KÕNEKAS MÖÖBEL: Näitusel „Come In” Kumus võib leida nii terroristide tube, õõvastavaid koduvideoid kui ka vastuvõtutoas sulanud kohvitasse. Asja võtab kokku väljapaneku koordinaator Kati Ilves, näituse kuraator on Renate Goldmann.
„Come In” keskendub düsfunktsionaalse mööbli, nihestatud argiobjektide ja interjöörielementide kaudu kaasaegse kunsti ja sisekujunduse suhetele. Enamik väljas olevaid töid on valminud 1990. aastate lõpul ja 2000-ndate alguses.
Renate Goldmann pani näituse kokku nullindate alguses ja sellest ajast saadik on „Come In“ maailmas ringi reisinud. Toona läänes levinud trend siia ei jõudnud, kuigi paar eesti kunstnikku sarnase teemaga tegelesid. Igas riigis, kuhu näitus reisib, lisab kohaliku institutsiooni kuraator midagi tervikule. Kumu näitusel on eksponeeritud fotograaf Sigrid Viiri ja skulptor Villu Jaanisoo tööd.
Mööbli sümboolika
Objektikeskne mõtlemine ja mõtestamine, mis on näituse üks kandev teema, avaldub selgel kujul Dorothee Golzi töös „Vastuvõtutuba“ (1998/2001). Teos kujutab endast nimetatut kõige standardsemal kujul: olgu tegemist kas hambaarsti, psühholoogi või juristi kabineti eestoaga, on ruumis alati kohal toolid ja laual kohvitassid. Kohvitassid ootetoa lauakesel on minetanud eesmärgipärasuse ja sulandunud eraldamatuks massiks, mis avaldub küll alles lähemal vaatlusel või kokkupuutel. Samuti käituvad toolid – neidki ei saa tarvitada eesmärgipäraselt. Mööbel, mis peaks esmaselt elukeskkonda mugavdama, on „Vastuvõtutoas“ vigane ja dekoratiivne artefakt. Dorothee Golzi loomingus on taoline illusoorsusega mängimine tavapärane. Näiteks töös „Elukontseptsioon“ (2004), mida küll sel näitusel väljas pole, sulatab Golz mööblitükke silmapiiriga.
Golzile tööle sekundeerivad Stefan Kern ja Heide Deigert. Kerni objekt „Nimeta“ (1995/2000) on toolilaadne ese, mis on ehitatud Coca-Cola Lighti kastidele. Autor nimetab Coca-Cola Lighti kunstimaailma agentide meelisjoogiks (usun, et 1990-ndatel see nii oligi, hetketrend soosib tervislikumat toodet), mida galeriidesse kastide kaupa tarniti. Selle kohalolu oli sama harjumuspärane nagu pliidi olemasolu köögis.
Deigerti „Pöördtool-objekt“ (2000) on elegantne illustratsioon võimumängudele. Mitu plastikust kontoritooli on selgapidi koos. Kui omavahel ühendatud toolidele mitmekesi istuda, hakkab tool pöörlema selle suunas, kellel on kõige rohkem jõudu. Karussell paneb pea ringi käima ja võib südame pahaks ajada – nagu poliitika.
Terror ja klaustrofoobia
Näituse üks eristuvamaid töid on Andree Korpyse ja Markus Löffleri installatsioon „Mööblikomplekt” (2001), mis kujutab endast üks ühele koopiat terroristliku rühmituse RAF (Rote Armee Fraktsion) konspiratiivkorterist. Originaal asus Hanoveris ja 1977. aastal resideerisid seal RAF-i liikmed, kui nad rünnakut Neelmeyeri pangahoonele kavandasid. Korpyse ja Löffler on taastanud RAF-i korteri interjööri politseifotode järgi. Korteri televiisoris mängib muu hulgas 1977. aasta lasteprogramm. RAF-i toa vaesus ja ajutisus on dialoogis grupeeringu vägivaldse ja hävitava programmiga, mõjudes ühtaegu romantiliselt ja eemaletõukavalt.
Teine töö, mis vaatajat selgelt häirida püüab, on Gregor Schneideri video „Surmamaja u r 1985–1998” (1998), milles autor viib vaataja endaga imelikule, arusaamatule teekonnale. Schneider, hoides käsikaamerat, läheneb oma kodule kortermajas. Ta siseneb trepikotta, liigub trepist üles, korterist sisse, korteris edasi. Üha edasi ja edasi sissepoole – seinte vahele, lae alla, kummalistesse mitte-ruumidesse. Schneider on oma Rheydt’is asuvat kodu 1985. aastast ümber ehitanud. Ehituste käigus on ta loonud labürintliku ja ebameeldiva, klaustrofoobiat tekitava ruumi: madalamaks toodud laed, kinnimüüritud aknad ja muud veidrused vihjavad mingile psühholoogilisele seisundile või probleemile, mis paradoksaalselt võib olla ka teguviisi enda tagajärg.
„Come Ini“ soov joonida välja disaini ja kunsti sarnasused ning erinevused on ambitsioonikas. Kuid kindlasti annab näitus võimaluse pärast tühistatud funktsiooniga esemetega kohtumist mis tahes disainiobjekte uue pilguga silmitseda.