VEEBILEHTEDEST LINNADENI: Arhitekt on ehk olulisem kui kunagi varem, kuid mida ta õigupoolest teeb – planeerib linna, müüb ennast rikastele või kavandab tarkvara? Arhitektuurispets Bart Lootsma Innsbrucki ülikoolist selgitab Veronika Valgule, mis on valesti idees traditsioonilisest arhitektist.
EKA arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarja raames Tallinnas 21. märtsil esinenud professor Bart Lootsma1 on ajaloolane, kriitik ja kuraator, kes tegutseb arhitektuuri, disaini ja visuaalse kunsti valdkonnas. Praegu on ta Leopold-Franzensi ülikooli õppejõud Innsbruckis, varem on ta töötanud professori ja lektorina paljudes tuntud arhitektuurikoolides Hollandis ja mujal. Tema teoseid on avaldatud mitmel pool üle maailma, tuntuim neist on „SuperDutch“ (2000). Küllap on hea meelde tuletada sedagi, et Bart Lootsma on raamatu „Faces & Spaces: EUROPAN 4“2 kaasautor, „ArchiLab 2004“ näituse külaliskuraator Orléans’is ja ajakirjade „de Architect“, „ARCHIS“, „ARCH+“, „l’Architecture d’Aujourd’hui“, „Daidalos“, „DOMUS“ jt toimetaja. Ühtlasi on ta täna Austria peaministri Viini kabineti arhitektuurikultuuri nn varuliige ja Saksamaa ehitus- ja planeerimisministeeriumi nõustaja.
Lootsma loeng kõneles sellest, et 20. sajandi suursaavutuste hulka võib lugeda selle, kuidas arhitektuur astus masside teenistusse. Et see võimalikuks osutuks, pidid nii poliitikud, arhitektid kui ka linnaplaneerijad hakkama arvestama nn tavaliste inimestega. Ka Euroopa arhitektuuriteooria teenis seda eesmärki.
Võib-olla täna selliseid „masse“ enam ei eksisteeri. Kuid see ei tähenda veel, et ühishuvid, kollektiivsed soovid või ohud oleks kuhugi kadunud. Vastupidi, täna on arhitektide ja linnaplaneerijate kogukondlik roll olulisemgi kui kunagi varem kasvõi poliitikutele uusi strateegiaid luues. Loengu pealkiri „More Maastricht Bean Counting“ on viide ühe teise tuntud arhitektuurikriitiku, Harvardi ülikooli õppejõu Sanford Kwinteri kunagisele ütlusele3, millega too kritiseeris üheksakümnendatel Hollandi arhitektide algatatud lähenemist, kus arhitektuur ja linnaehitus muutusid suures osas statistikapõhiseks ja pragmaatilisemaks ning eemaldusid seega Kwinteri arvates senistest „ülevamatest“ väärtustest.
Ütled Euroopa, mõtled…
Mis on sellises kontekstis Euroopa arhitektuuriteooria? Ühishuvide sõnastaja? Teistsugune kui mujal riikides või kontinentidel? Ja kui nii, siis kuidas? Milliseid tavasid Euroopa arhitektuuriteoorias alles hoida ja mida minema visata? Milliseid väärtusi väljendada, eesmärke järgida? Mida see meile annaks? Ja kas pole kummaline, et me muretseme selliste asjade pärast – kõikvõimalikest paikadest – oma üleilmastunud maailmas? Öeldes „Euroopa“, mõtleme ehk hoopis midagi muud, midagi hoopis üldisemat, mille jaoks ei leia sõnu.
Mis siis praegu Euroopa arhitektuurimaastikul toimub: vaadates arhitektuuri eriala selle kitsamas tähenduses, aga ka laiemas mõttes – tähendust kasutaja jaoks, kes ootab elukeskkonnalt teatud hüvesid? Võrreldes Euroopat näiteks Ameerika Ühendriikidega? Aasiaga? Ladina-Ameerikaga?
Viimastel aastakümnetel on Euroopa teinud läbi erastamise ja piirangutest loobumise protsesse. Seda nii Ida- kui ka Lääne-Euroopas. Seetõttu on arhitektuur kaotanud oma eelistatud ja kaitstud koha igapäevapoliitika juures, eriti elamuehituse ja linnaplaneerimise küsimustes. Euroopa Liidus nähakse arhitekte täna ettevõtjatena nii nagu mis tahes muus ärivaldkonnas, mis peavad turul võistlema nii töö kvaliteedi kui ka hinnaga. See muudab täielikult nende kultuurilise staatuse, mis on nüüd turuväärtuste, turuniši, elustiili vms teenistuses. Elavate arhitektide monograafiaid annavad välja nemad ise, et end valdkonnas positsioneerida. Kasutaja jaoks tähendab erastamine ja deregulatsioon seda, et üüri- ja kinnisvarahinnad kerkisid, sotsiaalelamud on järjest vähem arhitektuuri pärusmaa võrreldes kõrgklassi elamutega, ja et linnaehitus on mitmelgi moel kaotanud kontrolli olukorra üle.
Võrrelda on raske, kuid ehk siiski prooviks?
Euroopa hakkab Ameerika Ühendriikidega sarnanema. Kuigi niikaua, kuni ainuüksi Saksamaal on sama palju arhitekte kui USA-s kokku, on arhitektidel ja arhitektuuril siin tugevam positsioon. Arhitektuur on üha enam rikka eliidi moeröögatus, mitte miski, millel oleks tähendus laiemale publikule.
Aasias on vaja ehitada ebaloomulikult palju. Ehitatakse turujõudude poolt, kuid kauaaegne kommuunipõhine elukorraldus, mis on palju vanem kui sotsialism, lubab neil planeerida. Arhitektuuri kultuuriline tähendus on Aasias midagi hoopis muud kui Euroopas ja ilmselt pole võimalik neid kahte võrrelda, kuid Aasiaski on üha suurem rõhk elustiili ja turuniši leidmisel. Nii on ka Brasiilias ja Colombias, kus poliitikud avastavad taas arhitektuuri ja urbanismi võlusid. Pole palju erialasid, mis suudavad linnu organiseerida ja kogukondi üles ehitada nii, et elanikud on uhked oma ühise panuse üle esteetilise ja kultuurilise linnaehitusliku väärtuse loomisel.
Ja milline on sel juhul arhitektuurihariduse roll? Kas meil – näiteks Euroopas – on nii palju arhitekte vaja? Kas koolid peaksid muutuma väiksemaks? Või valmistama arhitekte ette tööks teistes maailmajagudes, võõral maal? Kas sellega võib kaasneda oht, et muututakse kohaliku konteksti ja kohalike olude suhtes tuimemaks?
Praegu julgen küll väita, et enamikus Euroopa maades on liiga palju arhitekte. Eriti tahaksin rõhutada, et minu arvates on liiga paljudel arhitektidel õpingutest omandatud klassikaline profiil, kus arhitekt peab suutma kõike teha, hoone detailidest kuni linnaplaneeringuni. Arvan, et täna vajatakse rohkem spetsialiseerumist. Tänased arhitektid ei kavanda üksnes hooneid, vaid ka veebilehti ja tarkvara, nad töötavad pankades ja kinnisvaraagentuurides, linnavalitsustes ja riigiametites. Traditsioonilist arhitekti töömudelit kaitstes on Euroopa erialaliidud viimastel aastakümnetel arhitektuuri mõjuvõimu vähendanud, avamata uusi perspektiive.
Bologna4 protsess pakub põhimõtteliselt võimalusi alustada erinevate uutmoodi magistriprogrammidega, välja arvatud arhitektuuris, sest Euroopa akrediteerimissüsteem tegelikult piirab liikumist ning muudab spetsialiseerumise väga raskeks. Spetsialiseerumine lubaks luua õppekavasid ka kohaliku paikkondliku konteksti jaoks, näiteks keskenduda hoonetele kõrgmäestiku tingimustes, väga külmas kliimas vms.
Üldiselt ma arvan, et rahvusvahelistumist ei saa peatada ja tuleb leida mooduseid, kuidas sellega hakkama saada. Ka Euroopa Liit ootab oma turupõhise lähenemisega, et arhitektid üle kogu Euroopa saavad teineteisega võrdselt võistelda. Isegi kui keegi keskendub vaid ühele piirkonnale, tuleb tal välismaiste büroodega konkureerida. Ellujäämiseks tuleb horisonti avardada.
Juba õpingute ajal pole mõistlik välisturgudele orienteeruda, sest head arhitektuuriharidust pakkuvaid ülikoole on praktiliselt kõikjal. Enamik neist pakub pigem head võimalust kohalike oludega süvitsi tutvumiseks, slummide lammutamisest kestliku linnaehituseni. Võib-olla peame muutma oma arusaama sellest, misasi on kontekst. Kindlasti pole see enam miski, mida määratleks teatud territoorium, vaid hõlmab igat sorti edasiantud väärtusi. Küsimus on selles, kuidas me suudame need püsivateks sotsiaalseteks ja kultuurilisteks kvaliteetideks muuta.
Ei tohi unustada, et üleilmastumise mõjude kohta on kaks teooriat: üks usub, et kõik samastub ja teine, et üleilmastumine kutsub esile erisuste võimendatud paljunemise. Arvan, et mõlemad neist leiavad aset samaaegselt.
Et Lootsma on olnud seotud Europani arhitektuurivõistlustega, siis kui õnnestunuks peab ta selle võistluse formaati? Kui nii, siis mil moel? Milliseid õppetunde on Europan meile pakkunud? Kas sarnaseid võistlusi võiks Euroopas rohkemgi olla?
Mind kutsusid alati osalema nn mitte-hollandlased ehk näiteks horvaadid, prantslased ja austerlased. Seetõttu pole ma olnud institutsionaalselt seotud, kuid arvan, et Europan pakub suurepärase raamistiku: põneva projekteerimise-debati-poliitika-ehituse koosluse. Europan kannatab samadel põhjustel nagu Euroopa arhitektuurgi, millest oli varem juttu. Seetõttu pean oluliseks, et Europani kompetents ja mõjuvõim püsivad tervikuna koos ja et seda ei lahjenda teised algatused. Euroopa sadade auhindade ja preemiate olemasolu on näiteks vähendanud oluliste kaalu.
Ma ei saa küsimata jätta, miks sa aastaid tagasi otsustasid Hollandist lahkuda. Kuidas on Austria mõjunud su eneseväljendusele või loovusele? Nii nagu juttu oli, on Hollandi arhitektuuri- ja disainimaastik ja kirjastamine viimastel kümnenditel erilisest tõusulainest osa saanud…
Lahkusin Hollandist nii erialastel kui ka isiklikel põhjustel. Töö mõttes olid mu sissetulekuallikad juba tol ajal viimased viis aastat kahe kolmandiku ulatuses teistes riikides, ilma et oleksin Hollandist üldse tuge saanud. Kui Alejandro Zaera-Polo Berlage instituudi dekaaniks tuli, lahkusin sealt ja läksin Viini rakenduskunsti ülikooli (Angewandte) õppejõuna tööle. Paljudele seostus sel ajal minu nimi vaid Hollandi arhitektuuriga.
Nullindate algul oli meie jaoks selge, et olukord muutub Hollandis dramaatiliselt ja ees ootavad rasked ajad. Lootsin, et mujale kolides saavutan sõltumatuma positsiooni ja ma arvan, et see õnnestus. Angewandte järel õpetasin mujal Viinis, aga ka Nürnbergis, ETH-s Zürichis kui ka Luxembourg’is, nüüd siis Innsbruckis. Igatsen šanssi sekkuda poliitikasse, kuivõrd kuulusin Hollandis mitmesse komiteesse ja lõpuks ka kultuurinõukotta. Austrias on mul kohalikel valimistel hääleõigus, aga kui tahan tõeliselt poliitikasse sekkuda, on austerlastel eesõigus.
Mida sa soovitaks mõnele siinsele alustavale arhitektuuribüroole? Või kuraatorile, kriitikule, kirjastajale või produtsendile, kes tegutseb arhitektuuri või linnaehituse alal Euroopa ja Venemaa vahelises puhvertsoonis, perifeerses perifeerias?
Tean Eesti kohta liiga vähe, et sellistele küsimustele vastata. Seepärast olen ka õnnelik, et mind külla kutsuti. Aga jah, nendele küsimustele ei saa üldistavalt vastata. Tänasel päeval peitub tõde ilmselt oskuslikus balansseerimises kohaliku rohujuuretasandi, rohujuurepoliitika ja rahvusvahelise suunitluse vahel. Rõhuasetus on igal eri juhul isiklik ja moraalne küsimus, samavõrd kui pragmaatiline.
1 www.architekturtheorie.eu, www.architecturaltheory.eu
2 Teos võtab kokku Europani (www.europan-europe.com) võistluse 2007. aasta tulemused ja nende põhjal valmis ehitatud objektid.
3 Sanford Kwinter „Le Trahison des Clercs (and other Travesties of the Modern)“, kogumikus „Far From Equilibrium. Essays on Technology and Design Culture“, ACTAR, Barcelona/New York, 1999/2008.
4 Riikidevaheline kokkulepe kõrgharidusstandardite ühtlustamiseks Euroopa Liidus.
