DINOSAURUSTE JUTUD: Taani välisminister 1982–1993 Uffe Ellemann-Jensen lahkus meie seast 81 aasta vanusena 19. juunil. Tema Islandi kolleeg, välisminister aastail 1988–1995 Jón Baldvin Hannibalsson meenutab nende koostööd pöördelistel aegadel, kui nad erinevalt paljudest lääneriikide juhtidest Balti riikide iseseisvust vankumatult toetasid. Island toetas Eesti iseseisvumist maailmas esimesena, Taani järgnes.
Olime uue ajastu loomise juures. Astusime uude maailma ja jätsime seljataha pool sajandit külma sõda. Märgiline Berliini müür kisti maha. Sajale miljonile inimesele Kesk- ja Ida-Euroopas tähendas see Teise maailmasõja lõppu. Saksamaa taasühendati rahumeelselt.
Kui Vene impeerium otsa sai
Balti rahvaste eraldumine Nõukogude Liidust tähistas Vene impeeriumi lõpu algust. Jõuti tähtsatele kokkulepetele okupatsioonivägede lahkumise ja tavavägede vähendamise osas.
Krooniks oli superjõu tuumarelvastuse otsustav kahandamine, mis andis lootust inimkonna vabastamiseks pidevast totaalse hävingu ähvardusest. USA toonane president George H. W. Bush rääkis pidulikult “uuest maailmakorrast”. Õpetatud mehed kuulutasid isegi “ajaloo lõppu”. Meie ees oli uus, rahumeelse koostöö ajastu, mille jooksul inimkond sai nautida vabadust ja inimõigusi ühiskonnas, kus valitses demokraatia ja õigusriik.
Kui me nüüd, 30 aastat hiljem, tagasi vaatame, leiame vaevu sõnu, mis kirjeldaks meie tohutut pettumust.
Mis mind ja Uffe Ellemanni sidus noil pöördelistel aastatel (1998–1992), oli meie vankumatu toetus Balti rahvaste iseseisvuse taastamise võitlusele. Kõik väikerahvaste solidaarsuse nimel.
Kui Lääs veel muhkugi ei taibanud
Miks see oluline oli? Sellepärast, et Lääne demokraatlike riikide juhid olid tegelikult sel ajal valmis ohverdama väikerahvaste õigustatud püüdlused vabadusele ja iseseisvusele – suure eesmärgi, “rahu ja stabiilsuse” säilitamise ettekäändel. See tähendas nende meelest Nõukogude Liidu säilitamist iga hinnaga. Ja partnerlussuhete säilitamist Gorbatšoviga külma sõja lõpetamiseks.
Tundus, et nad ei saanud aru, et Nõukogude Liit oli pankrotis – nii ideoloogiliselt kui ka majanduslikult. Nad ei suutnud mõista, et Gorbatšov, “glasnosti ja perestroika pioneer”, oli riigisiseselt kaotanud täielikult oma poliitilise toetuse, sest ta ei suutnud kauaoodatud ja -lubatud reforme läbi viia. Tuli välja, et Lääne liidritel puudus vähimgi realistlik pikaajaline strateegiline mõtlemine, kuidas Nõukogude impeeriumi lagunemisele reageerida. Selle asemel reageerisid nad sündmustele – liiga vähe ja liiga hilja.
Tegelikult oli vaja püsivat ja usaldusväärset tuge demokraatlikele jõududele endises Nõukogude Liidus, Boriss Jeltsini juhtimise all. Mida nõuti, oli uus Marshalli plaan, nagu see, mida pakuti Euroopale teise ilmasõja varemetest ülesehitamiseks.
Meie teadsime, kuidas seda teha. Balti rahvad teadsid, kuidas seda teha. Poolakad ja tšehhid ja ungarlased teadsid, kuidas seda teha. Ja selle hind oli hoomatav.
Lääne suutmatus viis uude sõtta
Suutmatust kinni haarata võimalusest külvata demokraatia seemet Venemaa pinnale tuleb pidada ajalooliste mõõtmetega juhtimise ebaõnnestumiseks.
Sellepärast oleme nüüd juba uues külmas sõjas. Ja sellepärast oleme ka kolmanda maailmasõja lävel. Sellepärast on meie kiireloomulised plaanid globaalse sotsiaal-majandusliku süsteemi jaoks peatse ökoloogilise katastroofi ärahoidmiseks nüüd rööbastelt maas.
Kui KGB ja osa sõjaväe poolt üritatud coup d‘etat’d kukkus Moskvas 1991. aasta augustis läbi ja Boriss Jeltsin ronis tanki peale, kuulutades, käsi rusikas, demokraatlike jõudude võitu, ei saanud me enam silmi sulgeda fakti ees, et ametlik Lääne poliitika Nõukogude Liidu suhtes oli läbi kukkunud. Nõukogude Liidu kooshoidmine “vabaduse ja stabiilsuse” sildi all oli muutunud õelaks naljaks. Teatud ajal kestis Kremlis äge võimuvõitlus. Ja Läänes valitses totaalne segadus.
Mina ja Uffe Ellemann haarasime siis initsiatiivi Balti riikide taastatud iseseisvuse tunnustamisel. Meie panus selle peale, et teised riigid tulevad järele, osutus õigeks. See oli kunagi nii võimsa Nõukogude Liidu lõpu algus.
Aga see polnud meie süü, et Lääne demokraatlike riikide juhid ei suutnud kasutada võimalust, et anda püsivat ja usaldusväärset abi Venemaa-sisestele demokraatlikele jõududele. Selle tagajärjel oleme nüüd Euroopas haaratud sõtta.
Unustamatu rendez-vous
Meie viimane tête-à-tête-kohtumine toimus mõned aastad tagasi Kopenhaagenis. Olin koos oma abikaasa Bryndísega teel Vilniusest koju ja peatusime paariks päevaks meie kunagi ühises pealinnas Kopenhaagenis. See oli just jõulude eel. Uffe kutsus meid traditsioonilisele Taani jõuluhommikusöögile vanasse Nyhavni. See oli unustamatu rendez-vous.
Võtsime kokku mineviku – meie ebaõnnestumised ja saavutused – ja vaidlesime tuliselt tuleviku üle. Aga kui ma temalt küsisin, kas Shakespeare’i arvamusavaldus, et “miski on Taani riigis mäda”, veel kehtib, vastas ta rahulikult: “Ära muretse! Olen juba hoolitsenud selle eest, et parlamendis oleks kaks Ellemann-Jenseni nimelist liiget – õigel ajal, õiges kohas.”
Järgnes ohjeldamatu naer, mis heliseb siiani kõrvus.
