Abhaasia pakub maailma poliitikavaatlejatele pinget enam kui 12 aasta vältel. Pidevates konfliktides väänleva riigi hetkesituatsioon läheneb uuele sõjale. Äsja tõstsid Abhaasia võimude vastu mässu sealne siseministeerium ja sellele alluvad miilitsad. Samuti on taaspuhkemas konflikt Gruusiaga. Meie jaoks on seal toimuv oluline eelkõige seetõttu, et eesti kolonistid asusid Abhaasiasse juba 19. sajandil ning sõdadest hoolimata püsivad selles kummalises riigis tänaseni mitmed Eesti külad.
Tegelikult on praegu blokaadis virelev Abhaasia rahvaste sulatuskatel, kuhu permanentne segadus on ajaloo poolt sisse kodeeritud. Alljärgnev lugu annab ülevaate sealsest kultuuripaljususest ning näitab, millised on Kaukaasia fa?ismi ja üksteisevihkamise põhjused ja omadused.
GENOTSIID PÕLISRAHVASTE VASTU JA KOLONISTIDE SAABUMINE.
1877-78 toimunud Vene-Türgi sõja tagajärjel sunniti Abhaasiast Türgisse lahkuma ligi pool miljonit abhaasi ja teisi põlisrahvaid. Tsaarivalitsus asustas tühjenenud maadele Türgist ja selle mõjualadelt pärit õigeusklikke sõjapõgenikke armeenlasi, kreeklasi, bulgaarlasi ja moldaavlasi ning põhiliselt luteri usku asunikke – eestlasi, sakslasi ja lätlasi.
Mõnede, näiteks Kaukaasia eestlasest kirjamehe Johannes Pihlaka arvates peitusid tollastes sündmustes abhaaside ja mingrelite igipõlise konflikti juured. 1906. aastal kirjeldas ta Virulases 1870. aastatel Vene ülemvõimu vastases ühises mässukatses aset leidnud reetmislugu: “Vene-Türgi sõja ajal arvasivad mingrelid vabastamiseks paraja aja olema, aga aru saades, et nad üksi suurt ei suuda, meelitati teised rahvad, nimelt abhaasid, kui ligemad naabrid, enestega ühes vastuhakkamisele, et siis kättesaadud võitu vennalikult jagada ja maitseda. /- – -/ Aga ära nähes, et võitu loota ei ole ja asi õige halvaks, unustasivad mingrelid kõik vennalised tõotused, abhaasidega ühes võita ehk surra. Nad lõivad ennast tugevama, s.o. valitsuse poole ja siis olla mässajate peavägi kitsikusesse aetud ja, nagu rahvas tõendab, 20,000 maha tapetud. /—/ Abhaaside käest äravõetud maa sai kroonu omaks ja valitsusele tärkas soov selle maa peale kaukaaslaste asemele teisi, riigile rohkem ustavaid rahvaid asuma lubada. /—/ Siia asumise soov tärkas kõige enne Samara eestlaste keskel, kellede elu endiste aastatega võrreldes ka juba raskemaks oli jäänud.”
Millised nägid välja eestlaste külad, vt virtuaalselt näituselt “Musta mere ranniku eesti külad” http://www.erm.ee/html/kaukaasia/ ja “Эстонская община Абхазии” veebilehelt http://www.apsny.ru/ethnic/ethnic.php?page=content/estonci/estonci.htm
NÕUKOGUDEAEGNE RAHVASTE SÕPRUS
Kogu rahvamöllu klassifitseerisid nii kohalikud kui rändurid näiteks 80ndatel aastatel mitmeti, laias laastus jagunesid inimesed mustadeks ja valgeteks. Mustadeks peeti eelkõige grusiinlasi ja armeenlasi, pisut ebaselgem oli moldaavlaste, bulgaarlaste ja kreeklaste määratlus. Isegi abhaaside kohta ei mäleta ma nõukogude ajal öeldud olevat mustad. Valged olid venelased, eestlased, lätlased, sakslased, kuigi nimetust valged ei tarvitatud nende kohta sageli. Sõltuvalt ajastust, olukorrast ja vaatenurgast määratleti eestlasi ja sakslasi kas eurooplastena või fa?istidena. Eestlased kasutasid armeenlaste ja grusiinlaste kohta nimetusi must rahvas, hommikumaalased, siitmaarahvas. Kusjuures nimetatud polnud ju tegelikult “siitmaarahvas”, grusiinid olid asunikud Gruusiast, armeenlased aga põgenikud Türgist ja selle mõjualadelt. Tõelise põlisrahvaga, abhaasidega, olid eestlaste kontaktid napid. Tsaariajal ei võinud abhaasid näiteks Suhhumi ümbruses elada, piiriks nende elualadele oli Kodori jõgi, mille vasakul kaldal asusid abhaaside külad.
Väljend must rahvas võis olla nii neutraalse kui ka halvustava tähendusega. Kaukaasias olen kogenud rassismi kõige ehedamal kujul ja erinevates variatsioonides. Näiteks seletati mulle Tbilisis ühes mingreli perekonnas, et kui lähen Mingreeliasse, seal elavad metslased, kes ilmtingimata mu eluküünla kustutavad. Üldse hoiatasid just tuttavad grusiinid mind kõige rohkem oma rahvuse esindajate eest. Nad õpetasid, et kui taksosse istud, vaata alati, “et juhil oleksid juuksed hallid, mitte mustad, vaata, et juht oleks vana mees!” Oli täielik tabu tutvuda mõne musta noormehega tänavalt, õpetasid nii kohalikud mustad kui ka valged. Võis juhtuda, et mõnele mustale noormehele kogemata otsa vaatasid, ja ta jõlkus päev läbi kõikjal su kannul. Tagantjärele olen aru saanud, et pealetükkivamateks kohalikeks olidki grusiinlased ning nende käitumine oli osalt esile kutsutud Musta mere ranniku kuurortides esineva seksiturismi tõttu. Paljud kaukaaslased arvasid, et pea kõik suvitama sõitnud valged naised on litsid.
KOHALIKUD JA PUHKAJAD
See jaotus pani ühte patta kõik erinevatest rahvustest alalised kuurordi elanikud, olgu nad siis kanda kinnitanud sadakond või kümmekond aastat tagasi, vastandades kohalikke puhkajatele. Vanal heal soveti ajal valitses Musta mere rannikul kohalike vahel näiliselt rahvaste sõprus, respekt jne. Ja nii küsisid just kaukaaslased tihti, mis teil seal Eestis küll ometigi toimub, miks te ei salli venelasi jne. Kohalikud olid head ja töökad, puhkajad amoraalsed logelejad. Selles kontekstis, puhkajatele vastandudes, respekteerisid tõesti kõik kohalikud üksteist. Klassikaline näide: bussipeatuses küsib must noormees valgelt naiselt – öelge palun, mis kell on? Naine vastab – ma olen kohalik. Mees seepeale – oi vabandage!
Tuttavates kohalikes peredes, nii valgetes kui mustades selgitati mulle pikalt ja pidevalt, kuivõrd kõik kohalikud põlgavad valgeid naispuhkajaid, kes vähimalgi määral kohalike noormeestega tutvusi sõlmisid. Aastakümneid kõrvuti elades ja töötades olid kohalikud õppinud mõnevõrra üksteise kombeid arvestama ja austama. Eri rahvuseid lähendasid ühised töökohad ja õppeasutused, perekondi lähendasid omavahel suhtlevad samavanused lapsed. Kuid nagu hiljem selgus, oli kogu see rahvaste sõprus siiski täielik pakazuuhha.
Liinid must-valge, kohalik ja puhkaja võisid ka sootumaks segi minna. Üks mu tuttav kreeklane rääkis, et kui ta kolis 1960-70. aasta vahetusel Suhhumis linnaossa, kus olid põhielanikeks sinna 1949. aastal kreeklaste küüditamise järel Mingreeliast saabunud ümberasujad, mõnitasid mingreli lapsed teda heledamate juuste pärast kurortnikuks ja venelaseks. Tema, nagu ka teised Suhhumi kreeklased, peavad piirkonda juba iidsest ajast oma kodumaaks ja mingite mägedest saabunud metslaste ülbe käitumine tundub karjuva ülekohtuna. Mingrelid aga olid paarikümne aasta jooksul harjunud oma kodutänavat enda territooriumiks pidama ning rannapromenaadilt nende tänavale kolinud kreeka perekonnas nähti sissetungijaid.
RÖÖVLIRAHVAD TSAARIAJAL
Tsaari ajal peeti musti metsikuteks röövlirahvasteks. Röövimine oli Kaukaasias auametiks. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kirjutati eesti lehtedes Suhhumi piirkonnaga seoses teistest rahvustest kõige enam mingrelitest, eelkõige nende korraldatud röövretkedest jms. Näiteks kirjutati 1905. aastal ajalehes “Uudised”: “Ka meie Linda küla peale tungisid mingreli meeste röövsalgad 19-25. detsembrini iga öösi. Kui vastu ei pandud, seal röövlid inimesi ei tapnud, vaid viisivad ainult varandust ära, kus seda aga ei tahetud lasta sündida, seal läks lausa lahing lahti. Ühe asuniku, Mihkel Kelleri juures lasti umbes 50 pauku püssidega tuppa, kusjuures nimetatud asunik haavata ja ta poeg surma sai. /- – -/ Hiljem palusime kroonult püssisid, aga ei saanud ka. Suure nurumise peale anti meile viimaks saja pere peale 5 püssi, aga mis see tähendab nii hulga talude ja röövlite peale. Asunikkude tulevik on tume.”
1906. aastal iseloomustas Johannes Pihlakas ajalehes Virulane abhaase ja mingreleid järgmiselt: “Abhaasid mõne teise rahvaga võrreldes mitte nii salakavalad ega kaugemale ettemõtlejad ei ole. Üliosavad ja kavalad hobusevarguse ja röövimise peale, on nad muidu kaunis tööarmastajad ja usaldavad. /- – -/ Mingrelid näituseks on teise tüssamises abhaasidest palju osavamad, mida viimased Vene-Türgi sõja ajal 1877-1878 a. valusalt tunda saivad. /—/ Mingrelid on üks Grusiini suguharu oma isekeelega, ristiusku, keha ja näolaadi poolest ilusad, iseäranis naisterahvad. Hingede arv 200,000 ümber. Väga osavad ja kavalad kauplema, petma, hull-julged röövima.”
Erinevate allikatega tutvudes joonistusid välja erinevad stiilid või trendid röövimisel ja riisumisel. Abhaasid käisid vargsi kuid pidevalt eestlaste kariloomi ja hobuseid varastamas, Johannes Pihlakas kirjutas sellest korduvalt, näiteks 1906. aastal Päevalehes: “Et mitte kõiki siinseid rahvaid ühe mütsi alla panna, tähendan veel, et kõige suuremad röövlid just mingrelid on. Abhaasid, näituseks on küll suurelt jault muhameedlased ja kanged hobusevargad, aga muidu röövimas nad ei käi…”
Mingrelid tegutsesid relvastatult, kusjuures mõnedki tülid lõppesid eestlaste surmaga. Eriti elavnesid röövkäigud igasuguste rahutuste, revolutsioonide ja sõdade ajal, sündmusi kajastasid elavalt ka eesti ajalehed. Johannes Pihlakas saatis pikki ja põhjalikke temaatilisi sõnumeid, 1907. aastal kirjutas ta Päevalehes: “Olgu küll, et Kaukasus juba vanast ajast kui röövlipesa tuntud, Suhhumi ümbruses oli röövimine kuni paar aastat tagasi üsna tundmata. Lõpmata varastati küll hobuseid ja loomi, vahel sekka ka naisterahvaid. Nüüd on aga umbes paar aastat asi röövimise ja igasugu varguse poolest päris hull. Varastatakse, mis aga vähegi ära viia võimalik; röövitakse, kes aga kätte puutub, olgu see või kerjaja sant.”
Eestlaste rolliks on ajast aega olnud olla röövitavateks, kes enamasti polnud suutelised end ka teiste vastu tõhusalt kaitsma. Vahel hoiti küll kokku venelastega, kuid sellestki polnud tolku. 1907. a. kirjutati Päevalehes “Ühel ööl läksivad viis Estonia meest püssidega Kodori jõe saarte peale röövleid passima, ja näinud varsti, kudas kaks varast või röövlit jõest läbi tulnud ja Estonia pool kaldal endile padrikus maisipudru keetnud, ja siis kui kõht täis, külasse saagile tulnud. Väga hõlbus oleks neid maha lasta või vähemalt kinni võtta olnud, kuid eestlased hoidnud endid varjul – pole viiksatadagi julenud! Eestlaste ja venelaste liigsuur argus ja oskamatus teeb röövlid veel seda julgemaks.”
Olukorda, kus eestlased ja teised rahumeelsemad elanikud jäid konfliksituatsioonides eri osapoolte vahele, illustreerib ilmekalt katkend 1906. aasta Päevalehest: “Mingrelid ja ühes nendega guriid, grusiinid ja imeretiinid nõudsivad eestlastelt ja venelastelt, et nendega ühes nõus peame olema ja igast külast 30 meest Kodori kaldal vahis pidama. /- – -/ Meie seletasime, et meie ühestki vaenust osa ei taha võtta ja kõikidega rahus elada soovime, aga nõudsime ka, et nad kord hobuse- ja loomavarguse mahajätaks. Viimase kohta üteldi: “Ärge nõudge võimata asja! Vargus on meil suurem auamet; noormees ei saa muidu naistgi, kui ta tubli ja osava varguse läbi enesele lugupidamist ei teeni. Mingrelid riisusivad teid tee peal; vaat’ see on alatu viis, niisugust alatust meie ei salli.”
Osade armeenlaste käekirjaks tundus olevat tegelda röövimisega sõdade ja rahutuste ajal. Näiteks kirjutas Villem Ludvik Sulevi küla ajaloos 1919. aasta sündmusi: “Metsikud Armenide väesalgad, kes teenisivad vabatahtliste ridades, langesivad kui rüüstajate kaarnate parved Sulevi küla peale. Mis neil vähegi kätte puutus rööviti ära, naesterahvad vägistati ära, vanemad inimesed pekseti armutult läbi. Peeter Kõva 25 a. tapeti omas toas ära ja surnukeha teutati kõige jälgimal kombel, rahu selle väsimata seltskonna tegelase põrmule.”
Ma pole kohanud ühtki märget sellest, et armeenlased oleksid vägivallatsenud rahuperioodil. Ent ka 1990. aastate esimesel poolel, Abhaasia-Gruusia sõja ajal ja järel olevat armeenlased olnud ühed agaramad röövlid. Neid olla ületanud vaid t?et?eenid, kes polevat röövimisel isegi vanainimeste matuseriideid ära põlanud, keegi kirjeldas aga, kuidas t?et?eeni sõjamees võttis kaasa koguni küüslauguvaniku. Abhaasia-Gruusia sõja ajal ja järel vägistasid mitmed mägedepojad vanu naisi, ka kolm minu tuttavat eesti vanamemme said vägistamise ohvriteks, üks neist poos end üles… Kes need kurjategijad olid? See on ohtlik teema ja oletused on erinevad. Tinglikult olen nimetanud neid “mägedepoegadeks”, mulle on öeldud, et need olid abhaaside poolel sõdinud t?et?eenid või osseedid, ka on pakutud, et need olid sõja ajal Suhhumi türmist põgenenud kriminaalid. Ühesõnaga – marodöörid.
Ma pole trükistes, käsikirjades ega suulistes mälestustes kohanud ühtki teadet kreeklastest, bulgaarlastest, moldaavlastest, rääkimata eestlastest, lätlastest või sakslastest kui vägivallatsejatest või riisujatest, mis ei tähenda, et nende hulgas ei võinud olla üksik isikutest kurjategijaid. Kreeklased, kes olid piirkonnas majanduslikult ja kultuuriliselt valitsevaks rahvuseks, pälvisid vähem eesti ajakirjanduse tähelepanu, ka tol ajal müüsid eelkõige negatiivsed uudised. Kreeklaste kultuuriline ja majanduslik tähtsus jäi eestlastel sageli rõhutamata. Ometigi pidasid kreeklased Suhhumi oma linnaks ja enamus Suhhumi kaunimatest majadest on ehitatud kreeklaste poolt 1910. aastatel, mõningaid neist võib näha virtuaalsel näitusel “Eestlased Suhhumis” http://www.erm.ee/html/suhhumi/. 1924. aastani kuulus kreeklastele Suhhumis ligi 80% majavaldustest. Aloizi teater, kus toimus 1914. aastal Kaukaasia eestlaste üldlaulupidu, oli ehitatud kreeka-prantsuse päritolu kaupmehe poolt. Kreeklased ehitasid Suhhumi oma õigeusu kiriku ja tütarlaste gümnaasiumi.
1920. aastal kirjutas Gustav Frisch Hommikuses Postimehes kreeklaste kohta järgmist: “Nad olid truud Vene riigile ja täitsid kõik Vene riigi kodanikukohused ilma ühegi vastutõrkumiseta, selle peale vaatamata, kas nad Türgi, Greeka ehk Vene riigi alamaks kuulusid. /—/ Greeklaste seltskondline tunne on otse imestustäratav, nende juures maksab kahtlemata põhjusmõte: “üks kõigi eest, kõik ühe eest”. Gruusia valitsus andis käsu greeklastele, et nad soldatid peavad andma, aga greeklased asusid eitavale seisukohale; asi läks põnevaks ja konflikt ei jäänud tulemata. /—/ Seni olid greeklased õige iseseisvad, vähemalt peale revolutsiooni. Neil oli oma sõjavägi, kuigi piiratud kujul. Kui mingreelid greeklaselt hobuse ära varastasid, läksid greeklased jälgi mööda järele ja kui need mingreeli külasse läksid – piirasid greeklased küla sisse ja saatsid vahelträäkija külasse nõudmisega, et silmapilk hobune kätte antaks, vastasel korral hakatakse tuld andma. – Alati said nad oma hobuse ehk selle väärtuslise summa raha kätte. Kui enamlased omal ajal Suhumi oma alla võtsid, võitlesid greeklased iseseisva, korraliku väena enamlaste vastu, ja igatahes on see osa greeklaste teenus, et enamlased ruttu, ilma suuremat segadust sünnitamata Suhumist lahkuma pidid. Greeklaste hulgas on enamlus tundmata asi, kuna mingreelid kõik ilma erandita enamlased on. Gruusia valitsus oli sunnitud peale enamlaste Greeka väeosaga kui sõjaväeüksusega rehkendama, ja Greeka väeosa juhatajal – lihttalumehel, kes vaevaselt kirja oskas – ohvitseri õlalappe lubama kanda.”
Stalinlike repressioonide ajastul osutusid viimaks kaitsetuks ka kreeklased.
RAHVASTE SÕPRUSE LÕPP JA KOLONISTIDE LAHKUMINE.
Olgugi, et 1980. aastatel valitses Musta mere rannikul nõukogulik rahvaste sõprus, tuli ka siis eestlastel teiste rahvustega avalikumaid hõõrumisi ette. Näiteks rääkisid mõned Estonia küla grusiinid eestlastele, et see on nende maa, eestlased hakaku aga astuma oma kodumaa suunas ning grusiinlastest naabrid jagasid isekeskis mõtteliselt eestlaste maju. Abhaasidega oli grusiinlastel tõsisemaid naginaid juba ammu ja pidevalt. Aastaid hiljem on mulle selgunud, milline vihkamine sealsete erinevate rahvaste vahel juba aastakümneid või sadakond aastat valitses. Kusjuures liinid ei kulge mitte rasse ega konfessioone pidi.
Põhiline, vanim ja üldtuntud, on abhaaside ja grusiinlaste vaheline vaen, mis ulatub varasematesse sajanditesse. Hiljuti sain ma aga üllatuslikult teada sellest, kuivõrd vihkavad grusiinlasi, eriti aga nende üht hõimu – mingreellasi – Kaukaasia kreeklased. Nii kreeklased kui grusiinlased on õigeusku, kuid selleltki pinnalt on nende vahel siginenud vaenu, 1970. aastel hõivasid suhhumi grusiinlased kreeklaste õigeusu kiriku, asendades kreeklaste ikoonid endi omadega. Samal ajal, 1970. aastatel panid mõned gruusia rahvusest kooliõpetajad Suhhumis gruusia ja mittegruusia rahvusest õpilased klassis eraldi istuma, grusiinid paremale poole, teised vasakule. Need on vaid mõned näited lähiminevikust.
Kreeklaste ja grusiinlaste tõsisem vaen sai alguse 1930. aastate stalinlikest repressioonidest. Katastroofina tabas kreeklasi 1949. aastal väljasaatmine Kasahstani, represseeritud kreeklaste majadesse asustati sageli mingreellastest elanikke. Kreeklased ise peavad Suhhumi ehtsaks ja iidseks kreeka linnaks. Ja tõesti on maailma vanimaid linnu, endine Dioskurios, rajatud kreeklaste poolt. Kreeklased ise ei unusta mainimata, et nemad on viibinud selles piirkonnas 25 sajandi vältel. Seevastu primitiivne ja metsik röövlirahvas mingrelid on sissetungijad, kes ei oska muud kui röövida, lagastada ja teisi ahistada. Stalin oli grusiinlane ja Beria mingrel, ei unusta kreeklased meelde tuletamast. Sageli peavad nad endile osaks saanud repressioone unikaalseteks ning mingreleid ainusüüdlasteks.
Mõnede seisukohtade järgi on mingrelid kreeklaste järeltulijad, sama on arvatud ka abhaaside kohta. Mingreelias levivat teooriad, et nimetus “mingrel” tähendabki väikest kreeklast – “Mikr Ellin”. 1970-80ndatel olla aga Suhhumis levitatud seisukohta, et mingrelid pärinevad itaallastest. Vanade Suhhumi kreeklaste pärimus kõneleb, et kunagi olla Kreekast saadetud kurjategijaid Kaukaasiasse ning nendel lõigati keeled ära, seetõttu olla abhaasi keel vilistav?
1992-94 toimund Abhaasia-Gruusia sõja tulemusel rajati Abhaasia Vabariik de facto, tal on territoorium ja riigipiir, mida ta kaitseb, parlament ja president. Kuigi rahvusvaheliselt peetakse Abhaasiat Gruusia osaks, ei kohta Vene-Abhaasia piiril ühtki Gruusia riigi esindajat, passi kleebitakse Abhaasia viisa. Venemaa ja Gruusia korraldasid Abhaasiale totaalse majandusliku ja infoblokaadi. Nii sai ka sealsetele eestlastele saatuseks isoleeritusest tingitud mandumine ja virelemine. Ka said eestlased kõige erinevamates vormides osa Abhaasia-Gruusia sõjaaegsetest õudustest, sattudes taas erinevate sõdivate osapoolte vahele. Tänaseks on enamus piirkonna kreeklasi asunud Kreekasse, grusiinlased on põgenenud Gruusiasse ja Venemaale. Osa eestlasi evakueeriti Abhaasia-Gruusia sõja ajal Eestisse, mahajäänutele on Eesti ametivõimud korduvalt soovitanud esivanemate kodumaale sõitmise soovi korral võtta separatistlikus Abhaasias elades Gruusia kodakondus ja pass. Niisiis on eestlastele Eestisse asumise eeltingimuseks hakata Gruusia kodanikeks (sic!).
WHITE POWER – BLACK POWER
Mustade ja valgete teemaga seoses teen kõrvalepõike Gruusia Vabariiki, kus on teatavasti tegu ebastabiilse re?iimiga. Minu üllatus oli suur, kui nägin esmakordselt televiisoriekraanilt rahutuil Tbilisi tänavail inimesi meelt avaldamas lippudega ja särkidega, millel olev logo meenutas ülemaailmselt tuntud white power sümboolikat: valge rusikas mustal taustal; black power liikumine kasutas sümbolina musta rusikat valgel taustal. Täpsemal uurimisel selgus, et Gruusias on tegu noorte poliitilise liikumisega KMERA!
1997. aastal küsitlesin Salme külas tuttavaid eestlasi plahvatusohtlikul teemal- kuidas nad suhtuvad abhaasidesse, armeenlastesse ja grusiinlastesse. Algul kõneldi rahvaste sõprusest, nagu ankeetküsitlusele vastates kohane. Lõpuks aga mu tuttavad tüdinesid ja keegi ütles, et ta sõimab isegi oma lehma- kuradi ärmin, (armeenlane), kui see piima ei anna. Sõjas rohkem kannatanud eesti külades räägiti mulle, et kõik mustad (abhaasid, grusiinid, armeenlased jt), võta või jäta, on ühtmoodi röövlinäod ja metslased. Samas nenditi, et lähedaste sõpradena on kaukaaslased vägagi toredad ja külalislahkuse poolest on grusiinlased ületamatud. Minuealine naine väitis, et nõukogude ajal 1970. aastail ei tähtsustatud külakoolis laste rahvust, Abhaasia-Gruusia sõja järel olukord muutus: “Aga nüüd lapsed lähevad kooli, kohe vaatavad – sina oled eestlane, sina armen, sina abhaas. Mina kõigepealt vaatan, kas oled must või oled valge. Lapsed käivad Salmes koolis. Praegalt on lastel väga raske. Lapsepõlves seda küll ei olnud meil, et sina oled see või see, praega ka ei tahaks sellest rääkida, aga ei pääse kuidagi.” Küsitluse juures viibis eesti-gruusia perest tõmmuvereline noor naine, kes ütles seepeale solvunultkas mina olen sinu jaoks siis halb inimene? Ei, sina oled sõber, vastati talle. Sõpradele kehtivad teadagi topeltstandardid.
Kohalikesse venelastesse suhtuti 1980-90. aastail Abhaasias neutraalselt. Eestlased kirjeldasid venelasi, et nad on “nagu meie”. Vanem mees Salmest arvas, et “nii lolli pole ühtegi kui eestlane on. Sõja ajal kuskilt võtma midagi ei läinud. Armeenlased jooksivad kõik Adleri, kirjutasid end sinna sisse, et suurema pensia saada. Ja grusiini majad tassisivad tühjaks. Venelased? Meil on venelasi väga vähe. Ühe päeva peremees. Abhaasid? On võõrad. Varastavad, kiidavad iseennast. Vargust ja seda nad oskavad kõige paremini. Ega need armenid ka risti ette ei löö. Need rahvad peavad kõik eestlastest lugu. Meie maja ära ei põletand abhasid kah.” Sõja puhkedes olid eestlased esialgu abhaaside poolt, teadvustades, et see on nende põline territoorium. Kui aga tunnustamata Abhaasia Vabariik pikkadeks aastateks virelema jäi, muutus suhtumine halvustavaks ning abhaaside kohta on öeldud mulle – “nad tulid eile puu otsast alla”. Keegi Salme eestlane avaldas arvamust, et “minu arvates grusiinid olid etemad kui abhaasid. Nad olid targemad. Abhaasidega ei saa rääkidagi. Alati oma küla armenid ja grusiinid kaitsevad oma küla inimesi. Abhaasid, niipalju kui mina neid olen teadnud, parem kui ei teaks. Kui selja keerad, siis on… Kolm päeva tagasi tulid puuotsast alla. Armeenlased on väga töökad inimesed. Eks nad armastavad tõmmata ära, mis vedeleb. Heasti elavad.”
KELLEL ON PIKEM?
Kaukaasia Musta mere rannikul on nii, et iga vähegi asjalikum mees teab piirkonna ajalugu une pealt, muidugi seda varianti, mis just talle meelepärasem ja sobilikum. Teiseks on populaarne koostada sugupuusid – kellel on pikem?
Kreeklased kinnitasid piirkonnas kanda juba 25 sajandit tagasi, millest kõnelevad ka vanakreeka müüdid. Ometigi tülitsevad grusiinlased ja abhaasid alatasa omavahel, kes õigupoolest elas ennemuiste Musta mere rannikul. Grusiinlased seletavad, et kõik, mis on Musta mere rannikul vanast ajast head tehtud, on grusiinlaste kätetöö. Paljud grusiinlased arvavad, et Gruusia on üldse inimühiskonna tsivilisatsiooni häll. Samas on kreeklased väitnud, et isegi Shota Rustaveli kirjutatud Gruusia eepos “Kangelane tiigrinahas” olla suuresti mahakirjutatud vanakreeka autoritelt. Mõned Suhhumi ümbruse eestlased on rõhutanud, et kõige hilisemad sisserändajad on grusiinlased. Näiteks 1894. aastal toodi Olewikus Suhhumi ringkonnas elavate erinevate rahvusgruppide puhul järgmised arvud: abhaaslasi 65 000, kreeklasi 2192, mingreellasi 1472, venelasi 800, armeenlasi 688, eestlasi 587, sakslasi 288. “Persialasi, Türklasi, Grusinlasi ja Juutisi on vähe”
Ka piirkonna tähtsamad Kaukaasia eestlased koostavad sugupuusid ja jutlustavad oma ajalugu ja märgistavad territooriumi. Üks Eesti-Rohuaia eestlaste järeltulijaid rääkis mulle 2000. aastal, et ta koostas emaliinis eesti ja isaliinis serbohorvaatia sugupuu. Kuid emaliinis sugupuu sõid hiired ära ja isa sugupuu kadus niisama. Nüüd palus ta minult, ehk koostaksin talle küla juubeliks küla ajaloo ja uue sugupuu, see olevat lausa minu kohustus. Küll aga näitas mulle oma sugupuud Sot?i eestlaste liider Ugo Reiljan. Ugo Reiljani vanemad olid äärmiselt eestimeelsed inimesed, nostalgiast koduküla Sulevi vastu püüab Reiljan väevõimuga Sot?i piirkonna venestunud rahvuskaaslasi veenda olema eestlased.
LÕPETUSEKS
Lõpetuseks pean vajalikuks mainida, et minul olid Abhaasias eri rahvustest perekondadega palju meeldivaid kokkupuuteid, oma külalislahkuselt võõraste rändurite vastu olid aga ületamatuteks just mingrelid, keda ma pean erakordselt sõbralikuks rahvuseks. Mitte miski ei õigusta Abhaasia-Gruusia sõja ajal grusiinlaste ja teiste tsiviilelanike kallal toimepandud kuritegusid. Kui erinevates allikates on röövlitena sageli nimetatud ka armeenlasi, siis pole kindlasti tegu terve rahvakillu iseärasusega, vaid konkreetsete kuritegelike isikutega, kes segastel aegadel pinnale kerkides oma grupeeringud moodustavad. Nn eurooplased, eestlased ja lätlased, aga ka rahuarmastavad kreeklased jäid kaukaaslastest külalislahkuselt kaugele maha, küll aga peeti neid töökateks ja rahulikeks naabriteks. On hoopis iseasi, kas kohatakse teisi võitluses territooriumi pärast või juhusliku teekäijana. Erinev oli ja on ka suhtumine võimuesindajatesse või naabritesse. Abhaasia eestlastel on sõpru ja sugulasi kõigi nimetatud rahvuste seas.