Poolte üritustega siin maailmas kipub olema nii, et meie infokanaleisse jõuavad neist vaid ekslikud pudemed. Soome-ugri kongressist teavad tänu massimeediale kõik riigialamad vaid seda, et president Toomas Hendrik Ilves tõusis püsti ja lahkus saalist. Seltsimees Kossat?ovi kõne ajal, kus eelmainit kodanik keskendus ugrimugri temaatika asemel jõuliselt pronksiöö sündmustele ja muule absoluutselt asjasse mittepuutuvale. Paraku ei saa öelda, et see kuvand asjast täit pilti anda suudaks.
Eelkõige oli (ugrimugride sisulise töö kõrval) tegemist nukra Potjomkini püüdliku üritusega: nagu ikka võttis Vene t?inovnikkond hääks ja pahaks ehitada külalistele jõuline pakazuuha, eesmärgil – samuti nagu ikka – juhtida tähelepanu kõrvale kõigilt vähegi olulistelt asjadelt. Näiteks omaenda venekeelsete kodanike probleemidelt säälsamas Siberis, räkimata siis veel ugrimugride kesisest – lausa nutmapanevalt kesisest – vaimuelust.
Metsik ja tühi
Hantõ-Mansiiski autonoomse ringkonna pindala on 584 000 ruutkilomeetrit, niisiis Eestist üle kümne korra suurem maatükk. Võrdluseks veel, et kogu ringkond on suurem kõigist Euroopa riikidest, kui Prantsusmaa välja arvata.
Veel pisut tutvumisstatistikat: ringkond asub Lääne-Siberi põhjapoolses osas. Loodus on metsik, küsige sääl ennegi käinud Anzori Barkalajalt või Kaido Kamalt, kui kaarti vaadata ei mõista (siinkohal julgen soovitada ajakirja Akadeemia viimast numbrit, kus Kama pajatab oma rännakust Mansimaal, mille ta eelmisel aastal koos legendaarse ränduri Tiit Pruuliga sooritas).
55% ringkonnast on kaetud metsaga ning lisaks sellele veel 38% küllaltki vesise ning soise taigaga. Kogu asjale lisab ilmet Obi ja Irtõ?i jõgikond, Ob siugleb oma algusest lõpuni 5000 km pikkuse maona. Kõik, kes on näinud Siberi jõgesid, teavad, millest ma räägin: see on nagu voolav meri, mis muudab pidevalt kuju – näiteks paadiga lisajõgedel triivides võib nende rägastikku vabalt ära eksida. Ja eksitakse ka. Lisame siia veel 290 000 järve ja mingi pilt hakkab kujunema.
Handi-Mansimaal on (ametliku statistika järgi) peale 16 linna vaid 680 küla ning 173 muud asustatud kohta, kus inimesed aasta ringi kanda kinnitavad. Kannakinnitajaid on sel suurel lapil veidi rohkem kui Eestis, umbes 1,4 miljonit inimest. Sealjuures elab üle 90% elanikkonnast linnades, mis võiks isegi halva fantaasiaga inimesele anda kuvandi paiga tõsisest tühjusest. Niisiis, koht sobib igale indiviidile, kes on otsustanud tsivilisatsiooniga lõpparve teha või soovib kuhugi jäljetult ära kaduda. Me lisame siia veel kliima: lumi tuleb maha varasügisel ja kaob maikuus, külmarekord on miinus 60 kraadi kõigi poolt tunnustatud Celsiuse järgi.
Kohalikud jalust ära
Ja kui nüüd mõelda hoolega tõsiasja üle, et regioon annab 60% kogu Venemaa naftatoodangust (sh tervelt 7,2% kogu maailma omast!), saame me ehk aru, miks hante ja manse on kogu autonoomses regioonis järgi vaid umbes 1,5% kogu rahvastikust.
Ja siin pole isegi mõtet unistada, et kohalike kultuur mingil moel õitseks: pigem on see ennast nagu käsn kanget alkoholi täis tõmmanud ning vaatab muu maailma tegemisi universumi lõpu pilgu ning totaalse lootusetusega.
Vene võimule sellised asjad sobivad: kohalik kultuur on jalust ära ning – olgem ausad – isegi häbeneb ennast (teise sordi inimesed!), ei mingit tülinat. Puhas alandlikkus ja kohusetundlik väljasuremine.
Selles valguses on soome-ugri maailmakongress muidugi üks naeruväärne asi – päästa on vähe, kui üldse midagi. Ometi olen mina (ja ma usun, et kõik paigapääl käinud inimesed) seda meelt, et võidelda tuleb ka lootusetute ning väikeste asjade eest. Iga uue väljasuremisega jääb meid ümbritsev ilm ning aegruum lihtsalt järjekordselt ühe suure tüki võrra vaesemaks, igavamaks ning mõttetumaks. Pidagem seda silmas.
12 000 miilitsat
Kogu Venemaa morni miljöö (ja eriti Siberi oma) võib kokku võtta 18. sajandi prantsuse rännumehe Chappe d’Auteroche’i sõnadega, kes väitis, et Venemaast ei saa suurriiki enne, kui ta loobub despotismist, mis “halvab mõistuse, surub alla vaimuerksuse ja nüristab igasugused tunded”. Ning: “Venemaal ei söanda ükski inimene mõtelda.”
Usun, et eelmainit sedastusega on nõus kõik, kes vähegi tänast Venet tajuvad ning teavad. Ja seda rõõmsam on tõdeda: kongress ei läinud tühja, toimus olulisi asju, mille – võib-olla ehk tänane liivatera suurune – vaimsus võimaldab hää tahte ning tohutu pingutuse najal tassida kunagi kokku mäe.
Isiklikult õnnestus mul suhelda päris mitmete kohalikega (kes kõik olid andnud allkirja julgeolekupaberile, milles kohustusid kokkusõitnud välismaalastega mitte suhtlema), kes samas isegi pisikest isemõtlemisnähtust rõõmuga (ehkki teatud arglikkusega) tervitasid. Inimesed kurtsid, et neid mõnitatakse ja vaevatakse: kogu Potjomkini ?iki, mille seltsimehed Venest meie auks ehitada olid otsustanud (viimase tee asfalteerimine lõpetati 12 tundi enne meie tulekut), maksavad suures osas kinni kohalikud. Nii teatas mulle üks õpetaja, et kongressil on nende jaoks konkreetne tagajärg: järgnevad kaks kuud hoitakse nende palka kinni. Teine mees, sedapuhku küll tegelane Vene julgeolekust, ütles, et kohale sõitnud 700 delegaadi tarveks oli paigale organiseeritud 12 000 tema kolleegi. Kui see mõtlema ei pane, mis siis üldse.
Täielik nukrus
Tänasel Venel on kurvad silmad: sõitsime Kairi Leivoga (Eesti Moskva saatkonnast) ühe kohaliku spetsialisti ?igulis linnast välja, et vaadata – juhi enda sõnade järgi -, kuidas elavad viimased handid. Saabudes ühte külakesse, näidati meile ringitolknevat purjus venelast, kes elas “looduslähedast elu” ja kelle maja kõrval oli kolm puuri, kus elasid omakorda: 1) rebane, 2) põder ja 3) karu. Tegime puuride ees 15 minutit mõtlikku suitsu senikaua, kui peremees üritas karu üles äratada – teda õuntega loopides. Karu, kelle nimi oli Stepan, ajaski endale lõpuks jala alla ning härra peremees küsis meilt 20 rubla per nase.
Ja lõpetuseks veel sõnake kongressist ning president Ilvesest. Kui president oli saalist lahkunud, ronis pulti Ivi Eenmaa, kes noomis vene suhtumise kogu asjasse ausameelselt läbi. Aplaus oli maruline. Hiljem, nimelt öösel kell 4, palus president Ivi Eenmaale tänutäheks hotelli lilled saata. Kui lilled saabusid, hakkas Eenmaa nutma.
Takkajärgi võib resümeerida, et kogu selle nukra Potjomkini küla taustal jäi kirjeldet liigutus vist üheks ilusamaks ning südantsoendavamaks erandjuhuks. Kahjuks.
Kui näevad, panevad kinni
Õppust aga on võtta meil kõigil: kas või näiteks seda, et olgem rahul oma riigi ja olukorraga ja – kui vähegi võimalik – aidakem endast halvemas situatsioonis olevaid inimesi.
Et tulevikus ei peaks kunagi juhtuma asja, mis leidis aset lugupeetud kongressiosalise auks peetud Vene president Medvedevi vastuvõtul. Olles kinkinud ühele marilasest kunstnikule Mart Laari raamatu “Krasnõi terror” (Punane terror), peitis too endale selle kibekähku hõlma alla. Kui ma küsisin, mida ta teeb, ütles ta: “Aga kui näevad, panevad nad mu kinni!” Nii ongi.