MEIE OMA SIGATÜÜKA LOSS: Riigikogu ekskursioonijuht ja ajaloolane Archibald Kald jätkab Eesti parlamendihoone tutvustamist, mis on mitmekesine ja arhitektuuriliselt ootamatu ning üllatav justkui kohalik Sigatüüka loss. Tänane ekskursioon on sarja 5. osa. Maikuu KesKus’is alustasime Toompea linnuse tornide tutvustamist, mida selles numbris ka jätkame. Kui tegime avalöögi tuntumate tornide lugudesse ja saatusesse, siis nüüd jätkame kolme vähemtuntud torni avastamist – need on Stür den Kerl, Pilsticker ja konvendihoone valdustorn.
Stür den Kerl – peasissepääs Toompea linnusesse
Peale 1346. aastat läksid Põhja-Eesti alad taanlaste käest Liivi ordule. See muutis ka Toompead ning eriti tollast linnust, sest alustati töid linnuse tugevdamise ning laiendamisega. Nende ümberehituste kohta saab väga hästi aimu ka 1371. aasta Wartberge kroonikast.
Sellest tulenevalt hakati linnust laiendama lõuna suunas suhteliselt madalate müüridega ning ehitati kaks torni: kagunurka Stür den Kerl ja sellega nähtavasti sarnane teine torn edelasse, mis asus praeguse Pika Hermanni kohal. Seega saab järeldada, et Pika Hermanni torn polnud esialgu planeeritud ehitada selliselt, nagu me seda täna saame näha. Nagu me ka eelmises osas mainisime, oli torn algul mõeldud ehitada tegelikult kaheksatahulisena, kuid tulirelvade kasutuselevõtu tõttu muudeti torni ehitust sõjakaitse eesmärgil. Edelanurgas lammutati esialgu seal paiknenud kaheksatahuline torn ja alustati ümartorni ehitust. Militaartehnilistel põhjustel kaheksatahuliste tornide asendamisest ümaratega on näiteid ka teistest Läänemere piirkonna ordulinnustest.
Stür den Kerl ehitati enne Pikka Hermanni
Stür den Kerl (saksa keeles tõrju vaenlast) rajamisega seotust on teada vähe, kuid kindlasti saab oletada juba eelneva lõigu põhjal, et see rajati enne Pika Hermanni torni, sest kaitsetornina polnud ta enam kuigivõrd tugev. Täpset dateeringut pole ajaloolased kokku leppinud, kuid see arvatakse olevat 1330.–1340. aastatel taanlaste ajast, mil toimusid esimesed suuremad Tallinna kindlustustööd ning ehitati Toompea linnust.
Tornist on õnneks säilinud mõningad joonised ning üks nendest, mis on mõõdistatud Tallinna Insenerikomando poolt 1728. aastal, annab meile selle torni kohta veidi lähemat teavet. Nii saame öelda, et Stür den Kerl oli umbes 23–25 meetri kõrgune ja umbes 10-meetrise läbimõõduga. Oma kõrguse tõttu merepinnast u 60 meetrit sai tornist näha lähiümbrust, sh ka Tallinna lahel toimuvat.
Torn oli ehitatud kaheksatahulisena neljakandilisele alusele, mis oli identne Pika Hermanni omaga. Tornis oli kokku viis korrust, mille alumises osas oli u 11 meetri sügavune kelder, mida küll on ekslikult peetud vanglaks, aga oli mõeldud linnuse kaitsemeeskonnale. Teine korrus oli mõeldud valvuritele, sellest avanes ka vaade tänasele Tõnismäele. Ruumi pääsemine oli mõeldud läbi linnuse lõunamüüri torni ülaossa viiva keerdtrepi kaudu. Tornil oli ka kõrgemal tasandil asuv suurtükikorrus, mida loetakse Tallinna üheks esimeseks omataoliseks.
Stür den Kerli ülaosas paiknes aga kaitseplatvorm, milles oli seitse laskeava. Kuna sajandeid hiljem Toompea linnusemüüre kõrgendati, siis tehti ka uus ukseava ning lossi ette välistrepp, mis oli ühenduses sissepääsuväravaga.
Pidevad ümberehitamised
Kindlasti ei olnud Stür den Kerl lõpuks selline, nagu ta esialgu oli kavandatud ning toimuvate sõdade käigus kaitsetornide ehitust pidevalt muudeti ja täiendati.
Igatahes sai see torn Liivi sõja käigus 1561., 1572. ja 1577. aastal korralikult purustatud ning seda taastama ei hakatud ning torn jäi rusudesse.
- aastal toimunud Toompea lossi renoveerimisel olnud üheks plaaniks ka hoone all olevaid ruume kasutada keldritena. Sestap hakati rohkem uurima, milline on hoone aluspind ning jõuti mitmete huvitavate leidudeni.
Selle käigus leiti idatiival asuv lossihoone ja lõuna poole rajatud hoone nurgas asuv massiivne kaar, mis arvati olevat “linnuse neljanda torni alusmüüriks”. Väidetavalt võis see olla väljakaevajate sõnul torni keldriruumi lagi, kuid selle väljakaevamine osutus keerulisemaks, sest aastasadade jooksul olid lubjakivi ja setted selle kivistanud. Lisaks oli seal ka palju muid linnuseaegseid keldriruume, mis olid stalaktiite täis.
Väike tornike Pilsticker
Toompea linnusemüüri Schnelli pargi poolt vaadates näeb selle nurgas kõrgumas ühte väikest tornikest nimega Pilsticker (saksa keeles nooleteritaja). Tõenäoliselt on see torn ehitatud millalgi 14. sajandi lõpus, tõenäoliselt peale Pika Hermanni ja Landskrone tornide ehitamise alustamist, kuna tegemist on konsooltorniga. Seetõttu pole teda varasematel Toompea kaartidel kujutatud. Ka Padise kloostris Läänemaal on säilinud samasugune torn, mille põhjal on ajaloolane Villem Raam dateerinud selle ehitamise ajavahemikku 1375–1425. Sellele viitab ka tõsiasi, et kroonikate andmetel on Liivi ordumeister Wilhelm alustanud 1371. aastal lossi ja linnuse kindlustamise töid, mil tugevdati nii torne kui ka müüre. Uuringute järgi on aga leitud, et sellel ajal tõenäoliselt hakati rajama ka tervet linnuse väliskaitseringi.
Tornil on kolm korrust ja ülemises osas on olemas laskeavad. Pole küll täpselt teada, kas tornil oli ka praeguseks taastatud krooniosa. 20. sajandi algul toimunud renoveerimise käigus purunenud torni väljanägemine taastati, kuid ajahammas on armutu ja praeguseks on torn nigelas seisus, eriti selle trepid.
Torn, mida tihti ei mainita – konvendihoone valdustorn
Keskaegsete konvendihoonete ühes tavaliseks osaks, mida ka paljudel Liivimaal olnud sarnastel linnustel näha (nt Turaida piiskopi-, Võnnu ordulinnus), oli ka valdustorn. Samuti oli Toompea linnuses asunud konvendihoones üks selline torn, mida põgusalt sai mainitud ajalehe KesKus numbris, kus rändasime selle hoone ajaloos. See torn oli selgelt välja toodud Adam Oleariuse 17. sajandist pärineval gravüüril. Tegemist oli seega Toompea konvendihoone valdustorniga.
Tegelikult on sellest tornist teavet säilinud vähe ning peamiselt saab teha oletusi teiste sarnaste keskaegsete linnuste juures olnud valdustornide põhjal. Need on olnud Eestimaal näiteks nii Paide, Viljandi kui ka Põltsamaa linnustel. Valdustorn oli mõeldud viimaseks pelgupaigaks vaenlase eest, kuhu sai varjule minna.
Toompea valdustorni asukoht oli konvendihoone sisehoovi kagunurgas. Nagu ka ajaloolastele on teada, ehitati Mõõgavendade ordu ajal konvendihoonest esialgu välja vaid ümbritsev müür ja eelmainitud torn 10 x 11 meetri suuruse plaaniga. Seega ehitati hilisemad hooneosad selle ümber peamiselt Liivi ordu ajal. Mida saab aga ajalooliste allikate põhjal järeldada, on see, et koos konvendihoone kõrgendamisega 15.–16. sajandil, kui sellele ehitati teine normaalkorrus, kõrgendati hoone kagunurka ning sealhulgas ka valdustorni.
Igal tornil oli oma funktsioon
Teadmiseks niipalju, et valdustorn oli mõeldud kasutamiseks ordukomtuurile ehk siis tähtsaimale ametnikule ja tema lähikondlastele. Valdustorni kõrgendamist saab kaudselt järeldada ka A. Oleariuse Tallinna linna vaate põhjal, kus see torn oli esile tõstetud. Kui kõrgeks see aga sai, seda ei saa öelda, ehkki võib oletada, et palju lühem kui Pika Hermanni või Landskrone torn ta olla ei saanud. Oleariuse joonisel on näha, justkui sellel tornil oleks olnud eenduv kaarfriisiga ülakorrus, aga pole teada, kas see ka tegelikult sellisel kujul olemas oli. Siinkohal saab nõustuda ajaloolase Rein Zobeli seisukohaga, et see oli selge ülepakkumine või eksitus, sest isegi Pika Hermanni puhul polnud selliseid jälgi veel olemas ning see lisandus alles hilisemal ajal.
Mida saab aga öelda, on see, et linnuse lääneringmüüri kõrgus 16. sajandil oli 22,9 meetrit kõrge, ning valdustorn on ka osal gravüüridel selgesti sellest kõrgem, nii et on täiesti tõenäoline, et see võis olla u 26–30 meetri kõrgune. Muidugi on võimalik, et kunstiliselt taheti lihtsalt rõhutada selle torni olulisust, nagu see oli tollel ajal küllaltki tavaline. Ehk torni täpne kõrgus on ainult oletuslik.
Siiski on Toompea linnusel olnud tornid selgelt läbimõeldud otstarbel ehitatud ning igaühel oli oma kindel funktsioon. Aegade jooksul on neid torne nii tugevdatud kui ka muudetud nende kõrgusi. Praegu saab Toompea lähiümbruses kõndija näha linnusemüüris säilinud kolme torni – maapinnalt kõrguvat 45,5-meetrist Pikka Hermanni, 37-meetrist Landskronet ja pisemat konsooltorni Pilsticker.
