Berit Renseri ja Terje Toomistu reisiromaan “Seitse maailma” sööstis meie kodusele kirjandusareenile üsna laiaulatusliku meediakampaania toel – romaani müügiedu garanteerimiseks olid pandud töösse nii koduleht, treiler, blogi kui ka kõikvõimalikud muud reklaaminipid. Mis seal öelda – ajad ja kombed on sellised ning seda, et isegi eesti kunstnik ei pea vaene olema, teame juba umbes kakskümmend aastat.
Siiski, kui ma kõnealuse teksti esimest korda kätte võtsin, olid mu pilk ja hambad juba ennatlikult üsna teravaks ihutud: ma üldiselt ei usalda noort eesti romaanikirjandust. Eriti veel selliseid teoseid, mis räägivad kahe minuealise tüdruku Lõuna-Ameerika seiklustest ja sellest, kuidas nad kohtavad ?amaane, tarbivad nendega koos kangeid hallutsinogeene ja muud sellist – niikuinii üks säästu-Castaneda, mõtlesin. Ja hakkasin rõõmsalt, kihvad irevil, lugema.
***
Tekst rahustas mu üsna kiiresti maha. See lopsakas ja meeleline lugu, mida antakse edasi vaheldumisi läbi kahe tüdruku Frida ja Nora, hiljem ka Alvaro-nimelise noormehe silmade, võlus mõnusa ja rahuliku jutustamisstiiliga. Ei mingit kunstlikku konstrueeritust, künismi, änge, vägivalda ega hüsteerilist elupõletamist. Jah, raamat küll nõretab alkoholist ja droogidest, aga teistmoodi. Ja ka teoses kirjeldatud nägemused ja unenäod saavad tähenduse ilma Freudita. Tekst voolab, pulseerib, haarab kaasa ning mis olulisim – mõjub usutavalt ning tekitab seeläbi empaatiat.
Niisiis, teose peategelased, eesti tüdrukud Frida ja Nora, röövitakse ühel Peruu rannal paljaks ja sealt algab seiklus. Selle asemel, et minna kohalikku Soome saatkonda pisaraid valama, otsustavad nad olukorrale pisut loomingulisemalt läheneda ja hakkavad seltsima indiaanlasest käsitöölise Atahualpaga. Neiud pöörduvad küll paaril korral politseijaoskonda, aga veenduvad peagi, et kohaliku korruptsiooni astet arvestades ei ole sealt mingeid tulemusi oodata. Sellele järgneb elu hipikommuunides, ?amaanipere juures ja kõrbes, voolav aeg Amazonase paadis, mõttemängud, mentaalreisid, palju veini, kanepit ja kokalehti, tants ayahuasca’ga, jõululaupäev ja aastavahetus Titicaca järve ääres, majaseinale joonistatud laulude tajumaõppimine ja palju muud lummavat. Üksteise järel ja läbisegi. Lineaarne ajataju on õpitav, seetõttu ka unustatav.
***
Raamat on tinglikult jaotatud kuueks osaks, kuueks maailmaks. Igaühes neist kirjeldatakse üht osa seiklusest. Uut tegevuspaika vaimses ja/või füüsilises plaanis. Teoses on märgata teatavat intensiivsuse tõusu – mida edasi, seda rohkem pöördutakse väliselt maailmalt sisemisele. Või pigem, seda selgemaks saab tervikutaju – maailmadevaheliste piiride tinglikkus. Raamatus kirjeldatutest viimases, kuuendas maailmas, tantsivad lugeja silme ees juba enamjaolt illustratsioonid, mis tõenäoliselt on olnud kellegi hallutsinatsioonid. Tõesti kahju, et need on mustvalged, aga eks igaüks mõtleb ise värvid juurde.
Teose pealkiri on “Seitse maailma”. Nagu juba öeldud, kirjeldatakse raamatus aga vaid kuut. Seitse on teatavasti väga tugevalt laetud number: maad ja mered, pöialpoisid, penikoormasaapad, vanaaja maailmaimed, vennad, nädalapäevad, energiatasandite arv erinevates esoteerilistes õpetustes ja mis kõik veel. Ka romaani sisutekstis mainitakse numbrit seitse korduvalt – mida see tähendab? Mida iganes! Üldjoontes seda, et igaühel võib olla nii palju maailmu, kui ta soovib, kas või seitse. Või tuhat. Selles tundub peituvat ka raamatu keskne sõnum. “Mis mõttes ma ei või olla jumal? See on maailm, nagu mina seda näen. Järelikult see on minu jaoks tõene. Minu maailm. Ei ole vahet, kas see on sinu jaoks reaalne või fantastika. Mõtle, sul on praegu suurepärane võimalus minu maailmaga tutvuda. Naudi seda.” (Renser, Toomistu 2009|, lk nr puudub) Kuut maailma on kirjeldatud raamatus, seitsmendast leian end pärast tagakaane sulgemist – minu maailm, minu seosed, minu tajud, minu olemise tasandid, kõik nüüd ühe teksti võrra rikkamad.
Keeleliselt on romaan päris nauditav. Kohalikku loodust ja olustikku kirjeldavad jutulõigud mõjuvad üldiselt kõrge resolutsiooniga fotodena või isegi animatsioonidena – visualiseeritavus on tingimata üks teksti kvaliteedi näitajaid. Ja sellised kohti on teoses piisavalt palju, et ka reisikirja formaat ilusti täidetud saaks.
Kui võtta nüüd aga teksti ja kogu seda ümbritsevat meediamasinat kui tervikut, siis kahjuks minu jaoks see oodatud efekti ei andnud. Pigem vastupidi – veebilehelt leidsin nii mõndagi, mida pigem oleksin mitte teadnud. Näiteks klikkides teose kodulehel lingile “inspiratsioon”, saab ülevaate ajendeist, mis tütarlapsi reisikirja-romaani kirjutama panid ja kuidas tekst selle protsessi käigus ise oma kuju võttis. Põnev, kaunis ja salapärane, aga lehe viimane tekstilõik “Vahel võtame siiani ?amaanidega ühendust, küsime nõu ja sõlmime lepinguid. Mentaalselt muidugi. Nende heakskiit ja tugi on meile suurimaks austusavalduseks” mõjub mulle väikse eetilise vääratusena. Muidu igati sümpaatne teos, aga sellise teabe eksponeerimise eesmärk jääb natuke arusaamatuks. Mulle ei valmista mingit probleemi uskuda telepaatilise suhtlemise teostatavusse ja erinevatel tasanditel võnkumise võimalustesse, aga ma leian, et selliste väidete põimimine turunduskampaaniasse on pisut kummaline. Lihtsalt mõjub narrilt – pragmaatik naerab raamatu välja ja esoteerik läheb kadedaks. Romaani ei osta lõppeks kumbki. Ise võtaks endale siinkohal õiguse nimetatud valikuist väljapoole astuda.
***
Seisukohale, et Renseri-Toomistu “Seitse maailma” on põnev tekst, jään siiski lõpuni. Põnev nii ajaviitelugemise kui (-)uurimise seisukohalt – esindatud on postmodernistlik eklektika kogu tema hiilguses. Kaks eesti tüdrukut lähevad Lõuna-Ameerikasse, avavad oma meeled ja veinipudelid, võtavad maailma sellisena nagu Tema on, ja kirjutavad pärast raamatu, mis avaldatakse keset põhjamaist käredat talve. Kaunis ja geniaalne. Kuigi ma leian, et iga valge inimene ei peaks üritama indiaanlas(t)ega kohtumisest bestsellerit vormida, proovi(ksi)n ise kindlasti sedasama teha. Paraku pole mina oma lühikeses elus peale nende põlisameeriklaste-laadsete, kes Viru keskuse ees süntpoppi viljelevad, veel ühtegi kohanud. Sellist sirgeselgset mohikaanlast näiteks, kelle õlal on maailma viimane sõjakirves.
Nüüdisaegses kunstis, sealhulgas ka sõnakunstis, on häbiväärselt ja mõistetamatult vähe sulnidust. Liiga tihti saame rääkida kolekirjandusest ja seda täiesti õigustatult. Aga Berit Renseri ja Terje Toomistu “Seitsme maailma” puhul ei saa. See on helge raamat, olemata seejuures naiivne. Kõike negatiivset on alati lihtsam eksponeerida, kuna see on palju põnevam kui headus ja harmoonia, mis on üldjuhul markeerimata nähtused. Seetõttu on viimaseid ka keerulisem esile tõsta. Ma arvan, et preilid Renser ja Toomistu said sellega siiski edukalt hakkama. Kuigi kõnealuses tekstis on osaliselt kindlasti ka diskussiooni tekitamise eesmärgil kirjeldatud erinevate meelemõjutite (väldin hetkel teadlikult sõna “meelemürk”) tarbimist, saab lugeja jaoks loodetavasti määravaks siiski miski muu. Ehk see kummaline eeterlik hurm, mida teos õhkab. Jõuluööl Titicaca järve ääres Pink Floydi kuulamine – tekstile, mis maalib mulle selliseid pilte, andestan lõpuks kõik.
* * *
Romaani “Seitse maailma” reklaamtreiler: www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4