Sedapuhku algab suveteater pihta 20. mail. Pärimusteater Loomine tuleb teatrikunstnik Liina Pihlaku näitemänguga “Elu ilmalõpus”. Kowalskyl ei loo esimese hooga ette, et siinmail oleks teatrikunstnik näitemängu kirjutanud. Olgu see fakt väärindajaks, miks sellest tükist siin mõni rida kirja saab. Supervarajane start ka muidugi. Lavastab Ivo Eensalu. Pressitekst ütleb veel, et kaasa teevad ka kukk, koer ja kass ning kõik saab olema tore ja hea ning peretraditsioone austav. Nunuhh, nagu Tõnn Sarv ütleb. Vaatame ära.
1.
Draamateater jätkab Keila-Joa mõisas, kuhu publikurada rohtunud ei ole ja rohtuma ei saa. Kuni president sisse ei koli. Presidendile salvestatakse sel suvel seintesse keerulisi tundeid. Merle Karusoo lavastab Eugene O’Neilli teksti “Pikk päevatee kaob öösse”. See on võimas tekst, üks kahekümnenda sajandi dramaturgilisi tüvitekste vaieldamatult. Eestiski korduvalt lavastatud, Draamateatriski. Karm lugu. Esietendub 14. juunil.
Viis päeva hiljem, 19. juunil, toob teise Draamateatri suvetükina Hendrik Toompere jun Viinistus välja avangardistlikust heliloojast näitekirjaniku Boguslaw Shaefferi näidendi “Loojang”. Draamateatri reklaamimasin ütleb, et see tükk, kus Freud, Pulizer ja noor Hitler kokku saavad, saab olema midagi sarnast “Syrrealistidele”. Mõneti söendan kahelda. Ootan veidi sügavamat ja läbikomponeeritumat laksu.
2.
20-23. juuni, Võõpsu. Võõpsu sõidab hansalodi Jõmmu (no on kuradi nimi!) ja mängitakse Ilvese-Ruitlase näitamise mängu “Pristan”. Kohalikud kollid ja kaunitarid mängivad. Soovitan kohale vedada. Setu veri vemmeldab vägevasti. Ja jaanikul püüdke mitte pussi ette jääda. Pussi, mitte bussi. Pussi. Jaaniöö ikkagi. Las Võhandusse voolab meie vaimne higi!
Vanemuine ja Romka Baskin on löönud käed ja leppinud kokku, et Emily Bront? “Vihurimäe” saab 27. juunil Alatskivi lossis esietenduma. Saagu siis. Oodata mida? Oodata küünetehnikute ja projektijuhtide teatrit. Sellisena paljudele kindlasti vajalikku.
3.
Samal ajal kui Pärnus, siseruumides suvehooajal, esindub Doug Wrighti “Ma olen iseenda naine”. Tiit Palu lavastuses. Uskumatuna tunduv lugu Saksa päritolu transvestiidist Charlotte von Mahlsdorfist, kes pidas Berliinis 19. sajandi lõpu mööbli ja asjade muuseumi. Selline lugu siis.
Samal ajal kui Käsmus saab publikumi lahke silma alla Uku Uusbergi lavastus, millel veel nime ei ole. Küll aga on argumente. Nimelt on see teist kursust lõpetavate lavakate esimene tulemine publikumi ette, lugudega, mida nad ise Käsmus korjamas käisid. Põnev. Soovituslik. Ja nelja päevaga peaks Võõpsust Käsmu jõudma küll. Roomates või käpuli ehk mitte. Aga obese või vokiga külh!