Akadeemik Valdek Kulbach (sünd 1927) on õpetanud Tallinna Tehnikaülikoolis tulevastele ehitusinseneridele metallkonstruktsioone tervelt pool sajandit. Tänaseni juhendab ta tulevasi teadusdoktoreid. Õppe- ja teadustegevuse kõrval on ta osalenud Tallinna ja Tartu laululava kõlaekraanide, Tartu Jaani kiriku katusekonstruktsioonide, Jägala vantsilla, Tartu Emajõe jalakäijate ja Nõmme Mustamäe suusatajate terassilla arvutamisel ja ehitamisel ning Viljandi Lossimägede rippsilla uuendamisel.
NARVA LÄHISTE POISS
Kulbach peab oma eeskujuks ja õpetajaks tuntud mehaanikateadlast ja Eesti inseneriharidusele alusepanijat professor Ottomar Maddisoni, kelle loenguid tudengipõlves priist tahtest kuulamas käis. Tänulik on ka professor Heinrich Laulule, kelle soovitusel aspirantuuri läks. TA-s kuulub tänane erudiit informaatika- ja tehnikateaduste osakonda, tema teadusalaks on mehaanika ja tema uurimistöö peasuunad on teraskonstruktsioonide töötamise analüüs, filtratsiooni- ja nõlvastabiilsusprobleemid, temperatuuripingete valdkond ning rippkonstruktsioonide arvutamise probleemid. Kui inimest on teda üks endine kolleeg iseloomustanud selliselt: “Inimesena on akadeemik Kulbach väga-väga armas ja meeldiv, avatud ja soe.”
Valdek sündis Virumaal Auvere-Joala vallas, Joala külas Kreenholmi lähistel, talupidajatest vanemate neljanda lapsena. Üritame selgust saada Valdeku päritolust, et killikese (Kulbachi enda väljend) võrra rohkem mõista Eesti kultuurilugu. Valdek: “Minu vanavanemad on pärit Simuna kandist Lääne-Virumaalt, kus oli üks talu, mille maid läbis oja. Talu nimetus oli “Kulli talu”, nende ühendamisel “kull” ja “oja” (jättes välja ühe l-tähe ning asendades “oja” saksakeelse vastega “bach”) pandigi sakslaste poolt meie esivanematele nimeks Kulbach.
Kuna sünnitalu Narva külje all asus üsna linnale lähedal ja praegu kuuluvadki endised Valdeku isatalu maad linna koosseisu, siis kooli tuli tal 1934. aastal minna Narva 1. Algkooli ja hiljem Narva Progümnaasiumi. 1941. aastal oli Valdeku isa kui kulaku pere sunnitud oma kodutalust lahkuma ja sai punaste poolt käsu asuda Kunda sadamasse; tegelikkuses kolis perekond aga Auvere kanti, leides enne seda peidikud Narvas kahele mobilisatsioonist kõrvale hoidvale vennale ja kodumail Punaarmeest põgenenud venna sõbrale. Kuigi vahepeal õnnestus perel isakoju naasta ja Valdekul 1944. aasta jaanuaris ka gümnaasiumi eelviimane klass lõpetada, oli perekond teistkordselt sunnitud kodust lahkuma, kuna punaste jõukude lähenemisel emigreeriti kogu Narva ja selle ümbrus. Seega, kool õnnestus lõpetada alles 1945 (Nõmme Gümnaasium). Kuldmedaliga.
MAAILMAVAATE ALUSED
Akadeemik Kulbach: “Mäletan vanemate jutustusi Vabadussõja päevilt, mil mu isa pääses napilt punaste mahalaskmisest ja sibiaukudesse matmisest, kuhu punased kõik oma mõrvatud uputasid (tollal oli mitmetuhandelise Narva Kreenholmi teenindamiseks ette nähtud kuivkäimlad ja seal tekkiv “toodang” veeti hobustega suurtesse sibiaukudesse). Nende lugude ja 40ndatel kogetu baasil kujunes mul äärmuslikult negatiivne suhtumine punastesse ja kogu nõukogulikku. Pean tunnistama, et selline vihkamine nõukogude vastu on saatnud mind läbi terve elu. Poolesajandi pikkune okupatsiooniaeg õnnestus mul läbida ilma punaparteisse astumata.”
Edasiste õppimisalternatiividena kaalus Valdek ainult neid valdkondi, millega reaalses elus oleks konkreetselt midagi peale hakata. Sõelale jäid arstiteaduskond Tartus ja insenerikutse TTÜ-s. Põgus külaskäik Tartusse asjaoludega tutvuma viis noore abituriendi ka Toomemäe anatoomikumisse. Pilt, mis seal lõhki lõigatud laipade näol noormehele avanes, avaldas muljet – negatiivses suunas. Tutvudes edasiselt TTÜ-sse sisseastujatele mõeldud loengutes sillaehitusega kui valdkonnaga, oligi otsus käes: “Tunnistan, et minu eelkäija Maddisoni tollane loeng – sillad maade ja rahvaste ühendajana – oli sisuliselt nõukogude vastane propaganda ja oma meelsusest ma ennist juttu tegin – seega ei olnud mul edasiselt otsustamisega enam raske. Astusin Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonda tööstus- ja tsiviilehitust õppima.”
Ülikoolis oli Valdekul ühena viimastest lendudest võimalik kuulata väga huvitavaid loenguid tugevus- ja elastsusõpetusest ning terassildadest. TTÜ lõppes 1951, nagu enamusele akadeemikutest tavaline, cum laude. Edasiselt jätkus TTÜ tollase dekaani Heinrich Laulu ettepanekul aspirantuur Leningradi Polütehnilise Instituudi hüdrotehnikateaduskonnas. Akadeemik: “Selles teaduskonnas ei tegeldud hoone- ja sillakonstruktsioonidega, seepärast valisin uurimisvaldkonnaks pinnasemehaanika.”
Leningradis kaitses ta kandidaaditöö 1955, teemaks oli: filtratsioonijõudude mõju liivnõlvade stabiilsusele. Akadeemik Kulbach: “Tegelikult ma kaalusin aspirantuuri minekut väga kaua ja põhjalikult. Mul oli tollal juba korralik töökoht ja mis seal salata, tolle aja kohta ka üsna soliidne palk. Tagantjärgi ma ei kahetse siiski sinna minekut. Seal sain ma muuhulgas põhjalikumalt selgeks ehituses väga olulise elastsusõpetuse alused.”
EHITUS ON KOOSTÖÖ
Pärast teraskonstruktsioonide töötamise analüüsi tudengipõlves, filtratsiooni- ja nõlvastabiilsusprobleemide uurimist aspirantuuris ning kõrvalepõiget temperatuuripingete valdkonda õppejõutegevuse algaastatel tõusid Tallinna laululava projekteerimise ja ehitamise käigus (1958) Valdeku päevakorda rippkonstruktsioonide arvutamise probleemid. Nende probleemide lahendamine on aktuaalne TTÜ teraskonstruktsioonide õppetoolis tänase päevani. Peale Tallinna laululava on Valdek osalenud juhtivalt mitmete raudtee-, maantee-, ja jalakäijate sildade ehitamisel üle terve Eesti. Oma kõige kaalukamaks tööks peab akadeemik aga Tartu laululava kõlaekraani projekti: “Kui Tallinna Laululava projekteerimisel ja ehitamisel osalesin ma rohkem õpipoisi rollis, siis Tartu Laululava võin juba meistrina enda kontosse kirjutada.”
Akadeemik jätkab: “Ehituses on alati oluline koostöö. Minul moodustus paarisrakend Johannes Aarega. Mu tihedama koostöö partnerina tuleb mainida ka Karl Õigerit, eriti puitkoorikute ja kaabelkonstruktsioonide koostöö valdkonnas”.
Otsese akadeemilise tegevuse kõrval on akadeemik Kulbachi põhiharrastuseks olnud erialaliselt, osalt olude sunnil kujunenud hoone-, silla-, reservuaari-, ja mastikonstruktsioonide seisundite hindamine ja tugevusettepanekute koostamine, aga ka insenertehniliselt keerulisemate tarindite projekteerimine. 1960-1980 aastateni olid Valdeku päevakorras koostöös Johannes Aarega kõrgete, suure massiga silinderreaktorite ja -mahutite montaa?i probleemid. Nende lahendamise eest autasustati autoreid mitmete autoritunnistuste ja näitusemedalitega. 1999. aastal omistati akadeemik Kulbachile Valgetähe IV klassi teenetemärk. Aastal 2000 valiti ta Aasta Inseneriks Eesti Inseneride Liidu poolt. 1992. valiti ta Tampere Tehnikaülikooli audoktoriks.
SAAREMAA SILD
Eraldi peab rääkima Valdeku tegevusest Suure Väina silla komisjoni töös ehk rahvakeeli Saaremaa silla eelprojekti koostamisel ja ettevalmistavate uuringute läbiviimisel. Saaremaa ja mandri vahelise püsiühenduse lahenduse uurimise käigus ehitati Valdeku juhtimisel potentsiaalse silla vähendatud mudel, mille alusel võiks tema hinnangul silla kolme aastaga ka valmis ehitada. Sild tuleks 6,1 kilomeetrit pikk ja selle keskseks osaks oleks kuni 40 meetri kõrgune nn iseankurduv rippsild, täpsemalt ripp- ja vantsilla hübriid.
Akadeemik: “Saaremaa sild on igas mõttes huvitav ja silmapaistev ehitis. Kui ta kunagi ehitatakse, saab temast ju üleüldse kõige suurem ehitusobjekt Eestis. Mina tegelen peamiselt just selle silla keskmise osa ehk laevatatava osa lahenduste probleemistikuga. Oleks me rikkamad, võiksime anda lahenduse, kus keskmine laevatatava osa sammaste vahe oleks üle kahe kilomeetri, praegu on suurim rippsild Jaapanis, mille sille on 1991 m. Kuid silla maksumust arvestades peab jääma ikkagi realiteetide piiresse.”
Kui küsida akadeemikult, et kes ta siis elus rohkem on, kas insener või teadlane või õpetlane, siis teatab ta: “Teate, mulle väga meeldib õpetada ainet, milles ma teen teadustööd ning koostan ka projekte. Ja ma pean ütlema, et läbi terve minu elu on olnud oluline just nimelt see, et ma olen saanud tegeleda asjadega kompleksselt. Ma olen seda tõeliselt nautinud. Ma ütleksin isegi nii, et teatud mõttes on see suisa vajalik – tegeleda kõigega. Esiteks peab tundma väga hästi teooriat, teiseks peab olema valmis ise ka praktiliselt rakendama seda, mida sa tunned ja õpetad.”
KOOL: LIIGA IGAVAD TEOORIAD
Kuidas on akadeemik rahul järelkasvuga, eriti viimase aja ehitusbuumi valguses? “Teate, ütlen otsekoheselt. Ei ole kohe üldse rahul. Praegu on situatsioon selline, et vähegi tugevamad tegijad hakkavad juba vanematest kursustest alates teenima ehituses oluliselt suuremat palka kui professor ja nad ei ole lihtsalt teadus- ja õpetamistegevusega tegelemisest huvitatud. See ei ole meie valdkonnale kasuks tulnud. Kuid mõned doktorandid siiski on ja loodame, et nendest tuleb midagi enamat, kuigi tihti on nii, et lõpetatakse doktorantuur ja ikka minnakse minema.”
Akadeemik jätkab: “Tegelikult on Eesti ühiskonnas kogu süsteem minu arust nihkes. Näiteks see, et üks Riigikogu liige saab rohkem palka kui professor, on äärmine nõmedus. Riigikogu liikmeks saamine ei nõua ju mingit suurt eeltööd.”
Kui jätkata temaatikat nihetest ja järelkasvust, toob akadeemik välja ka paljuräägitud temaatika reaalainete õppimisest ja õpetamisest gümnaasiumides: “Hiljuti olid jälle suureks diskussiooniteemaks matemaatika riigieksami kehvad tulemused. Mina siin ei tõttaks hukka mõistma matemaatikaõpetajaid. Pigem ma viskaksin kivi programmikoostajate kapsaaeda. Arvan, et matemaatika õpetamise üheks probleemiks on õpetamise nõrk sidumine reaalse elu huvitava probleemistikuga. Kõik on liialt abstraktne ja eluvõõras ning seetõttu ka raskesti omastatav. Üks hea insener suudaks siin kindlasti olulist nõu anda. Praktiliste, eelkõige inseneriteadmiste omandamiseks oleks vaja just neid abituriente, kes oleksid tugevad arvutusmatemaatikas, meil on situatsioon kahjuks vastupidine, pannakse liigset rõhku igavale ja raskesti omandatavale teooriale. Kahjuks ma olen juba liiga vana, muidu läheks ise ja näitaks, kuidas saada reaalseid tulemusi.”
HÄIRIB: RUSSIFITSEERIMINE
Kuidas hindab akadeemik oma katusorganisatsiooni rolli Eesti ühiskonnas? Akadeemik: “Akadeemia tähendust ühiskonna reaalsete, sh majandusprobleemide lahendamisel on alahinnatud. See võiks olla märkimisväärselt suurem ja sügavam. Võib-olla on probleem selles, et meilt ei ole seda sekkumist ka väga nõutud, kuid ega me ise pole samas ka väga pakkunud.”
Mis üldistades Eesti ühiskonnas kõige häirivam tundub? Pärast pikka pausi: “Tegelikult ikkagi see NL ajal toimunud kogu Baltikumi russifitseerimine. Samas ei ole mul venelaste kui rahvuse vastu midagi. Kuid mind vihastab selline faktide moonutamine, kus üritatakse propagandaga selgeks teha, et balti rahvad on
minevikusündmustes milleski ka veel süüdi. Igasugused jutud eestlaste rassivihkamisest on täiesti alusetud. Selles, et eestlased olid omal ajal sunnitud sakslastega koostööd tegema on süüdi pigem seesama NL, mitte eestlased, kuid seda on vähe selgitatud ja ei ole suudetud selgeks teha. Tegelikult need propaganda tegijad, ka mitmed Euroopa Liidu esindajad hauguvad veel täna paljuski NL ja Venemaa koertena. Nüanssides võib ju vaielda, kuid tervikuna ma valitsuse aprillisündmuste poliitikat toetan ja ma arvan, et pikema aja perspektiivis aitab see õhu selginemisele kaasa.”
MITTE AINULT MATEMAATIKAST
Insener kui Looja? Kuidas suhtub Valdek usku? “Teate, suhe on ligikaudu selline nagu mu isal. Minu arvates suhtus ta usuasjadesse umbes nii: aga kurat seda teab, ehk ta (Jumal) natuke siiski eksisteerib.”
Lõõgastuda meeldib Valdekule suusatades, ujudes ja inseneritööd tehes: “Teate, minu jaoks ei ole kunagi inseneritööl puhkuse ja töö vahel vahet olnud. Ma puhkangi inseneritööd tehes.”
Üks akadeemiku tähelepanuväärsemaid hobisid on markide korjamine. Paljud on lapsepõlves või nooruses tegelenud markide korjamisega, vaid vähesed on säilitanud elukestva huvi. Valdeku spetsialiteet on osalt erialaline. Valdek: “Mul on üsna täielik Eesti markide kogu ja peaaegu täielik Austraalia markide kogu; seda täiendab regulaarselt minu omaaegne koolivend, kes elab Lõuna-Austraalias.
Ja eriti huvitavad mind kõik margid, mis on seotud sildadega. Tegelikult on mu kogu väga suur, aga ta pole mul küllalt korrastatud.” Teatris on Valdek elus käinud väga palju. Eriti meeldivad draamatükid ja peaaegu samaväärselt ballett ja ooper ning operett, kuigi ennast väga sügavate muusikaliste teadmistega inimeseks ei pea.
Napsi tarvitamise koha pealt ütleb nii, et ära ei ütle, kuid oluline on teha seda mõistuse piires: “Elus olen purjus olnud kaks korda. Ja ei saa inimestest aru, kes ei ole suutelised piiri pidama. Kahjuks piirab minu tänaseid võimalusi autoga liiklemine.”
Ilukirjandust loeb Valdek väga meelsasti. Viimasel ajal eriti ajaloolisi ja sõjaromaane. Eriti neid, mis on seotud Euroopa ja Eestiga. Iga uue fakti teadasaamine pakub huvi. Süda puhkab, kui saab teada hilisminevikust mõne uue sigaduse, kus NL või tänane Venemaa süüdi on.
“See, et Eesti ikkagi iseseisvuse saavutas, on peaaegu uskumatu. Siia mitte midagi lisada vaja ei olegi.”
***
Kulbach: erialaliitude mees
1972. aastal kaitses Valdek Kulbach TTÜ juures tehnikadoktori kraadi teemal: Deformeeruva kontuuriga eelpingestatud võrk-rippkatuste staatilise töö analüüs. Pärast edukat kaitsmist omistati aastal 1973 talle professori kutse. Doktoridiplomi saamiseks tuli veel läbida Moskva Kõrgema Atestatsioonikomisjoni kadalipp.
Rohkem kui 40 aastat kestnud otsese pedagoogitöö kõrval on Kulbachil tulnud täita ka mitmeid lisakohustusi TTÜ nõukogu, ehitusteaduskonna nõukogu, vastuvõtukomisjoni, teaduskomisjoni ja mitme rahvusvahelisi konverentse korraldava komisjoni liikmena. Diplomitööde ja väitekirjade kaitsmise komisjonide juhtimise kõrval on Valdek osalenud pikka aega ka Peterburi Ehitusinseneride Instituudi doktorinõukogu töös. Akadeemilise tegevuse lahutamatuks osaks on olnud aspirantide, magistrantide ja doktorantide juhendamine ning väitekirjade oponeerimine ja retsenseerimine.
Koos professor Johannes Aarega kirjutas Valdek Kulbach esimese eestikeelse metallkonstruktsioonide õpiku. Ainet kogunes nii palju, et raamatut sai kaks tüsedat köidet. Teine huvitav publitseerimisväljakutse oli kogumiku “Ehitusinsenerid TPI-st” väljaandmine koos E. Soonurme ja A. Luigega. Käesoleval aastal andis Eesti TA Kirjastus välja Kulbachi ingliskeelse monograafia “Cable Structures. Design and Static Analysis”. Akadeemilise tegevuse kõrval on Valdek Kulbach kogu elu teinud inseneritööd, lahendades keerukaid arvutusprobleeme ning kasutades oma uurimistöö tulemusi. Olnud tegev paljude vastutusrikaste hoone-, silla- ja mastikonstruktsioonide seisundi hindamisel ning keerukate tarindite kavandamisel, ajanud vagusid hariduse ja teaduse põllul, esinenud konverentsidel ning külalisloengutega Soomes, Rootsis, Norras, Saksamaal, Hispaanias, ?veitsis.
Akadeemik Kulbach kuulub rahvusvahelistesse erialaliitudesse IABSE, CIB, ESDEP. Eriti tihedad on tema sidemed välja kujunenud Soome Ehitusinseneride Liidu ja Ehitusmehaanika Liiduga. Ta on enama kui 140 teadusartikli autor ja tema sulest on ilmunud kaks monograafiat ja mitmeid olulisi erialavaldkonna õpikuid.
***
■ NIMI:Valdek Kulbach
■ TEADUSALA:Mehaanika
■ UURIMISTÖÖ PEASUUNAD: Teraskonstruktsioonide töötamise analüüs, filtratsiooni- ja nõlvastabiilsusprobleem id, temperatuuripingete valdkond ning rippkonstruktsioonide arvutamise probleemid
■ VALITUD AKADEEMIASSE: 24. juuni 1986
■ AKADEEMIA OSAKOND: Informaatika- ja tehnikateaduste osakond
■ SÜNNIAEG JA -KOHT: 6. aprill 1927 Auvere-Joala vald Virumaal
■ PEREKONNASEIS: Abielus, kaks tütart
■ TÖÖKOHT: Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor (alates 1998)
■ HARIDUS:
1945 Tallinna X Keskkool (kuldmedal)
1951 Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna tööstus- ja tsiviilehitus (cum laude)
■ TEADUSKRAAD:
1955 tehnikakandidaat Leningradi PI juures,
1973 tehnikadoktor TPI juures,
1973 professori kutse
■ TEENISTUSKÄIK:
1948-1952 Eesti Projekti insener, vaneminsener, ehitusgrupi juht
1955-1975 assistent, vanemõpetaja, dotsent, professor
1975-1990 ehituskonstruktsioonide kateedri juhataja ja teaduskraadide kaitsmiskomisjoni liige, aseesimees ja esimees
1963-1975 õhtuteaduskonna prodekaan ja kaugõppeteaduskonna dekaan
1990-1998 Ehitiste projekteerimise instituudi teraskonstruktsioonide professor
1994-1995 ehitusteaduskonna dekaan
1998-? teraskonstruktsioonide õppetooli emeriitprofessor
■ TUNNUSTUSED:
1970 Nõukogude Eesti preemia
1985 NL Ministrite Nõukogu preemia
1992 Tampere Tehnikaülikooli audoktor
1995 Eesti Vabariigi teaduspreemia
1999 Valgetähe IV klassi teenetemärk
2000 Eesti Inseneride Liidu Aasta Insener
■ TEADUS-ORGANISATSIOONILINE JA ADMINISTRATIIVNE TEGEVUS EESTIS:
– EV keskkonnaministeeriumi ehitusreeglite nõukogu liige
– Eesti Teadlaste Liidu liige
– Eesti Ehitusinseneride Liidu liige
– Eesti Teraskonstruktsioonide Ühingu liige
– Suure väina silla komisjoni liige
– Vana-Narva Seltsi juhatuse liige
– Eesti Vabadusvõitlejate Liidu liige
MUJAL:
– IABSE (International Association for Bridge and Structural Engineering) liige
– CIB (International Council for Building Research Studies and Documentation) liige
– IASS (International Association for Shell and Spatial Structures) liige
– World Innovation Foundation (UK) liige
– Research Board of Advisors at American Biographical Institute (USA) liige
– Soome Ehitusmehaanika Liidu liige
– Rahvusvaheliste teaduskonverentside teaduskomitee liige Varssavi Tehnikaülikooli juures
■ PUBLIKATSIOONID
TEADUSARTIKLID: 140
MONOGRAAFIAD: (kõik pealkirjad ja ilmumisandmed: koht, aasta, kirjastus):
– Кульбах B. Вопросы статического расчета висячих систем. TPI Kirjastus, Tallinn, 1970.
– Кульбах B., Ыйгер К. Статистический расчет висячих систем. TPI Kirjastus, Tallinn, 1986.
■ HOBID:
Ehitusprojekteerimine ja -ekspertiis, tervisesport, markide kogumine
