MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel tutvustab planeedi totramaid riike, millest mõned polegi nagu riigid. Tšetšeenia on Putini taskurätt, millega pühib oma tumedat habet külakoolidiplomiga akadeemikust diktaator. Milleks üldse sihukest riiki pidada?
Tšetšeenia on ühelt poolt nagu riik ja teiselt poolt ei ole ka. Igal juhul on tšetšeenid läbi ajaloo iseseisvuse eest võidelnud. See oleks nagu üks pidev protsess alates Vene impeeriumi ülemvõimu kehtestamisest Põhja-Kaukaasias, lõpmatuseni kestev Kaukaasia sõda Venemaaga, mis vindub erinevates vastupanuvormides ja aeg-ajalt taas täiemahulise sõjana eredalt lõkkele lööb. Niimoodi juba 200 aastat. Tšetšeenid on mitu korda olnud iseseisvusele väga lähedal ja de facto elanudki sõltumatu riigina, kuid ikka ja jälle osanud oma vabaduse kaotada. Seega on Tšetšeenia kõigil neil kordadel olnud sõna otseses mõttes täiesti mõttetu riik. See on sürrealistlik muster – haarata relv vabadusvõitluseks, jõuda peaaegu oma riigini, siis see kõik käest lasta ning uuesti otsast peale hakata.
Kaukaasia sõda
- sajandi alul allutas Venemaa Gruusia Kartli-Kahheetia tsaaririigi ja mõned peamiselt aserite ala khaaniriigid. Nende vallutuste vahele jäid aga Põhja-Kaukaasia mägilaste alad, mis küll deklareerisid ustavust vene tsaarile, de facto iseseisvateks islamiriikideks. Uhkete vabadustarmastavate mägilaste täielik alistamine saigi Vene impeeriumi poliitika peamiseks eesmärgiks Kaukasuse peaaheliku põhjanõlvadel. Vene impeeriumi nn Kaukaasia sõjad kestsid perioodil 1817–1864. Pärast Suure Kabardia vaigistamist ja allutamist 1825. aastal muutusid venelaste peamisteks vaenlasteks Musta mere ranniku adõgeelased, idapool mägilased, kes ühinesid islamiriigiks, Tšetšeenia ja Dagestani imamaadiks legendaarse Šamili juhtimisel. Sõjaline vastasseis teravnes 1830. aastate keskel, Tšetšeeni ja Dagestani imamaat sai tuge ka Osmani impeeriumilt ja Krimmi sõja ajal Suurbritannialt. Mägilaste vastupanu suudeti murda alles 1859. aastaks, kui imaam Šamil vangistati. Kaukaasia sõda kestis veel 1864. aastani ja lõppes suurema osa adõgeelaste ja abhaaside hävitamise ja väljaajamisega Osmani impeeriumisse, alles jäänud asustati aga ümber Kubani tasandikele.
Pärast Tšetšeenia sõjalist alistamist moodustati 1860. aastal tsaar Aleksander II käsul piirkonnas Tereki oblast, mille koosseisu kuulusid Tšetšeenia, Itškeeria, Inguššia ja mägipiirkond.
See Eestile sarnase rahvaarvuga piirkond oma 1,2–1,3 miljoni elanikuga on kokku surutud Eestiga võrreldes kolm korda väiksemale territooriumile, mis on ühtedel andmetel 15 600 km², teistel 17 300 km². Ajalooliselt on mõistlik eraldada mägi-Tšetšeeniat ja tasandikuala. 13. sajandil mongolite vallutusretkede ajal taandusid tšetšeenide esivanemad mägedesse. 14. sajandil moodustasid nad varafeodalistliku Simsiri riigi, mille hiljem hävitasid Turkestani väejuhi Timuri väed. Pärast Kuldhordi loojangut läks kontroll Tšetšeenia tasandikualade üle Kabardiini ja Dagestani ülikutele, kuid mägedes – nn Itškeerias – elasid tšetšeenid oma elu. Just sellel perioodil kujunes tšetšeenide seas välja teipidele (suguvõsadele) tuginev ühiskondlik elukorraldus.
Alates 16. sajandist algas tšetšeenide järkjärguline tagasipöördumine tasandikualale, Tereki jõe orgu, Sunža ja Arguni jõe kallastele. Samal ajal liikus Tereki põhjakallastele kasakatest ümberasujaid. Pikapeale kujunesid Põhja-Kaukaasias kasakate kindlustatud eelpostid ja Tereki kasakate sõjaline väekoondis. 17.–18. sajandil ristusid selles piirkonnas Iraani, Ottomani impeeriumi ja Vene impeeriumi huvid. Peeter I ajal lülitati vabameelsed kasakad Vene impeeriumi vägede koosseisu ja korraldati esimesed sõjaretked Tšetšeenia aladele. Sellest ajast ongi kasutusel mõiste tšetšeenid ja Tšetšeenia. Arvatakse, et nende omakeelse nohtši nimetuse asendamine sündis Tšetšen-Auli asula tõttu. Need olid tol ajal siiski pigem karistusretked, millele tšetšeenid vastasid omakorda kallaletungidega kasakate kindlustatud asulatele ja alles suured Kaukaasia sõjad liitsid need alad Vene impeeriumiga.
Alistamatu rahvas
Sealtmaalt algab tšetšeenide kui alistamatu rahva lugu. Ainult Põhja-Kaukaasiale on iseloomulik mõiste „abrekk“. See on inimene, kes osutas võimule vastupanu ja läks ära mägedesse, elades väljaspool seadusi. Ei olnud harvad need juhtumid, kui abrekid elatusid röövimistest, tihti olid nad kuritegude eest süüdi mõistetud. Üksinda või väikeste gruppidena tegutsesid nad tänapäevases mõttes partisanidena. Just abrekid tõusid rahva seas tõelisteks kangelasteks. Pärast Kaukaasia sõja lõppu hoogustus abrekkide tegevus taas Vene-Jaapani sõja ajal 1905.–1907. aastal. Tšetšeenia ajaloo kõige kangemad abrekid tegutsesid aga 20. sajandi teisel kümnendil.
Pärast bolševike riigipööret 1917 ja järgnenud kodusõda moodustus Tšetšeenia ja teiste Põhja-Kaukaasia mägirahvaste aladel islamiriik Põhja-Kaukaasia emiraat. Bolševikud suutsid 1920. aastaks ka Põhja-Kaukaasias võimu haarata, lubades mägilastele maad, relvakandimisõiguse alles jätmist ja islamitraditsioonide austamist. Põhja-Kaukaasia emiraadist oli aga niipalju kasu, et bolševikud rajasid selle olemasolu aluseks võttes Mägirahvaste Autonoomse Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ANSV), kuhu kuulusid lisaks tšetšeenidele ja inguššidele veel karatšaid, tšerkessid, kabardiinid, balkaarid ja osseedid. Mägirahvaste ANSV likvideeriti 1924. aastal, Tšetšeenia aladel moodustati autonoomne oblast, mis 1934. aastal muudeti Tšetšeeni-Inguši autonoomseks oblastiks ja 1936. aastal Tšetšeeni-Inguši ANSV-ks. Ühe teooria kohaselt olid ingušid algselt nohtšide üks teip, mis kasvas aga väga suureks. Ingušid ja tšetšeenid on sugulasrahvas ühise nimetusega vainahhid, nende keeled on väga lähedased.
Ebausaldusväärne rahvas
Autonoomne vabariik eksisteeris 1944. aastani, kui tšetšeenid ja ingušid said rahvastena kollektiivse süüdistuse koostöös Natsi-Saksamaaga. 23. veebruaril 1944 alanud küüditamise käigus veeti loomavagunites Sibrisse ja Kasahstani 500 – 650 000 tšetšeeni ja ingušši. Likvideeriti autonoomia. Küüditamine jättis tšetšeenide teadvusse hingelise trauma, millest nad ei ole tänaseni täielikult toibunud. Alles 1956. aastal lubati küüditatutel koju tagasi pöörduda. Nende majapidamised olid hävinud või hõivanud võõrad inimesed, tihti uusasukad. Nende mošeed olid viimseni hävitatud, nende surnuaedade mälestuskive kasutatud tee-ehitusel ja ühiskondlike hoonete vundamentideks. 1957. aastal taastati Tšetšeeni-Inguši ANSV. Erineva staatusega haldusüksuste pideval muutmisel muutusid pidevalt ka nende piirid, kus kaotajaks olid tšetšeenid.
Ehkki küüditamise eesmärgid ei ole lõpuni selged, olid tšetšeenid kommunistide jaoks ebausaldusväärne rahvas. Nagu näiteks ka eestlased, lätlased, leedulased, krimmitatarlased jt rahvad. On muidugi tõsi, et tšetšeenidele nõukogude võim ei meeldinud, kuni 1944. aastani varjasid end mägedes abrekid ja partisanide salgad. On uskumatu lugeda, kuidas näiteks 1942. aastal Teise maailmasõja ägedate lahingute taustal pommitasid Punaarmee õhujõud Tšetšeenia mägedes partisanide laagreid. Samal ajal võitlesid tšetšeenid vapralt ka Punaarmee poolel, kuid sageli märgiti näiteks Nõukogude Liidu kangelase nimetuse saanud sõjamehe dokumentidesse tšetšeeni asemel mõni teine rahvus.
Abrekid ja partisanid ei kadunud aga Tšetšeenia mägedest ka kõige raskematel aegadel. Kaks viimast partisanisalka suudeti hävitada alles 1968.–1970. aastal. Viimane abrekk Hasuhha Magomadov tapeti 1976. aastal.
De facto iseseisev Tšetšeenia Vabariik Itškeeria
Uut võimalust ei pidanud tšetšeenid kaua ootama. Nõukogude Liidu kompartei uue juhi Mihhail Gorbatšovi perestroikapoliitika viis kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemiseni. Liiduvabariigid lahkusid, kuid autonoomseid vabariike ei kavatsenud uus demokraatlik Venemaa võim sugugi niisama minema lasta. Ehkki Venemaa president Boris Jeltsin oli öelnud, et igaüks võib võtta niipalju suveräänsust, kui kanda jõuab, olid need ainult sõnad, mida Venemaa poliitika kiirelt korrigeerima asus. Tšetšeenia võttis aga sellest sõnasabast kinni ja asus tegutsema. Rahvusliku liikumise etteotsa leiti Eestist strateegiliste pommitajate diviisist kindral Džohhar Dudajev. See oli õnnestunud valik. Nõukogude ajal ei antud tšetšeenidest sõjaväelastele kindrali auastet, kuid imikuna küüditatud Dudajev suutis oma rahvust varjata ja lennuväe kindrali auastmeni jõuda.
Dudajev suhtles Eestis iseseisvuslastega ja jälgis poliitilist ülesehitustööd iseseisvuse taastamiseks. Tal oli kaasa võtta suur kogemus. 1991. aasta augustiputši ajaks oli rahvuslik liikumine juba nii tugev, et sisuliselt võttis kommunistidelt võimu üle, moodustati relvasalgad, ootamatu rünnakuga vallutati pealinnas Groznõis KGB peamaja, Lenini kujud lükati alustelt maha. Kuulutati välja presidendi ja parlamendi valimised, Tšetšeenia andis inguššidele vabad käed ise otsustada, kas jätkata iseseisvalt või koos Tšetšeeniaga.
Dudajev valiti oktoobri lõpul 1991 Tšetšeenia Vabariigi presidendiks. Venemaa president Jeltsin kuulutas seejärel Tšetšeenias välja eriolukorra, millele Dudajev vastas sõjaseisukorra väljakuulutamisega. 9. novembril maandusid Hankala sõjaväebaasis transpordilennukid vene eriüksuslastega, kuid nad blokeeriti tšetšeeni relvasalkade poolt ning olid sunnitud lahkuma. Järgnenud läbirääkimiste järel lahkusid Tšetšeeniast kõik Vene sõjaväelased, jättes kogu raskerelvastuse tšetšeenidele. De facto iseseisev, kuid mitte ühegi riigi poolt tunnustatud Tšetšeenia võttis 1993. aastal riigi ametlikuks nimetuseks Tšetšeenia Vabariik Itškeeria. Riigil oli oma lipp, vapp, tehti ettevalmistusi oma raha ja postmarkide kasutusse võtmiseks.
Tšetšeenia esimene sõda: vabadus või surm
- novembril 1994 tungis opositsiooni soomuskolonn Groznõisse, et kukutada Dudajevi võim. Siinkohal tuleb märkida, et seesama nn opositsioon koosnes paarist-kolmest teibist, kes olid rahvuslikud huvid reetnud juba Kaukaasia sõja ajal ja asunud koostööle Venemaaga.
Rünnakrühm löödi Tšetšeenia iseseisvusele truuks jäänud relvasalkade poolt aga täielikult puruks. Vangistatud sõdurite ülekuulamisel selgus, et nad olid Vene sõdurid, ehkki Venemaa eitas oma osalust nendes sündmustes. Seejärel andis president Jeltsin korralduse Vene Föderatsiooni konstitutsioonilise korra taastamiseks Tšetšeenias, mis sisuliselt tähendas sõjakuulutust. See sõda toimus tšetšeenidel hüüdlausega „Vabadus või surm!“.
Selles mõttetus häbiväärses ja äärmiselt brutaalses sõjas ei ole siiani keegi hukkunud tsiviilelanikkonda usaldusväärselt kokku lugenud. Nimetatakse arve kuni 50 000-ni. Venemaa sõjalised kaotused langenute, haavatute ja teadmata kadunutena jäid suurusjärku 20–22 000 meest. Groznõi vallutamise kahe kuu jooksul olid Vene üksuste kaotused kõige suuremad sõjalistes operatsioonides pärast Teist maailmasõda. Groznõi ja teised suuremad linnad (Argun) pühiti sisuliselt maa pealt. Aktiivne sõjaline tegvus toimus aprillini 1995, seejärel lahkusid Tšetšeenia võitlejad mägedesse partisanivõitlust pidama. Vene eriteenistus püüdis visalt mõrvata Dudajevit, kuni see neil 21. aprillil 1996 ka õnnestus. Luurelennuk, mis oli varustatud satelliittelefoni signaali väljapeilimisseadmega, avastaski selle Gehi-Tšu küla lähedalt. Dudajev vestles satelliittelefoni abil Venemaa parlamendi liikme Konstantin Borovoiga. Ründelennukitelt väljasaadetud kahest raketist tabas üks sihtmärki.
Läbirääkimised rahu saavutamiseks lõppesid 1996. aastal mitte millegagi. 6. augustil alustasid tšetšeenide relvaüksused sõjalist operatsiooni Groznõi tagasi vallutamiseks. Samal ajal vallutasid tšetšeenid tagasi suuremad linnad Gudermesi ja Arguni. Tšetšeenide sõjaline edu viis rahulepingu allakirjutamiseni Hasavjurtis Dagestanis. Venemaa viis Tšetšeeniast välja kõik oma väed. Tšetšeenias kuulutati välja üleminekuperiood, mille järel lubati riiklikus staatuses lõplikult kokku leppida 31. detsembriks 2001.
Tšetšeenia teine sõda
Tšetšeenia Vabariigi Itškeeria presidendivalimised toimusid täiesti legitiimselt ametlike välisvaatlejate osavõtul jaanuaris 1997. Presidendiks valiti Tšetšeenia relvajõudude ülemjuhataja Aslan Mashadov. Nõukogude Liidu ajal oli ta teeninud polkovnikuna Leedus. Ta ei suutnud riiki ühtse võimu alla koondada, välikomandörid valitsesid oma piirkondades, kasvas äärmusliku islami voolu vahhabismi mõju, sagenesid inimeste röövimised ja nende eest lunaraha nõudmise juhtumid. Selles segaduses meelitati 1999. aastal esimese sõja kangelase Šamil Bassajevi ja Jordaaniast saabunud Hotabi relvastatud salk Dagestani, kus mägikülades oli puhkenud kohalike vahhabistide relvastatud ülestõus. Teise ettekäändena uue sõja alustamiseks olid mitmes Venemaa linnas toimunud elumajade plahvatused, milles ametlik võim süüdistas tšetšeeni terroriste. Lõpuks mingit seost aga leida ei suudetudki, küll aga tekkisid kahtlused, et plahvatused võisid olla eriteenistuse provokatsioon.
Venemaal 31. detsembril 1999 ameti maha pannud president Jeltsin määras oma järeltulijaks endise silmapaistmatu KGB ohvitseri Vladimir Putini, kellel seisid märtsis 2000 ees ametlikud presidendivalimised. Putin otsustas presidendikampaanias panustada kiirele võidukale välksõjale. Ohvriks langes taas Tšetšeenia. Teine Tšetšeenia sõda erines esimesest mitme olulise tunnuse poolest. Kui esimene sõda oli romantiline vabadusvõitlus, siis teise sõja puhul mängis suurt rolli juba islami moment ning rahvas oli alles esimesest sõjast ja selle põhjustatud kohutavatest purustustest ning järgnenud segaduste ja anarhia perioodist väsinud.
- septembril 1999 tungisid Vene väed üle Tšetšeenia piiri ja hõivasid kiiresti kogu tasandiku piirkonna. 2000. aasta märtsi lõpuks oli sõja aktiivne faas lõppenud, tšetšeenid jätkasid harjumuspärasel viisil mägedes partisanivõitlust. Teises sõjas kasutas Venemaa ka osavalt ja efektiivselt kohalike reeturlike liidrite äraostmist. Kohe sõjategevuse alguses moodustas Venemaa Tšetšeenias ajutise marionettadministratsiooni, mille etteotsa pandi endine peamufti Ahmat Kadõrov.
Kadõrovi diktatuur
Paljud mäletavad 2007. aastast kaadreid Kremlist, kuidas president Putin vestles dressipükstes nahktagiga noormehega, kellele ta tegi ettepaneku Tšetšeenia presidendiks hakata. Tema nimi oli Ramzan Kadõrov ning tema isa oli vahetult enne olnud Tšetšeenia president, kuni ta õhku lasti. Esimeses sõjas võitles ta tšetšeenide, teises sõjas venelaste poolel. Pärast isa presidendiks saamist oli Ramzan Kadõrov Tšetšeenia presidendi julgeolekuteenistuse ülem. Missugune saatuse iroonia muidugi. Pärast isa surma sai temast Tšetšeenia valitsusjuht.
Noore Kadõrovi näol oli Putin saanud endale arulageda ja mõõdutundetu harimatu diktaatori. Kadõrov võib Tšetšeenias teha absoluutselt kõike, mis pähe tuleb: tappa geisid, võtta külakooli tunnistusega endale akadeemiku tiitel, saata oma sõdureid sõdima Donbassi ja Süüriasse, täita isiklikke taskuid Moskvast saabuvate riigieelarve-eraldistega jne.
Kadõrovi ajal on igasugune vastupanu Venemaa võimudele täielikult maha surutud. Moskva riigieelarverahadega on Tšetšeenias ja eriti pealinnas Groznõis üles ehitatud vaid uhke fassaad, arvestatavat majandust pole rajatud. Ramzan Kadõrov on Venemaal ainus piirkondlik liider, kes julgeb ka Putinile vastu vaielda või teha temast täiesti erinevaid avaldusi. Ta püüdleb iseseisva välispoliitika poole, mis kujutab endast küll ambitsiooni islamimaailmas tunnustatud olla. „Ma olen Putini sõdur,“ on ta avalikult teatanud. See väljendub jäägitus truuduses Putinile, mitte Venemaale, nagu mõned arvavad. Mitmete kõlavate opositsioonipoliitikute ja ajakirjanike mõrvamise taga nähakse just Kadõrovi ülipüüdlikkust Putinile meeldida ja aidata tal vastaseid likvideerida. Anna Politkovskaja ja Boriss Nemtsov on tuntumad nimed selles kurvas reas.
Kadõrovi võim lõpeb usutavasti samal päeval kui Putinil ja on alust ennustada, et loomulikku surma see diktaator ei sure. Kas Tšetšeenias võib uuesti puhkeda liikumine iseseisvuseks? Muidugi, kui poliitiline olukord Venemaal peaks muutuma. Ja paljud noored mehed on arvukates Kadõrovi militaarsetes ja korrakaitsestruktuurides varunud enesele korraliku relva- ja laskemoonatagavara.
