Minu, ja ma usun, et väga paljude mu eakaaslaste ühed lapsepõlve lemmikraamatud on olnud Totu-lood. Nikolai Nossov oli kahtlemata geniaalne lastekirjanik, kes suutis luua väga lastepärase, sadade vaimukate üksikdetailidega muinasjutumaa. Aga sama palju tuleb kiita ka Iko Maranit, raamatute eestindajat. Ilma originaalsete tegelasnimede ja muu sõnaloometa, mis väljamõeldud marakannimaa keskkonnas ette tuleb, oleks raamatu efekt jäänud kindlasti hoopis kesisemaks. Totu ja Taibu nimi on sestpeale üldnimedeks saanud. Aga veel: jahimees Tropp, meistrimehed Plint ja Prunt, astronoom Klaasikildre, Ehku ja Kehku ? Edaspidi astuvad esile sellised tegelased nagu luuletaja Briljant-Illike, arhitekt Kruvipudel, lõngused Kaligula, Põtkats ja Pegasoss ? Lugematutest tehnikaleiutistest kannavad mõned nimetusi nagu mõminograaf, radiolaar, reaktiivtorukopter jne.
Totu ühiskond
Minule meeldis kõige rohkem Totu-seeria esimene osa. Küllap sellepärast, et ilmumise ajal oli ta mulle täpselt eakohane. Olen kõiki osasid lugenud vähemalt neli-viis korda, isegi sellises eas, kus lasteraamatuid palju enam ei loeta, aga sümpaatiad pole muutunud. Ei julge väita, et kohe esimesel lugemiskorral, aga hiljem sain küll aru, et juba jutustusel “Totu Päikeselinnas” on ideoloogiline hõng, ehkki kergekujuline, juures. Seal satub ju Totu koos kahe kaaslasega kommunistlikku ühiskonda (nime muidugi nimetamata).
Kui ilmus “Totu kuul”, olin 12-aastane ja taipasin kohe, et raamat kujutab kapitalistlikku ühiskonda, täpsemalt Ameerika kapitalismi läbi väga tugeva kõverpeegli. Vaevalt et mul seal ajal kapitalismist mingit selget ettekujutust sai olla. Pudrumägesid ja piimajõgesid ma ei eeldanud, aga seda, mis kirjutati uues Totu raamatus, pidasin veel vähem tõeks. Sellegipoolest on “Totu kuul” triloogia sisult kõige põnevam osa, ja põnevust ma nautisin täiega ega lasknud ennast millelgi muul häirida. Toona ei olnud valida. Lugesin heameelega ka selliseid põnevikke nagu näiteks Aleksandr Avdejenko “Tisza kaldal”, kus tegutsevaid nõukogude t?ekiste pidasin tegelikus elus pigem “vastaspoole” esindajateks.
Totu Cool
Ma tean aga seda, et minust nooremate jaoks oli Totu-lugude olulisim raamat just “Totu kuul”. Ühelt poolt kindlasti seikluslikkuse pärast. Aga oma osa on siin ka nõukogudeaegse raamatuturu omapäral. Esimene Totu-köide müüdi – nagu ikka paremad raamatud – ruttu läbi ja mingit juurdetrükki sellest ei tehtud. Paar aastat hiljem sündinute jaoks oli “Totu kuul” paratamatult esimene tutvus selle tegelasega. Esimene mulje loeb alati palju. Pealegi oli “Totu ja sõprade?” tiraa? 24 000, “Totu kuul” oma aga 30 000, mis tähendas, et viimase raamatu õnnelikke omanikke oli märksa rohkem. Omamoodi märgiks, et “Totu kuul” oli väga popp, on kas või seegi, et 1980. aastate alguse kuulsatel Tartu levimuusikapäevadel esines üks ansambel, mille nimeks oli pandud Totu Cool.
Tagantjärele targana, mitte üksnes täiskasvanuks saanuna, vaid ka ühiskonnakorra muutuse läbi teinuna, on väga põnev visata just eriti Totu kuu-raamatule uuesti pilk peale. Kogu seltskond, kes kuulinnades, mille nimedki on tähelepanuväärsed: Los Paganos, Los Sigados, Panoptikum, Fantomingo jne, ringi askeldab, sarnaneb väga nende karikatuuridega, mida üleliidulised ajalehed Pravda ja Izvestija oma välispoliitika-kirjutiste illustreerimiseks avaldasid. Eesti lehtedes ma niisuguseid ei mäleta, igal juhul 1970-ndatel enam mitte. Kui pankur, siis teadagi hiigelpaks ja sigariga; kui vabrikant, siis musta silindri ning jalutuskepiga; kui lihtne inimene, siis kondibukett ja ilmtingimata jalavarjudes, mille ninad on irvakil. Samasugune kindlakskujunenud tüüpvälimus kehtis ka teiste kohta: politseinikud, kohtunikud, aferistid, kurjategijad (obligatoorselt päikeseprillidega!), teenijad, teenindajad jne. Loomulikult on kõik raha eest ostetav ja müüdav: ajakirjandus, kohus, politsei ja enesestmõistetavalt ka Suur Pulament ehk parlament, mis teeb täpselt seda, mida rahatuusad ütlevad. Lihtinimesel mingit sõnaõigust ei ole, teda ainult nööritakse igalt poolt. Ühesõnaga, lastepäraselt äraseletatud kapitalismi poliitilise ökonoomia kursus, lusikaotsaga ajaloolist materialismi lisaks.
Lollide Päevaleht, Presstoni Lora ja teised ?
Ent tähele panemata ei saa jätta ka mitmeid teravmeelseid seiku, mis ehk tookord nii väga silma ei torganudki. Ilmub näiteks ajaleht nimega Lollide Päevaleht, kus asju seletatakse lihtsalt, nii et lollid ka aru saavad. Menu on suur, sest publik tahab teada, mida lollidele kirjutatakse. Toredate nimedega lehti on teisigi. Näiteks Presstoni Lora, Paksude Ajaleht ja Voodis Lugejate Ajaleht. Televisioonis näidatakse seeriaid, kus ühe firma seebi, hambapasta, pesupulbri jmt tarvitajatel läheb alati hästi, teiste firmade toodangu kasutajatel aga veab alatihti viltu. Kinofilme reklaamitakse järgmiselt: näete tapmisi, riisumisi, uputamisi, rongi alla viskamist ja lõhkirebimist kiskjate puuris.
Praegu tagasi mõteldes tekib mul kiuslik küsimus, kas Nossov mõtles tõesti oma raamatuga lastele tõde/teooriat selgitada või lisas ta meelega paksemaid värve, et ametlik kapitalismi tõrvamine veel juhmim paistaks. Silma jääb ka see, et kuumarakannide kapitalism ei lange mitte sisemiste arengute, vaid välise, tegelikult lausa võõra tsivilisatsiooni (kes need Maalt tulnud muud on) sekkumise tulemusena. Ja Päikeselinnas toimiv sõbralik kollektivism ning jaotussüsteem “kõigilt nende võimete kohaselt, kõigile nende vajaduse järgi” kukub kokku kohe, kui üksainus inimlike nõrkustega tegelane – Totu – hulka satub.
Võitjate põlvkonna käsiraamat
Kuidas “Totu kuul” tegelikult nõukogude noorsoole kohale jõudis? Noorte seas, vähemalt Eesti noorte seas, oli sel ajal levinud üldine sotsialistlike olude põlastamine ja kapitalismi kui selle vastandi imetlemine. Mida aga mõeldi vabast maailmast konkreetsemalt? Ma ei saa iseennast eeskujuks tuua, sest kipun arvama, et olin koduse tausta tõttu propaganda suhtes skeptilisem kui mu kaaslased keskmiselt. Kas ei või oletada, et oli üksjagu poisse-tüdrukuid, kes kirjeldatut peaaegu või suures joones tegelikuna võtsid?
Ja edasi võibki esitada veel intrigeerivama küsimuse: kas meie pöördejärgse ärikeskkonna kohatine räigus ei ole mingis osas tingitud just sellest, et nn võitjate põlvkond tundis kapitalismi mitte selle tegelikul kujul, mille too 1980-ndate lõpuks läänes oli omandanud, vaid sel kujul, mida esitas nõukogude ajupesu? Mõistagi ei saa siin süüdlaseks teha ühte lasteraamatut. Poliitilist ökonoomiat sunniti rohkemal või vähemal määral õppima igaüht, pealegi oli nõukogude massimeedia üsna sarnane kuumarakannide seebiooperiga, kus reklaamitav produkt osati kavalalt muusse serveeringusse sokutada ja publikule objektiivsuse pähe sisse sööta. Ühesõnaga, kas ei olnud nii, et kui nõukogude ajal korrutati, et kapitalistlikus ühiskonnas on inimene inimesele hunt, siis mõnedki meie self-made kapitalistid 1990-ndate alguses arvasid siiralt, et inimene peabki inimesele hunt olema, see on vabaturumajanduses loomulik käitumine? Ent kui selline suhtumine oli, siis kahtlemata oli selles oma soodustav osa ka raamatul “Totu kuul”.
Paar-kolm aastat tagasi lugesin ajalehest üllatusega, et teater NO99 tegi “Totu kuul” ainetel ühe lavastuse. Paraku ei ole ma seda näinud, isegi kriitikat ei mäleta lugenud olevat. Iseenesest kahju, sest oleksin kangesti tahtnud teada, mis võtmes nad selle lahendasid. Loodan, et mitte nii lihtsustatult: nõukogudeaegne vulgaarne kapitalismikriitika käib ka täna hea küll? Kuidas ka oli või ei olnud, igal juhul näitab see veel, et “Totu kuul” on olnud ühele põlvkonnale märgilise tähendusega raamat. Tänapäeva lastele soovitaksin aga kõige enam lõbusat, lennukat ja südamlikku “Totu ja ta sõprade seiklusi”.