Heliseb-kõliseb” oli selle kirjutamisaega ja -protsessi arvesse võttes üsna imelik teos. On praegugi. Mõnes mõttes justkui ajastu lakmus, tuleb koos autoriga 1960ndate lõpul noorte suvepäevadelt esinemast, aga võtab oma esmase vormi hullaris, siis KGB eeluurimisvanglas ning saab valmis teisel sutsul hullaris, Paldiski maanteel, avaldatud on aga veelgi hiljem.
Ja kujuneb autori, keda senini oli peetud pigem lühijuttude kirjutajaks ja õnnistatud järjepanu kahtlasevõitu tiitliga “noorkirjanik”, läbilöögiraamatuks.
Tõsi, “Heliseb-kõliseb” ilmus 1972, hetkel, mil raamatus kirjeldatud kohatine lust, mängulisus ning naiivsus olid ühiskonnast juba kadunud kui vits vette.
TEKSASED JA MAAILMAVAADE
Roadmovielik ?anr ei olnud nõukogude kirjanikele, sealhulgas ka eestlastele, just kõige omasem. Ikka kiputi lahkama mingit ühiskondlikku probleemi, sukelduma süvitsi või arutlema Vassili Aksjonovi põlvkonna kohaselt probleemi üle, kas noorel kommunismiehitajal, kes küll kannab teksaseid, on tegelikult maailmavaateliselt kõik paigas. Enamasti muidugi oli.
D?iinsid osutusid väliseks, nõukogude süda aga, mis d?iinsides ringi jalutavas organismis tuksus, õiglaseks ning moraalseid kõrvalekaldeid mittesallivaks. Ent need 60ndate võitlused toimusid siiski ehitusplatsil, allveelaevas või muus sümbolistlikus tegevuspaigas, ei iialgi mööda maad lihtsalt ringi kulgedes – kuna vastutustundetu tolknemine mööda riiki tõi neil aegadel kaasa küllaltki pahaendelise paragrahvi – hulkurlus. Mäletatavasti pandi just selle süüdistusega sitsima Jossif Brodski.
Nii jäid Bulgakovi ja Ehrenburgi rännakud veel suurele osale teadmatuks, rääkimata Venedikt Jerofejevi apokalüptilisest rongisõidust “Moskva-Petu?ki”, pikkusega veidi üle saja kilomeetri, ent toonase kirjanduse ja muidu ladviku jaoks siiski tuhandekordselt liiga kauge lõpppunktiga.
MEIE OMA RÕUDMUUVID
Eestis tegi lustaka ja novellilise kirjandusliku road movie ?anri lahti ilmselt küll August Gailit oma Nipernaadiga, kodanikuga-kirjanikuga, kes mööda kodumaad suvi otsa sihitult ringi kulges ja kelle naine sügiseti koju laua taha peksis – kogutud materjali umbsõlmest lahti harutama. Ja mis seal imelikku, Eestis ju talviti ringi ei hulgu. Sama tunne läbib ka Richard Rohu hulkuriromaani “Kuldsed päevad”: “Ta on tulnud – viimaks ometi. Oo ülem rõõm – astuda jälle maanteele ja hingata ta kibeda tolmu lõhna, tunda oma jalge all ta kriuksuvat liiva!” Veel üks meie kirjamees, Nõukogude passire?iimi rikkunud (ja selle eest poolteist aastat vanglas istunud) Vaapo Vaher on kirjutanud: “Meenuvad mu noorusesuved kesk hangunud nõukogudeaega, mil boheemlasest poeedi Mark Udamiga rändasime jalgsi mööda isamaad, naisi armastades, viina juues ja luuletades; raha lõppedes tegime juhuslikke töid, kusagil Kesk-Eestis mingis külakeses lõime iga talu õuele üles kena kollaseks värvitud välikemmergu, süda ukse sisse saetud. Külarahvas oli meie ja peldikute üle väga uhke. Lahkudes korraldati poe taga sirelite vahel meie auks pikaks veninud pidu, kus akordion mängis, meie lugesime omi ja võõraid luuletusi ja kolhoosiesimees käis iga pudeli lõppedes meid kohalikku ehitusbrigaadi tööle värbamas. Meie muidugi ei jäänud.”
Just selle fiilisega on kirjutatud ka Teedu “Heliseb-kõliseb”. Ning mis seal salata – küsitav, kas ta oleks osanud igatsuse kulgemise ja vaba oleku järgi ridadesse sättida, kui poleks seeaeg vaheldumisi vanglas ja hullumajas pikaks kujunenud visiidil viibinud.
RÄÄGITUD SAI IGASUGU LOLLUSI
Teet Kallas oli 1969. aastal 26-27 vana, kõik sõbrad ümberringi isad-emad ning naisemehed, Teet aga kujutas endast “mingit kurblikku vanapoissi” ning mainib, et teda hakkas armumis- ja pettumusküllane elu ära tüütama. Ja kuskil sünnipäeva paiku olla noorkirjaniku närvid “kärinal selleks kevadeks läbi”. Nii maandus Kallas kohta, kus oli tollal üsna populaarne (ja on mõningate luuletajatehakatiste seas tänini) puhuti viibida – hullumajja. Hullar kujunes kohaks, kus käidi “Teetu vaatamas”. Tuldi Kuku klubist ja sõideti bravuursel kärinal taksoga kohale. Käisid mitte ainult oma põlvkonna inimesed ja vanad sõbrad nagu Enn Vetemaa, vaid ka Eno Raud ja isegi Villem Gross. (Kõigi nende taustal, kes kohe ise ja vabatahtlikult hullarisse sattuda tahtsid, leidus seal ka igasuguseid muid veidrikke.) Tõe huvides peab mainima, et Teet kõmpiski Paldiski maanteele ise.
Lisaks tiirutas Kallase ümber sel ajal igat masti imelikke tegelasi, kelle eesmärkidest, nagu ta väidab, ta oma naiivsuses aru ei saanudki, ent kes tegid igasuguseid kahtlaseid ettepanekuid, näiteks “minna Moskvasse lendlehti pilduma – mingi hotelli rõdult”.
Selliste üleskutsete valguses selgus, et Kallast oli julgeolek juba aasta otsa tähelepanelikult jälginud. Noorkirjanik Kallas oli suhteliselt talitsematu ja rääkis kõikjal kõva häälega, mis arvas.
Sealjuures on ta hiljem korduvalt vabandades maininud, et räägitud sai igasuguseid lollusi. Ja meenutab, et tema põlvkonnale oli omane eriti tugev sinisilmsus ja teatud illusioonid – ehk lähevad asjad kuidagi paremaks. “Me olime üks mälutu põlvkond ka. Piinlikkusega meenutan, kuidas sai 50ndate Sirpe vaadatud ja Gustav Naanist vaimustutud.”
MÄRUL GLORIAS
KGB huviorbiiti viis Teet Kallase üks täiesti totter sündmus – ehkki, hea tahtmise juures ja asja savisaarelikult mütologiseerides võiks intsidendist ka kangelasteo välja peksta.
1. septembril 1969 seisis Kallas keset Võidu väljakut. Teet mäletab sündmustejada selgelt: “Ühelt poolt tuli Vanapagan (Andres Vanapa), teiselt poolt kadunud sõber t?ellist, kelle naine oli saanud ühiselamu korteri ning tüübid kutsusid mind kaasa. Ostsin mõlemale valget viina, endale ainult ühe väikese valge gruusia kuiva.” Mindi Gloriasse.
Glorias ülekuumenenud meeleolus sattus kamp ühte lauda mingite soomlastega. Kallas, kes “muidu tantsumees pole”, keerutas jalga ühe soome noorikuga. Äkki oli ta toolil püsti ja hüüdis “Maha Nõukogude võim!” ja “Elagu Eesti-Soome sõprus!” Takkajärgi on Teet väitnud, et kujutas toona ette, kuidas selliseid asju toimub igas kõrtsis. “Aga väita, et olin teadlik dissident, oleks jama.”
Kallas ärkas miilitsas. “Paha lugu,” öeldi. Uurijad tarvitasid terminoloogiat, millest tal enda sõnu veel aimugi polnud. “Ma ei teadnud, mis on kaagee-bee”. Teadsin, et on julgeolek või mingid salapärased organid, ent ei olnud neisse asjadesse iialgi süüvinud.”
Gloria sündmuste eest 10 kulli trahvi saanud (paragrahv pisihuligaansus) ja selle kohe ära maksnud Teet ütleb, et ei saanud arugi, mis kuradi edasise jamaga teda ähvardatakse. Kallas: “Samal päeval kohtasin legendaarset ujujat Endel Edasit. Muuhulgas oli Endel Edasile viidatud kui koputajale – ikka sama sündmuse juures. Eks mõeldi, et Dünamo koondis jne. Ja ta oli sihuke imelik mees ka, ei käinud tööl, oli kindel õlleputka juures seisja. Ähvardas küll aastaid, et kohe läheb õlleka juurest ära, aga ei läinud kuhugi. Lõpetas tõelise allakäiguga.” Igal juhul oli Teedul 1990ndal üllatav ning meeldiv lugeda Endel Edasi seletuskirja (Edasit olid iseloomustanud kui lurjust mitmedki tuttavad), kus seisis: “Teet Kallast ei tunne ja kui tunnen, ei mäleta.”
REIS PATAREI VANGLASSE
Kallase sõbrad mäletavad väikest võpatust, kui kohtus hakati 1969. aasta sügisel mõningaid asju üle vaatama. Teet: “Miskipärast taipasin, et see puudutab mind.” Igal juhul, 10. oktoobri hommikul lähenes Kallasele, kes Kalamajast Loomingusse tööle kõndis, vastassuunavööndis hall Volga. Graniidi nurgal oli Volga Teedu ees ning kinolikult astusid masinast välja viisakad mehed: “Tovari?t? Kallas, govorit nado.” Nii sattus Teet Kallas esimest korda elus Pagari tänavale. Edasi viidi kirjanik Patarei vangla sellesse tiiba, mille nimi oli “Leningrad” ja kus sitsisid poliitilised. Ilmselt on juba selge, et kirjanik Kallas oli lahtine, sinisilmne ja aval lobamokk. Seda arvestades ja julgeoleku parimate traditsioonide kohaselt oli kongis elukutseline koputaja. “Olime temaga kord kahekesi. Tema vahtis pingsalt otsa ja korrutas muudkui: “Mina olen sulle kõik rääkind, miks sina mulle midagi ei räägi!””
Pliiatsit kongis muidugi ei olnud, kirjutada loomulikult ei tohtinud. Ja peale selle, eeluurimisel hakkas selguma, et julgeolekut ei huvita märul Gloria kõrtsis kuigivõrd. “Mulle tundus, et neil olid pikemad plaanid. Aga näpuväänajate aeg oli möödas, kõik käitusid viisakalt. Ehkki tehti ka psühholoogilisi katseid. Näiteks toodi autoga Noorsooteatri juurde, seltsimehed lahkusid ise autost ja jätsid mind ootama. No kes jätab vangi üksi tänavale? Usun siiani, et nad ootasid, et ehk laseb jalga.” Teet on hiljem öelnud, et tema ainus mure oli: peaasi, et keegi tuttavatest ei näeks.
HAIGLATIIVA KENA ELUKE
Viimaks viidi Kallas Patarei vangla haiglatiiba, kus oli päriselt haigeid ja hulle, aga ka simulante, palatiuksed lahti, “eesti keelt igal pool kuulda”.
“Haiglatiivas hakkas värvikas elu. Igal juhul olid julgeolekutüübid praaki teinud – ka kättemängitud viik oli neile kaotus, oldi ju mind aasta aega asjata jälgitud.”
Hoolimata sellest oli Kallase seis ikkagi erakordselt niru, vähemalt nõukogulikke tingimusi arvestades. Kallas ei osanud kuidagi arvata, mis tast üldse edasi saab. Julgeoleku poolt arreteeritud, hull… Igal juhul uskus ta, et istub kindlasti veel kuu või kaks ning palus personalilt kaustikut ja pliiatsit. “Toredad tädid olid ja tõidki.”
Kirjapandut on vaieldamatult põnev lugeda ning kindlasti leiab see tee kirjandusmuuseumisse: miniatuurid, tähtsusetu kirjanduslik seeja-teine, imelikud luuletused. Hiljem meenutab Teet, et novembri alguses äkki lõi mingi pilt silme ette: suvi aasta-paar tagasi, ootamatu ringsõit, bussitäis toredaid, laulvaid tüdrukuid, vaimukad mehed, noorte suvelaagrid.
RINGSÕIT MÖÖDA NOORTE SUVELAAGREID
“Heliseb-kõliseb” ongi tinglikult võttes oma geograafilise sü?ee poolest ringsõit mööda ENSV noorte suvelaagreid, siinkohal soovitaks eelmise kuu KesKus’i, kus ilmus neist laagritest põhjalik lugu – Ellen Värvi, Anu Järsi ja Terje Anepaio sulest.
Noortelaagri elu kajastub “Helisevas-kõlisevas” kujukalt: elevil elluastujad vihma käes palli tagumas, kohalikus kultuurimajas ENSV populaarseid mordasid ja ETV saatejuhte vahtimas, luulet kuulamas, tantsuõhtutel lobedalt jalga viskamas jne. Ja loomulikult ka vallatud sündmused peategelaste – mööda suvepäevi ringi sõitvate esinejate – osavõtul kas siis laagriülema telgis konjaki ja kähehäälse lauluga või deliirses pulmas Edela-Eestis. Jne.
Suvepäevade lõpetamine sarnanes mitmeti kirikliku õnnistamispäeva tseremooniale ja algusaastail toimusid suvepäevade lõpupidustused sageli samal päeval, millele oli planeeritud kohalik kiriklik leer.
Muuhulgas kasutabki Kallas oma raamatust suvepäevade kohta toona levinud nimetust “Ilmalik leer” – nimelt nohuste hipihakatiste Juku ja Arvo suu läbi, kes on mihklid rääkima ka vabast seksist ning füüsilisest klapist, sest muidu järgnevat vaid hingelised traumad, Juhan Liivi luule ja kogu see muu jama. Loomulikult oli ka Teet Kallas Noorte suvelaagris esinemas käinud (“alguses üksi, mitte suure kambaga”); kord aga kutsunud ta kaasa vana sõber Hugo Hiibus – mees, kelles tunneme raamatus ära veidi sar?eeritud kunstniku Kuno Korelli. Teet: “Ja just sel korral oli seal vist ka Eesti Raadio tütarlasteansambel; nad polnud küll eriti profid, aga korvasid selle oma särtsu ja iluga.”
SANITAR, KES RAAMATU VANGLAST VÄLJA TÕI
Tulles tagasi Patarei vangla haiglatiiba, kirjeldab Kallas: “Asusin täiesti suvaliselt selles suunas kirjutama, polnud õrna aimugi, kuhu see joru omadega välja jõuab.”
Teet arvab 40 aastat hiljem, et sai “vist umbes teise peatüki juures aru”, et kirjutab “vist midagi pikemat”. Kui kirjutas viiendat-kuuendat, mõistis juba, et “vist on jutustus”. Igal juhul ütleb ta, et “vist kusagil siis” hakkas põnev: igal õhtul teritas Kallas noorkirjaniku õhinaga kümme pliiatsit. Novembri lõpust veebruarini. “Ja ma sain aru, et vist kirjutan midagi päris korralikku.”
Et lugu alguses väga kindlalt ei jooksnud, sellest annab märku ka Kallase sõna “vist” tihe kasutamine ja suhteliselt pikaksvenivad pausid seletuskatkete vahel. Midagi on loos aga ka kindlat, ehk isegi tõesti romaanile viitavat: “Iga kord oli mure, kust uus kaustik saada.” Kaustikud on alles, Kallase käekiri ühtlaselt voolav, parandusi vähe. Lahendamata küsimuseks jäi siiski, kuidas käsikiri Patareist välja toimetada – eakaaslasest arst seda teha ei julgenud.
Küll aga riskis üks sanitar, kes pataka kaustikuid lohmakasse käekotti toppis, need vanglast välja viis ning edasi juba seevaldisse toimetas – kuhu
kirjanik Kallas peagi järele viidi.
RAAMATU EEST KORTER JA PARTEI
Täna tunnistab klassikuks saanud kirjanik Teet Kallas, et kõiki nüansse kokku võttes tal vedas. Vedas KGB-ga, küüniline küll, ent siiski. Sai närvid korda, sai raamatu kirjutatud, riigi kulul “puhata” ja tõsiselt isepäraseid inimesi näha. Lisaks sai lahti vastikust terminist “noorkirjanik” ja oma “lollakast boheemlikust noorusestki”.
Ja siis, võtke heaks või pange pahaks, astus Kallas komparteisse. “Mul oli paar põhjust. Et saada diagnoosist lahti, et kasupoega lapsendada. Diagnoosiks muidugi skisofreenia. Mida siin kahetseda? Nii see läks, punaparteilist asja pole ajanud. Palun leitagu! Mõnel parteitul oli sellist värki palju rohkem. Eks mõned asjad tegi see lihtsamaks.”
Eks ta ole. Edasi suhtles Kallas Kirjanike Liidu juhatuse sekretärina ja “nii oli lihtsam”. Head sõbrad olid samuti parteis ees, Veidemann, Jõerüüt ja Saluri näiteks. Finaal: “Mehed veensid mu kuidagi ära, läksin nina norus suvilasse. Naine, kes ei sallinud minu joomisi silmaotsaski, ütles: “Võta ennast korralikult täis ja katsu kuidagi ära olla.”” Teose “Heliseb-kõliseb” raha eest ostis Kallas Mustamäele kooperatiivkorteri (maja jaoks oleks pidanud mitu raamatut kirjutama). Ääremärkusena mainib ta siin veel raamatut “Corrida”, mis saigi kirjutatud puhtalt papi pärast – see kahe kuuga kirjutatud teos võimaldas välja osta suvila Kiisal.
* * *
LOE LISAKS
DRAMAATILISED KUUEKÜMNENDIKUD
T?ehhi sündmustele reageerisid muidugi paljud toonased loovikud, igaüks omal kombel. Ajastu peegelduseks olgu ära toodud üks Enn Vetemaa hull akt, mille kohta võib takkajärgi täie kindlusega õhata, et oleks vahele jäänud, olnuks sõnnik üle pea.
Teet Kallas meenutab: “Mallene helistas Loomingusse: “Enn on käsiteldamatu. Aga mitte siin, vaid “Leelo” kohvikus. Öeldakse, et tuleb suuri probleeme.”” Kallas rabas takso, sõitis Leelo kohvikusse, mis asus toonase Tombi-nimelise kultuurikeskuse ja tänase Salme kultuuripalee juures Kalamajas. “Sisenedes näen – keskpäev! – kõigepealt, et ees vasakul istuvad neli vene ohvitseri. Õnneks umbkeelset. Aga tagaseinas, üksinda lauas, kõigub toolil Vetemaa, ees meetrine virn taldrikuid. Haarab puhuti virnast ükshaaval taldrikuid ja virutab vastu seina: “T?ehhide eest! Slovakkide eest! Ja endal suured pisarad jooksevad mööda põski.” Põrand oli kilde täis. Lasin samal taksol õnneks oodata, panin ta taksosse ja põrutasime tema maakodusse Raikkülla. Miskipärast need sündmused mõjusid.”
Muuhulgas, pärast kirjeldatud aktsiooni ähvardas Vetemaa parteist välja astuda: “Kaon siit räpasest parteist!” Kallas: “Aga hommikul ütles puändina – mina pidin Tallinna tagasi sõitma -, et kuule, kui sa viitsid, siis käi telest läbi ja maksa mu parteimaks ära. Oli öösel järele mõtelnud. Ma oskasin nimelt filigraanselt Vetemaa allkirja teha.”
* * *
KAS MÕJU ALL VÕI VABA?
“Heliseva-kõliseva” kohta on ikka ja jälle väidetud, et asi on kirjutatud tugeva Bulgakovi mõju all. Seda on korduvalt hüüatanud näiteks Vaapo Vaher. Isiklikult seda väga ei usu. Mingeid sarnasusi võib ju leida, ent küsimus on ilmselt muus: sellal, 1966, kui Bulgakovi raamat vene keeles ilmus, ei osanud Kallas teose haaramiseks vene keelt veel sugugi piisavalt. Ta mainib, et “Meister ja Margarita” oli küll olemas, aga lugemata. Siiani väidetakse, et Kallas ajab jama. Teet kinnitab aga, et tal ei olnud Bulgakovi suurusest õrna aimugi, ta keskendus sel ajal pigem 50ndate ja 60ndate põlvkonnale ning ei uskunud, et kusagilt eest veel midagi tulemas on. “Mis Bulgakov? Minus ei ole seda niinimetatud sügavustki!”
Võib-olla. Ja ühest kandist võib seda tõsiselt võtta. Vastupidiselt toonasele, “süvitsi” suunduvale trendile, oli (ja on) Teet Kallas ikkagi pigem storyteller. Mees, kes jutustab lugusid.
Mis puudutab paralleele, siis veel on tõmmatud neid Ehrenburgi “Julio Jurenitoga” ja Vassili Aksjonoviga.
See asi tahab aga väikest õiendamist. Vasja Aksjonovi “Nukra nõia rännutee”, üks viimaseid tema Nõukogude Liidus ilmunud teoseid, meenutab pigem kahtlaselt “Helisevat-kõlisevat”. Viimast fakti on Vasja Aksjonov ise tunnistanud – et võttis Kallaselt üle ?iguli 02-ga mööda laia Nõukogude riiki ringi sõitva nõia kuju. Ja Teet Kallasel on teatud venelikkust, sinna pole midagi parata, ju olid need just need lained, milles Vasja pidas oluliseks veidi hullata. Ning viimaks, World Literature Todays on Teet Kallast võrreldud Jack Kerouaciga.
* * *
Kallase saaks vabalt Harju maakohtusse kaevata
“Heliseb-kõliseb” on toonase Eesti kuulsuste prototüüpe täis. Neist oleks mõistlik lugeda lähemalt juba raamatu kordustrükist. Ent midagi jääb Kallasele ka kustumatut ja ajastuvaba. Mõned tegelased vilksatavad “Helisevas-kõlisevas” oma nimedega, mis oli tolle aja kohta suhteliselt harukordne nähtus ja äkki tuleks Kallas nüüd Kadri Kõusaarega juhtunud sündmuste valguses uuesti vangi panna?
Nii näiteks võiksid võtta jalge alla teekonna Harju kohtusse luuletajad Arvi Siig (et Siig on surnud, kaalugu seda tema sugulased) ja Hando Runnel, kirjanik Ülo Tuulik (kes kõik ka reaalses elus mööda suvepäevi ringi paarutasid). Leidub veelgi inimesi, keda kaitsta: näiteks Enn Vetemaa, kes esineb raamatus oma eesnime all Enn.
Akadeemik Paap oli akadeemik Gustav Naan. Vaieldamatult olid akadeemik Naanil omad kõrghetked, mil ta oli üks popimaid esinejaid ning noorintelligentsi lemmik. Ja mil temas ei osatud veel ära tunda rahvuse kurja koduvaimu või seda limast küünikut, kes Ene Hioni mälestustes hoiab ühes taskus lõputult statistikat ning teises kleepuvaid kompusid noorte tütarlaste meelitamiseks.
Kindlasti tekitavad tänasele nooremale lugejale peavalu veel mõned küsimused, nagu näiteks karastusjook “Sitro”, vein “Rubiin”, Läti liköörvein “Jubels” või sigaretid “Estonia” ja “BT”, aga mis oli kunagi lihtne ja arusaadav nõukogude olme. (BT-d toodeti küll Bulgaarias.) Ehk ka saade “Horoskoop”, mis oli toona konkurentsitult populaarseim telesaade ja sättis pingeritta selle aja hittlugusid. Ning ehk ka pöidlaküüditalongid. See oli süsteem, mis mõeldi kunagi ENSV-s välja transpordiprobleemide lahendamiseks – hääletajatele jagati talonge, kes need omakorda – vastavalt kilometraa?ile – juhile edasi andsid. Talongide eest võis juht endale soetada head-paremat. Kas toonast defitsiiti või osta soodsamat bensiini. Selline elu.