30 AASTAT RIIKLIKKU SALADUST? Mart Soidro käis üle tüki aja Toompeal luusimas, et saada selgust, kuidas küpses rahvasaadikute ja ametnike peas kentsakas mõte muuta riigikogu komisjonide töö veelgi salajasemaks ning salastada komisjonide protokollid koguni 30 aastaks.
Olen üritanud oma elu seada nii, et Toompea lossi oleks võimalikult vähe asja. Mis ei tähenda seda, et ma valijana rahvaasemike töödel ja tegemistel silma peal ei hoiaks. Ei pea nendega olema ninapidi koos, õigupoolest ei tunnegi pooli praegusest koosseisust. Erinevalt VII Riigikogust (1992–95), kus ma teadsin kõiki nägu- ja nimepidi.
Kirilli pudikeelne teade
Taasiseseisvunud Eesti esimesest koosseisust on jäänud rahvaasemiku pinki nühkima vaid Eiki Nestor (sotsiaaldemokraat) ja Mart Nutt (Isamaa ja Res Publica Liit). Kaks poliitmammutit. Või vettinud mäkra, kui soovite. 17 aastat olid üheskoos koalitsioonis või opositsioonis, viimased viis aastat „teine teisel pool vett“. Nojah, kui nüüd järele mõelda, siis algaegadest on Toompeal ka Paul-Eerik Rummo (Reformierakond), ammu pensioni väljateeninud poeet.
Nagu juba toonitasin, hoian meie rahvaasemikel silma peal. Loen nende artikleid ja kuluaruandeid, kuulan sõnavõtte riigikogu kõnetoolist ja debatte televisioonis. Kuigi ammu on mulle selgeks tehtud, et see kõik on pinnavirvendus – põhiline töö tehakse ära riigikogu komisjonides.
23. jaanuari Eesti Ekspressis kirjutas aga Tarmo Vahter, et põhiseaduskomisjon peab eelmisest aastast debatti, kas ja kuidas piirata info levikut parlamendi töö kohta.
„Projekti kohaselt kuulutataks riigikogu komisjonide istungite helisalvestised ja üleskirjutused 30 aastaks juurdepääsupiiranguga infoks,“ kirjutas Vahter.
Möödas on ajad, kus suvaline sell parlamentaarsesse pühamusse sisenes ja valvurile parimal juhul „Tere!“ ütles. Nüüd tuleb politseinikule esitada dokument, asetada kasti kõik metallesemed, panna pagasilindile oma sumadan ja siseneda külaliskaardi abil ooteruumi. Mäletan, et 20 aastat tagasi trehvasin samas ruumis ühel hommikul kahe kuningriiklase vahel siputava Kirill Teiteriga, kes pudikeeles teatas: „Küll riigikogus on hea töö! Palka saab palju, aga mitte midagi tegema ei pea!“ Kas ma pidanuks selle vaatepildi plaanitava seaduseelnõu valguses saladuses hoidma? Vast mitte.
Steriilne ja hillitsetud Toompea
Nüüd ei märka silm ühtegi purjus inimest. Keegi ei löö kohviku laudade peal tantsu, keegi ei tuigerda puhveti vahet ega nõua lisa. Kõik on kuidagi steriilne ja hillitsetud. Tulin Nestori ja Nutiga kohvikusse salastamise asja arutama.
Paraku pole Nestorist kippu ega kõppu. Aga õnneks on kohal Mart Meri (sotsiaaldemokraat), kes oli kultuurikomisjoni esimees aastatel 1999–2002. Nestor oli teda Terevisioonis kiitnud kui asjalikku meest. Kultuurikomisjoni protokollid olid tema ajal pikad ja põhjalikud ning kultuurirahva hulgas populaarsed.
Näiteks 2000. aasta 4. detsembril toimunud istung algas kell 14 ja lõppes 16.40. Päevakorras oli küll vaid neli punkti, kuid arhiivis on sellest 8-leheküljeline põhjalik protokoll.
Ka Urmas Klaasi (Reformierakond) juhitava komisjoni istungid on tihti kahetunnised, kuid seda kajastatakse vaid ühel leheküljel. 27. jaanuari protokollist saame teada, et koosolekult puudus Mailis Reps (Keskerakond) ja 513 SE § 84 punktid 7–12 jäeti eelnõust välja (konsensus). Muid küsimusi üles ei tõstetud. Kuna riigikogu põhiline töö toimub komisjonides, tekitab selline lakoonilisus ärevust. On kaks võimalust: kas koosolekul molutati niisama või ei taha protokollija Sirbi lammutamisega kuulsust kogunud Klaasi valgustkartvatest tegudest jätta järeltulevatele põlvedele jälgegi.
Asume asja uurima ja paneme diktofoni käima.
Protokoll salaprotokollidest
Anvar Samost mäletab, et kui riigikogu arutas 1993. aastal erastamisseadust, läks ta rahanduskomisjoni istungile. Istus seina äärde ja pool tundi ei teinud keegi temast välja. Alles siis küsis Tiit Made: „Mida teeb istungil ajakirjanik?“ Toimus lühike arutelu, aga ajakirjanikku ei hakatud ruumist välja viskama.
Nutt: No päris suvalised tondid ei osalenud istungitel ka algaegadel, küllap olid komisjoni liikmed Samostist kui asjasthuvitatud inimesest ikka teadlikud. Ka protokollidega ei tekkinud probleeme.
Meri: Kultuurikomisjonis pole olnud juhtumit, et asjasse puutuvat inimest poleks lastud komisjoni istungile.
Aga millal hakati protokolle lühendama ja kraane kinni keerama? Olen kuulnud, et 2004. aasta veebruaris vastu võetud kodukorra muutmise seadus valmis Res Publical koostöös riigikogu kantselei tollase direktori Heiki Sibulaga. Käsi pesi ju kätt: äraostmatud said vabalt askeldada ja ametnikud olid rõõmsad, sest neilt võeti tööd vähemaks.
Nutt: (kergendatult) Mina ei olnud siis riigikogus.
Meri: Mind ka ei olnud, aga põhjused on küllaltki proosalised – hoida töövaeva kokku.
Nutt: Kui tulevad uued inimesed, tulevad ka jamad. 2003. aasta valimiste järel oli riigikogus kõige suurem koosseisuvahetus. Vanad kalad poleks lasknud nii hõlpsasti selliseid asju seadusesse panna.
Mart Meri pidi piike murdma juba IX koosseisu ajal, sest kusagilt tuli signaal, et protokollid võiksid lühemad olla.
Meri: Anti märku, et kultuurikomisjoni protokollid on liiga põhjalikud. Kuluvat liiga palju aega ja tööjõudu. Tuldi rääkima, et võiks kokku tõmmata. Keeldusin ja pärast seda survet rohkem ei avaldatud. Aga X koosseisuga muutus kõik.
Protokollid muutusid lakoonilisteks ja iga ninatark ei pääsenud neid vaatama?
Nutt: Tõsi, mingil hetkel kehtestati näiteks väliskomisjonis protokollidele juurdepääsupiirang kolmeks aastaks. Kui ma kirjutasin doktoritööd, pääsesin nendele ligi tänu sellele, et olin riigikogu liige. Kui ma ei oleks olnud, oleksin pidanud taotluse kirjutama.
Mis võis olla neis protokollides salajast?
Nutt: Võis olla välislepingute kohta tundlikku informatsiooni, mis on teatava astme riigisaladus.
Nii et Yana Toom, Priit Toobal ja Mihhail Stalnuhhin saavad nendega tutvuda, aga mina mitte?
Nutt: Riigikogu liikmetel on kõigi astmete riigisaladuse luba. NATO saladustele see siiski ei laiene. See on rahvusvaheline tava, et parlamendisaadik pääseb riigisaladusele ligi. On riike, kus see probleem on sada korda teravam kui meil. Näiteks Briti parlamendiliikmete hulgas on olnud ka Põhja-Iirimaa terroriste.
Meri: Ma ei mäleta ühtegi juhtumit, et kultuurikomisjonis oleks olnud informatsiooni, mida ei saanud avaldada. Makk käis ja hiljem kirjutasid ametnikud selle ümber. Mitte küll sellise täpsusega nagu suures saalis, aga küllaltki põhjalikult. Muidugi tõi see ametnikele tööd juurde, eriti siis, kui oli pikad koosolekud. Kui kõik asjaosalised olid protokolli läbi vaadanud, riputati see veebi üles.
Nutt: Põhiseaduskomisjonis oli siis sama lugu. Nüüd pole sellel enam mõtet, sest protokollid on läinud nii üldsõnalisteks.
Oli, mis oli, aga igal juhul tuleks see protokollimine täpsemalt reglementeerida! Meile kui ajaloohuvilistele oleksid need ju huvitavad…
Meri ja Nutt: Muidugi!
Nutt: Aga seoses selle 30 aasta nõudega on asi nii hellaks tambitud. Keegi ei taha sellega tegeleda, kuna asi on teravdatud tähelepanu all.
Meri: Kultuurikomisjonil oli sellest omal ajal ka kasu. Kui teema uuesti päevakorda tuli, sai vanadest protokollidest järele vaadata, milliseid argumente keegi oli esitanud.
Nutt: Keegi ei keela protokolle põhjalikumaks teha. Võib-olla oleks korrektne lahendus see, et kui kõik asjaosalised on nõus, siis stenogramm avalikustatakse.
(Saabub Eiki Nestor.)
Nestor: Aga kas sa kujutad ette, et Urmas Reinsalu räägiks ajakirjandusele sama juttu, mida ta komisjonis räägib! Kui ta räägiks komisjonis sama juttu, mida ajakirjanikele, jätaks ta komisjoni liikmetele pehmelt öeldes idioodi mulje. (Paneb lauale 330 SE I eelnõu, annab vaikselt teada, et Nutt ei jaga matsu ja läheb õlut ostma.)
Äkki on asi ka selles, et rumalamad riigikogu liikmed, kelle suust tuleb vaid sooja õhku, pole põhjalikumatest protokollidest huvitatud. Avalikkus saab siis ju kinnitust tõsiasjale, et rahasaadik ei orienteeru elementaarsetes asjades – on parimal juhul terve koosoleku aja vait, aga halvimal juhul pillub lollusi. Miks peaks näiteks juhatus või riigikogu maine eest vastutav avalike suhete osakond olema huvitatud sellise ullikese tegevuse kajastamisest? Las ta jääb „mõistatuslikuks“ edasi.
Meri: Võib-olla küll.
Nutt: Igal juhul võiksid riigikogu komisjonid teha rohkem avalikke istungeid. Ja see on komisjonide otsustada. Aga miks ei taheta kohe kõike avalikustada? Komisjonides arutatakse igasuguseid ettepanekuid, mis ei saa kunagi seadusteks. Ja kui ajakirjandus saab mõnele uitmõttele jälile, puhutakse asi suureks. Nagu juhtus selle 30 aasta plaaniga.
(Nestor on õllega tagasi.)
Kas sa, Eiki, mäletad, kuidas see salastamine päevakorda jõudis?
Nestor: Eesti Ekspress nõudis lindistusi, riigikogu kaotas kohtus ja juhatus andis ametnikele korralduse „midagi teha“.
Nutt: Näiteks salastada.
Nestor: Kolmekümneks aastaks.
Nutt: Kusjuures üheski seaduses pole salvestustest sõnagi juttu.
Nestor: Siis tuli kokku vanematekogu.
Meri: Mis on samuti ebaseaduslik!
Nestor: (mõtlikult) Ebaseaduslik. Põrandaalune organisatsioon, mis koosneb riigikogu juhatusest ja fraktsioonide esimeestest. Pakkusin Ene Ergmale (IRL) välja, et kui see kolmekümne aasta nõue sisse jätta, võiks seda täiendada klausliga, et päev enne tähtaja saabumist lindistused hävitatakse. Ergma naljast aru ei saanud, kuid seda ettepanekut siiski ei arvestanud. Aga see 30 aasta ettepanek jõudis Rait Marusteni (Reformierakond), mida küll põhiseaduskomisjonis keegi ei toetanud.
Nutt: Aga Vahter tegi sellest skandaali.
Õigesti tegi! Teil tulebki silma peal hoida. Salastamine ja veidrad ettepanekud tekitavad inimestes ohutunde.
Nestor: Aga Maruste pookis paketti ettepaneku, et ma ei tohi koosolekuruumist väljudes öelda, et mida Nutt sellest seadusest arvab. Et selle peale tulla – „Nutt, ära võta asja isiklikult!“ –, best online casino pead olema olnud NLKP liige.
Kuulge, poisid, katsume teemas püsida! Kui Eiki õlle järel käis, ütles Nutt, et Nestori eelnõu on väga populistlik.
Nestor: (Hakkab kaugelt pihta.) Vanasti oli protokollist näha, et Nutt hääletas poolt ja Nestor oli vastu. Täna näeme protokollist, et hääled jagunesid 6 : 4. Mida see tähendab? Riigikogu ette tuleb kaasettekandja ning tema käest küsitakse: kuidas see muudatusettepanek läbi läks? Kaasettekandja: 6 : 4. Aga kes poolt oli? Teoreetiliselt võib juhtuda nii, et kõik kinnitavad, et hääletasid vastu, aga ettepanek läks läbi häältega 6 : 4.
Nutt (pahaselt): Kas tõesti on olnud selliseid juhtumeid?
Nestor: Ei ole, aga nii võib juhtuda! Eriti kui tegemist on saadikuga, kes ei valda ainest. Koalitsioon on andnud korralduse ja ta saab alles pärast teada (kui saab), mida ta hääletas.
Nutt: See on tema enda süü!
Nestor: See on eelnõu ainus osa, mille Reformierakond, IRL ja Keskerakond on nõus alla neelama. Teine asi, millega nad on ka enam-vähem nõus, puudutab koosolekule kutsumise korda. Täna otsustab komisjoni esimees seda sisuliselt ainuisikuliselt, meie ettepanek oleks, et seda otsustab komisjon. Näiteks rahanduskomisjoni viimased esimehed on olnud Taavi Rõivas ja Sven Sester – nemad ei karda kohtuda, on nõus kutsuma ja ära kuulama. Aga enne neid oli komisjoni esimees Jürgen Ligi, keda häiris kõrvaliste inimeste juuresolek. Ta on andekas sõnameister, aga ta ei ole huvitatud arutelust.
(mõtlikult) Me oleme Nutiga siiski nii vanad kalad, et räägime komisjonile, Eesti Raadiole ja Soidrole ühte ja sama juttu.
Nutt: See, mida ma räägin Soidrole, ei lähe alati kokku sellega, mida räägin raadiole.
Nestor: Aga mõte on sarnane. Ma olen vastu eelmise sajandi lõpu mentaliteedile, et ministrid ja rahvasaadikud on informeeritumad kui tavainimesed. Sisuliselt liigub info nii ruttu, et komisjon ei aruta asju, mida tavainimene juba ei tea. Ei ole võimalik pidada ennast informeeritumaks inimeseks. Tihti loeb peaminister alles ajalehest, millega tema minister on hakkama saanud.
Meie eelnõu mõte on kaotada ära mõiste „kinnine istung“. Las olla kõik partnerid koosolekutele kutsutud, las saavad nagu komisjonide liikmedki järgmise nädala päevakorra, eelnõud ja muudatusettepanekud. Kui neil on midagi öelda, tulgu kohale! Tehakse protokoll ja see on avalik dokument.
Nutt: Kui osalejad vaatavad selle üle ja ollakse kõigega nõus, pannakse protokoll üles ja on sellest hetkest avalik.
Nestor: Just! Aga Nutt ja Aaro Mõtus (riigikogu kantselei asedirektor) arvavad, et sellisel kombel toimuvate komisjonide istungitel hakkavad tüübid esinema nagu „Foorumis“. Nad ei räägi suud puhtaks ega julge sisusse tungida. Minul seda hirmu ei ole.
Nutt: Minul ka ei ole, aga ma tean, et paljudel on.
Nestor: (Räägib kõik südamelt ära.) Nutt ei ole nõus koosolekutele ka kõiki vabakondi kutsuma!
Nutt: Ei ole jah. Las seda otsustab ikka komisjon, kas kutsuda või mitte. See, et koostatakse mingi nimekiri, kes pidevalt käivad, sellega ma nõus ei ole. See teeb asja korporatiivseks: ühtedel on õigus koosolekutel osaleda, teistel mitte. Minu poolest võib nad iga kord kutsuda, aga sellega ma ei ole nõus, et nad vajuvad lihtsalt kohale.
Nestor: Praegune süsteem rahuldab ainult Kaubandus-Tööstuskoda ja Tööandjate Keskliitu, kuna nad on kõigist seaduseelnõudest informeeritud. Kõik nn murjamite ühendused (ametiühingud, kultuuritöötajad), kus raha ei liigu, leiavad, et see on väga hea ettepanek.
Miks Nutt siis vastu on?
Nutt: Sellisel juhul oleks debatt suunatud avalikkusele ja tehtaks parteilist propagandat.
Nestor: Riigikogus on kaks komisjoni, kus ma ei näe probleemi: põhiseadus- ja kultuurikomisjon. Võib-olla ka maaelukomisjonis on asjad korras.
Aga väga plass olukord oli näiteks õiguskomisjonis, kus Nestor kui ettepaneku autor istus ühes rivis kõigi asjasse puutuvate MTÜ-dega. Mina seletasin oma muudatusettepanekuid, vabakonnad oma plaane. Ja siis teatas komisjoni esimees Marko Pomerants (IRL): „Aitäh, et tulla saite, aga nüüd palun lahkuda, sest komisjon hakkab teie ettepanekuid hääletama.“
Nutt: Sind ei oleks tohtinud koosolekuruumist välja ajada.
Nestor: Ma tean, aga ma marssisin solidaarsusest koos nende MTÜ-dega välja. Anna mulle andeks, sõber Nutt, aga mis selles halba on, kui nad oleksid näinud, kas hääletusel mõne venna käsi tõusis või oli maas. Nüüd said nad vaid lugeda protokollist, et nende ettepanek ei leidnud häältega 4 : 6 toetust. Ma arvan, et kui Nutt oleks opositsioonis, toetaks ta seda eelnõu.
Nutt: Ei! Olen opositsioonis olnud, aga mitte kunagi olnud sellisel arvamusel.
Nestor: Võtaks veel ühe õlle?
(Kasseti lõpp.)
****
Mart Meri: Ma ei mäleta ühtegi juhtumit, et kultuurikomisjonis oleks olnud informatsiooni, mida ei saanud avaldada.
****
Mart Nutt: Igal juhul võiksid riigikogu komisjonid teha rohkem avalikke istungeid. Ja see on komisjonide otsustada.
****
Eiki Nestor: Ebaseaduslik vanematekogu. Põrandaalune organisatsioon, mis koosneb riigikogu juhatusest ja fraktsioonide es