Viinale, vaesekesele, tehakse liiga. Küll on ta katkuga võrreldud, küll muidu heasoovijate ja pareminiteadjate meelest probleem number null.
Noilt võiks alati õelalt küsida, kui palju nad alkoholiaktsiisist oma tasku panevad. Näägutamise töötasuks.
Võite proovida – see on lõbus, kui kurjaks nad lähevad.
Kuigi, mehed-vennad, need, kes tunnistavad, et viin aeg-ajalt lausa maitseb, eks me ole ise kah süüdi. Noh… mõned meist.
Viinavõtu halvas maines nimelt.
Mis mainet saabki olla, kui võetakse viin ja mahl või limonaad, kulistatakse plasttopsidest või lausa kaelast kuskil nurga taga ära? Või, hoidku, viiakse naise eest salaja käterätiku sees sauna. See viimane on… uih, jube, ma korra proovisin, no jubedamat annab välja mõelda. Ja haledamat. Nii ei tohiks viina võtta! Ei tohiks! Kole on, ja hommikul on paha olla. Võib-olla varemgi.
Õige viinavõtt on õigupoolest päris keeruline asi. Nõuab korralikku ettevalmistust ja, hoiatus ette, väga odav see nali ei ole. Viinavõtu äraõppimiseks on tark pöörata pilk kaardil paremale, Venemaa suunas, kus see kunst on arendatud kõrgele tasemele. Mitte et nemadki aeg-ajalt poe taga kaelast ei kulistaks, aga kui on ikka korralik “väike laud”, siis on sellest mõndagi meelde jätta.
Muidugi võib põlastada nende kurikuulsat kommet teeklaasidega lürpida. Kuskil nurga taga kolme peale pudel ära lahendada. Juua ennast mõistmatuseni täis. Tüli algatada. On lugu, et Esimese ilmasõja aegu kehtestatud Vene riigis ehmatusega kuiv seadus kurvast kogemusest. Nimelt olla Vene-Jaapani sõja aegu polkude sõttasaatmised niivõrd hoo alla võtnud, et mehed alles nädala pärast midagi oimama hakkasid, näiteks, et rong ootab ammu. Selleks ajaks olid kindlasti vedurimehed omakorda…
Siiski – nad on harjutanud ja tunnevad asja.
Oma väheste Venemaa kogemuste pealt julgen väita, et neilt on viinavõtu osas mõndagi õppida. Kui seda teha mitte poe taga, vaid korralikult, viisakalt, oodatud inimestega, sõprade keskel. Selles on stiili, hoogu ja lõbu. See on väga läbimõeldud tegevus, mille puhul mõeldakse juba ette, et mingit jama ei tuleks ning ka järgmine päev kõik ilusti elus ja terved oleks. Et jätkata, kui juhtub tuju olema.
Erinevalt meie kandis levinud arusaamast, et viin on vastiku maitsega ja seda tuleb lämmatada mingi soga pealejoomise või sellega segamisega, on tõsiasi, et viin võib olla maitsev ning selleks, et maitsele pihta saada, tuleb seda tarvitada puhtalt. Ning pole vaja peale juua, vaid peale hammustada. Toit ei hoia küll purjut kuigi kaua tagasi, aga kiirendab ainevahetust, mis tähendab, et teie kere töötab alkoholi kiiremini läbi ja seeläbi on pohmell väiksem või jääb üldse tulemata.
Muidugi olid ja on olemas halvad viinad. Kes mäletab omaaegseid kummihaisuseid jooke, sel tulevad siiani meelde konnasöömine kemmergus ja rusuvad hommikud.
Samas, üks hea pohmell on vaimne kogemus. Tunnetad enese väiksust, maailma kõiksust ja adud, et tegelikult saab asi ainult paremaks minna.
Aga ikkagi – tähtis on viina võtta mõnusalt ja rikkalikult.
Ehk laual olgu sakuska. Seda peab olema palju. Mitte koguselt, vaid palju erinevaid. Ütleme nii, et hästi kaetud viinavõtulaud on selline, kus liudade – pigem küll liuakeste, et oleks kirevam valik – ja taldrikute alt laudlina näha polegi. Radikaalsemad tüübid soovitavad laduda veel teine või kolmaski kiht taldrikuid alumiste peale… Aga see vist kuulub rohkem legendide maailma. Ei, vist ikka mitte, allikad, kes sellest teatanud, on liigagi usaldusväärsed. Ja kogenud.
Mida sinna kausikestesse panna?
Mida tahes, mis teile maitseb, tegelikult. Mingit sundust või kohustuslikku menüüd ei ole olemas ega saagi olla. Ehkki on teatavad klassikud, mõistagi. Heeringas hapukoore ja rohke sibulaga… pelmeenid… hapukurgid meega (proovige, see on hea)… kõige tavalisem juust kange eesti sinepiga (on hea!)… rosolje vm salat… mingi kergem silo oliiviõliga… omakokkukeeratud kotlet (minu omad näevad välja nagu käkid, aga on head)… pannkoogid kalamarjaga, isegi kui see on võlts, või hapukoorega… punane kala… sibul, sibul, sibul puhta rattana… oliivikest… pasteedikest… sprotikest… pirukakesi… ui, nii palju häid asju on maailmas olemas! Kui endal pea ei võta, lugege T?ehhovi “Sireeni”, seal on kõik suupisted kirjeldatud.
Võtad pitsi, hammustad aga peale, silm läheb heldimusest märjaks. Mõtted lähevad helgeks. Tahaks rääkida hingelt hingele, jorutada romantilisi laulukesi. Võtad teise, hammustad peale. Uhh… No on hea. Tahaks öelda: hästi istume! Ja nii edasi. Üllatuslikult, kui õhtu veerenud, aeg mõnusalt veedetud, võid selliselt napsutades avastada, et viina läks äärmiselt vähe, tühine veerandliiter näkku ja purjus pole keegi.
Või ka rohkem. Viina võtta on tore, kui seda õigesti teha. Purjus olla on küll paha.