhutajatest” läänes said anonüümsed vaenlased; samas oli nende ohtlikku kämmalt tunda kõikjal üle maakera.
Filmid rääkivatest peadest
Ühe konkreetse rahvusliku päästja asemel tekkisid kommunistlikud rääkivad pead. Igas kinokroonikas oli keegi kohalik natšalnik, kes pidas kõnet või lõikas linti läbi või tegi midagi kolmandat. Loomulikult otsustati hakata muu hulgas vorpima dokfilme sõjajärgsete esikommunistide matustest – kellest paljud on tänaseks tänuväärsel kombel unustatud: näiteks Boris Kumm 1958, Rudolf Vester 1963, Oskar Sepre 1965 ja Johannes Semper 1970.
Kuna tehniline areng oli ka filminduses täiesti näha, siis tekkis rohkem võimalusi ka igasuguseid selliseid inimesi üles tähendada, kelle objektiivne kasulikkuse või vajalikkuse aste jääb tänase inimese jaoks – kui ta just ajaloolane pole – suures osas mõistetamatuks. Näiteks tehti eraldi film sellest, kuidas Luksemburgi kompartei juht D. Urbany Kohtla-Järvel käis (1961).
Muu hulgas üritati inimestele ka seda uut, nõukogude ajalookirjutust maha müüa, selliseid filme tuli rohkem kui enne (peamiselt sellesama eelmainitud tehnilise arengu tagajärjel), aga nende toon ei olnud enam nii agressiivne kui vanasti, vähemasti mitte kõikjal ja iga kord.
Viiekümnendate lõpu parimate näidete hulka kuulub näiteks Mahtra sõja 100. aastapäevale pühendatud “Tõe ja vabaduse eest” (1958), kus olid üles otsitud ka Mahtra mässus osalenute järeltulijad. Uue ajalookirjutusega kaasnes ka see, et toonitati, kuidas Narva Töörahva Kommuuna oli just see legitiimne Eesti valitsus. Näiteks “40 aastat tagasi” (1957), mis räägib sellest, mis väidetavalt 1917 Eestis juhtus, ning ka näiteks teos “Lehekülgi võitlusest” (1958), mis on pühendatud ÜLKNÜ 40. aastapäevale.
Nõukogude “reisisaated”
Samuti ei jäetud mõistagi puudutamata viimast suurt sõda – eriti hoolega tehti seda siis, kui sõja alguse järjekordne juubel hakkas täis tiksuma – selleteemalisi propagandateoseid tuli mitu tükki järjest, kõik mõistagi väga ühepoolsed ja valmistatud Venemaalt saabunud käskude järgi (“Mineviku varjud” (tuntud ka nime all “Seda ei saa andestada”, 1959), “Taassünd” (1960), “Kalevi-Liiva süüdistab” (1961)). Vaikselt üritati siiski ka väliseestlasi koju tagasi saada, tehes massiliselt filme, kui hästi sõjajärgsed ülesehitustööd käivad (“Kiri Ameerikasse” (1959)).
Dokumentalistikas hakati aga pisitasa pildikeelega eksperimenteerima – esimest korda tekkis dokumentaalfilmidesse nukuanimatsioon – mis oli esimene, pole täpselt teada, aga see võis olla kas “Uued sõbrad”, mis räägib lasteaialastest, või “100 000 + 550 000”, mis räägib kolhooside ja sovhooside normitäitmisest (mõlemad 1960).
Märksa sagedamini hakkas tekkima tänapäeva mõistes “reisisaateid” – enamjaolt kohtadest, mida Nõukogude kodanik võis põhimõtteliselt ju külastada, aga reaalsuses nägigi neid paiku ainult telekast – Mehhiko või Rootsi (huvitaval kombel – Soomet, kuhu sai reisida juba suht varakult, välditi päris pikka aega). Selliseid filme tehti iga aasta vähemalt üks, ja imelik võib ju tunduda – milleks teha reisisaadet mingist riigist, kuhu mitte keegi minna ei saa –, aga nende filmide peamine põhjus oli ikkagi tugevdada seda pointi, et Nõukogude keskvalitsus on oma suhtumist kapitalistlikesse riikidesse muutnud ja seega teatavast stalinistlikust ideoloogilisest isolatsioonist välja tulnud.
Kangelaslik Ida-Virumaa
Stalinistliku isolatsiooni muutumisest annab märku ka see, et dokumentaalfilmide temaatika muutus oluliselt pehmemaks – puudutati selliseid teemasid, mis poleks veel mõni aasta varem olnud ekraanil lihtsalt realistlikud.
Näiteks 1966 tehti film Tartu Ülikooli peahoone põlengu tagajärgedest. Suurem kunstiline vabadus, mis dokumentaalia kalduvustega inimestele kätte jõudis, oli vähemalt osaliselt seotud televisiooni laiema leviku algusega – Eesti Televisioon oli teadupärast alustanud 1955 ja seal oli ju midagi vaja näidata. Siis võetigi ette kõik teemad, mis poliitiliselt teravad ei olnud ja hakati tegutsema.
Kultuuriheerostest tehti vahepeal igal aastal isegi mitu filmi (Friedebert Tuglasest näiteks tekitati linte kuuekümnendate esimesel poolel vähemalt kolm), samuti tuli absoluutselt iga aasta välja uus teos teemal “Vaated Tallinnale”, iga paari aasta tagant aga järjekordne asjandus teemal “Ringreis mööda Eestit”. Ja siis muidugi metsikutes kogustes reportaaže kõikvõimalikest asutustest, mida üldse on võimalik välja mõelda, alates muusikakoolidest, lõpetades kõige muu hulgas Punase Kunda tsemenditehasega (kuigi ka sedalaadi filmide juures oli üks seaduspära – vägagi suur osa neist keskendus millegipärast Ida-Virumaa põlevkivikaevandusele ja muudele sealtkandi käitistele, Kreenholmile näiteks).
Mida aeg edasi, seda rohkem see programmistik muidugi välja kujunes ning ranget ning tõsist dokumentalistikat jäi televisioonis järjest harvemaks ning peamine suund muutus oluliselt meelelahutuslikumaks.
Kui lõppeb nafta…
Dokumentalistikas tekkis (üldiselt) sel ajal vastuliikumine varasemate aegade rajule ideologiseeritusele; püstikommunistlikud propagandistid hakkasid vaikselt tagaplaanile tõmbuma ja asemele tulid inimesed, kes olid vähem ideologiseeritud ning üritasid oma tegevusega osutada tähelepanu näiteks keskkonnaprobleemidele – lõssenkolik “teeme, mida tahame” suhtumine oli reaalselt hakanud juba kätte maksma ja see oli teema, millest oli vaja rääkida. Näiteks “Kui lõppeb nafta…” (1968) Tallinnas toimunud naftateemalisest sümpoosionist või “Loodus ja inimene” (1967), mis näitab suhteliselt otsekoheselt ja ilustamata, mida Nõukogude Liidu põlevkivikaevandamine juba siis oli Ida-Virumaa loodusega teinud.
Kuuekümnendatel, vähemalt Brežnevi pukkiupitamiseni (1964), näis üldpilt olevat selline, et inimesed olid vabamaks saanud ja seda oli ka tolleaegsest dokumentalistikast ja propagandistikast näha. Oluliselt vähem raiuti ühte teemat, mis absoluutselt igal juhul pidi olema poliitiline, ja kui ei olnud, pidi selle poliitiliseks tegema.
Mida lähemale seitsmekümnendad jõudsid, seda rohkem kiskus asi taas käest ära – põhimõtteliselt oli sel ajal kaks koolkonda – need, kes tegidki dokumentalistikat, kiskusid cinéma vérité suunda ja keskendusid rohkem argipäevale, selle probleemidele ja lihtsale inimesele, ning need, kes tegid täiesti halastamatut propagandat.
Uuest hurraafuturismist
Brežnevi aeg hakkas lihtsalt peaaegu algusest peale ennast selgelt tundma andma. Parteiladvik tahtis oma noorusaegu tagasi, oma vaadete ning olemasolu ilmvajalikkust tõestada ja selle tulemusel sündisid sellised äärmiselt küsitava mõttekuse astmega teosed nagu “Läänemeri-rahumeri” (1967), mis dokumenteerib, kuidas grupp isikuid, kes kutsusid ennast “Põhjamaade rahupooldajateks”, tuli Tallinna Johannes Käbinile külla, sealt sattusid segastel põhjustel jumalateenistusele, ja kogu film on täis pikitud heietusi, kuidas neile meeldib rahus elada. Sellel teosel pole saba ega sarvi, aga nagu enamikus tolle aja propagandast: kui Käbin platsi ilmus, tundub see rohkem olevat poliitreklaam tema isikule kui mingi asi, mida saaks kasvõi tinglikult asjalikuks pidada. Ja mida aeg edasi, seda rohkem Käbin sellistes filmides virvendas.
Vahepeal kaotsi läinud “rahva päästja” imago hakkas hoogsalt tagasi tulema, aga seekord mitte päris avalikult isikukultuse vormis. Kord on Käbin kuskil tehases suvalist töölist juubeli puhul õnnitlemas (“Esimene vahetus”, 1972), siis võtab järjekordses Nõukogude Eesti kinokroonikas paraadi vastu (korduvalt), korra käib Moldaavias (1973), rääkimata kõigist nendest propagandateostest, mis keskendusid kõikvõimalikele Nõukogude tähtpäevadele (ENSV aastapäev ja nii edasi), kus ta nagunii kohal ja kõnelemas oli.
Tuli tagasi ka see hurraafuturism, mis Stalini ajal oli populaarne olnud – jällegi, natuke edasiarendatud kujul – ning mille peamine mõte paistis olevat see, et Nõukogude Liit oleks justkui ülejäänud maailmast kuidagipidi arengust eest, kuigi seda pole võimalik näha, kuulda ega sellest aru saada. Näiteks “Naine täna” (1974) või “Sündis inimene” (1975), mis üritasid selgeks teha, kui põhjatult progressiivne on ikka Nõukogude sugudepoliitika.
Kodukootud kommunistid
Üks liik filme, mida samuti hakati tootma, olid portreefilmid kodukootud kommunistidest. Näiteks “Meie ajas” (1975) astub üles vähetuntud põllumajandusteadlane Arnold Rüütel või “Kauge ja lähedane taevas” (1976), mille peategelane on Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp, või “Partei liige” (1970), mis keskendub Rosiine Kartaule. Propagandafilmid hakkasid siiski kaasajastuma: hakati välja paiskama filme, mis pole ilmtingimata niiväga propagandafilmid, vaid reklaamfilmid.
Eesti Reklaamfilm vorpis neid tuhandeid, nii et puhtalt massi koha pealt jäi klassikaline poliitpropaganda tagaplaanile. Mõni üksik selline reklaamfilm oli isegi välismaa turule mõeldud, nagu näiteks olümpia tõttu valmis tehtud “Olympic Harbour Tallinn”, mis saadi valmis 1974 – seega, tükk aega enne, kui olümpialinna ehitistega oli reaalselt pihta hakatud. Seda, et lääs on äkki natuke liiga lähedaseks saanud, näitab see, et 1976 valmis “Läänepiiril”, mis kajastab Saaremaa piirivalvurite tööd ja piiririkkujate kinnipidamise õppust. Lihtsalt “täiesti juhuslikult” ja kindlasti mitte meeldetuletamise eesmärgil.
Olümpia ja teised heietused
Olümpiamängudega saabusidki uued ajad. Samas üritasid võimulolijad nüüd veel eriti konkreetselt vana korda ja mõttelaadi säilitada. Näiteks 1980 tehti film Pirita hotelli kiriku õnnistamisest, selsamal aastal valmis “Aastad ühises peres”, milles Mati Talvik räägib oma mälestusi kolhoosiaja algusest ja Vana-Koiola kohalikud kommarid meenutavad lahingut “bandiitide” vastu vahetult pärast sõda.
Samuti hakati jälle propagandafilme tegema – ikka üldrahvalikul teadlikkuse tõstmise eesmärgil. Näiteks vändati igal aastal alates seitsmekümnendate algusest vähemalt mõni liiklusalane õppefilm, kusjuures teemad nendes kipuvad vahel olema naljakalt elementaarsed (kuidas kurvis käituda, miks on vaja turvavööd kanda ja nii edasi). Ka see ei olnud ju tegelikult uus asi ja riik üritas nüüd juba üsnagi avalikult õpetada inimestele, kuidas ja mida täpselt teha tuleb.
Välismaale näidati muidugi pilte sellest, kuidas kõik on ilus ja tore (“Sada rahvust kutsub” (1984)), aga Eestis sees tehti asju ikka hoopis teistmoodi. Näiteks “See on hirmus” (1985), kus räägiti pikalt ja mõnuga abordi kahjulikkusest; “Veini süü” (1986), mis oli järjekordne teos alkoholi kahjulikkusest (selliseid tuli ka iga mingi aja tagant, aga tolle värving oli juba teine), ja muidugi tolle perioodi kommunistliku propaganda absoluutne tippmark “Olla leppimatu kodanliku ideoloogia vastu” (1984), millele peaks kuuluma ilmselt mingi rekord, kui palju vahutavaid kommuniste on võimalik ühte filmi ära mahutada.
Ja siin me nüüd oleme!
Ja siis muutus peaaegu kõik päevapealt. Esimene näide sellest, et asjad hakkavad teistmoodi olema, valmis selsamal, 1986. aastal, tegu on filmiga “Perusyhtymä Tallinnas”. Perusyhtymä oli teadupärast see firma, mis aitas Kommunaari jalatsitehasel veel mõnda aega vastu pidada ja ehitas neile koos Aaltoga uue tehase moodsa tehnikaga. Film näitabki nende uue tehase ehituse algust. Tagantjärele võib vaadata, et seal käis mingi klõps, kust enam tagasiteed polnud.
1987 tehti juba täiesti ausalt ingliskeelne reklaamfilm ENSV tööstusele “Local industry of the Estonian SSR”. Sealt polnud enam pikk maa, kui Tallinnfilm tegi doki nimega “Uus algus (kultuuriautonoomia)” (1990), samal ajal kui vanasti ikka ränka proppi teinud Eesti Reklaamfilmi kollektiiv täitis oma päevi, meisterdades selliseid mõistmatu sihtgrupiga asju nagu “Vesi”, Lilled” ja “Sibulad”; samuti reklaame Tartu Kommertspangale ja EVEA pangale (1988). Ilmselt viimane päris ehtne propagandateos sellest ajast on kaheosaline seriaal “Riigivanem” (1991), mis nõretab pateetikast Pätsu teemal ja üritab teda rajuks rahvuskangelaseks maalida.
- aasta põhiseadus kaotas tsensuuri. See tähendas seda, et igaüks võis filmida ja avaldada täpselt seda, mis pähe tuli ja igasuguse ideoloogilise propaganda tegemine osutus võimatuks. Vana aja ihalejaid veel muidugi jäi, näiteks kui Lennart Meri presidendiks vannutati, siis käisid Toompea lossi ees piketeerimas meeletud massid, mis koosnesid ühest inimesest, aga mingi aeg läks tema ka koju. Kommunistid tegid pool aastat hiljem parteikongressi, aga enam pole neidki. Nojah, ja siin me nüüd oleme.
