PEALINNA LOOD: Tallinna kui linna sünnist on möödas 800 aastat. Soome lahe kaldal on elatud aga aastatuhandeid varem. Iga põlvkond on jätnud oma jälje, kujundanud maastikku, ehitanud linna. Aga elanud ka oma igapäevast elu selle rõõmude ja muredega. Jaak Juske tuletab oma uues raamatus “Vana Tallinna põnevad lood” meelde enam kui 40 unustatud või väheteada lugu kadunud Tallinnast. Järgnevalt neist kolm.
Ühendustee-tunnel Toompea alla
Kujutage ette, et Toompea alt läheb läbi suur tunnel, mis ühendab otsejoones Balti jaama teisele poole linna jääva ärikeskusega. Selle plaani teostamisele tõmbas piduri Nõukogude okupatsioon.
Päewaleht kirjutas vähem kui poolteist kuud enne okupatsiooni algust 8. mail 1940:
Vabariigi valitsuse otsusega 6. maist tunnistati vajalikuks Tallinnas Toompea mäge läbistava tunneli ehitamine, missugune on kasutatav ja arendatav nii ühendusteeks kui ka pommivarjendiks, ning pannakse selle teostamine teedeministeeriumi ehitusosakonna peale. Eeltähendatud tunnel-ühendustee ehitamise eeltöödeks lubatakse kasutada rahvamajanduse elustamise fondist vabariigi valitsuse otsusega 7. märtsist 1940. a. majandusministrikasutusse määratud krediidist 10.000 kr. Seletuskirjas selle otsuse juure öeldakse: Teedeministeerium, selgitades üldiselt varjendite vajadust ning ehitamise võimalusi Tallinnas ja kaaludes ühtlasi ka Toompeal asetsevate valitsusasutuste seisukorda õhuohu seisukohalt, leidis eeltööde tulemusena, et viimast küsimust lahendab otstarbekohaseimalt kesklinna äritsentrumi ja Balti jaama ja selle rahvarikka tagamaa otsene ühendamine tunnel-ühendusteega läbi Toompea mäe.
Arvestades Tallinna tänavate-võrguga ja tuleviku-kavatsustega Balti jaama ümberkorraldamisel, peetakse sobivaimaks Balti jaama esist väljakut ja Lühikesejala alg kohta ühendada tunnel-ühenduskäiguga. Ühendades eeltähendatud tunnel-ühendusteed vastavate treppide ja tarbekorral ka lifti abil Toomkiriku-esise väljakuga, saame muuta Toompea ja all-linna ühendust mugavamaks ja paremaks. Luues ühendusi treppide ja käikude abil ministeeriumide keskasutuste või nende allasutuste ja tunnel-ühenduskäigu vahel saavutame võimsaid pommivarjendeid asutuste jaoks, mida võib vajaduse korral välja arendada suureks varjendite süsteemiks. Tunnel-ühendusteed katva maakihi paksus on ca 20 m, missugune on küllaldane nii mäepealsete ehituste kandmiseks kui ka käigus asuvate inimeste kaitseks. Rahvuslik ehituskomitee otsusega 16. apr. 1940. a. tunnistas eeltähendatud tunnel-ühendustee ehitamise otstarbekohaseks ja tarvilikuks, pooldades selle kiiret lahendamist.
Tunnel-ühendustee täpsema asendi, kuju, ehitusviisi ja edasiarendamise võimaluste määramiseks on tarvis teostada eeltöid, nagu: Toompea mäe maakihtide uurimisi puurimise abil; Toompea mäe nõlvakute lahtikaevamisi ühes vajaliste kindlustusliikidega; abitöid ja vedusid; projekti ja eelarve koostamist jms., mille üldkulu võib tõusta umbes 10.000 kroonile. Eeltähendatud kohale jalakäijatele kohaldatud tunnel-ühendustee – lihtsaimal kujul – maksab umbkaudu kuni 100 kr./ jm (4,0 m laiuse juures) ja sellega tõuseb ühendustee kulu umbes 30.000 kr., sõltuvalt ühendustee pikkusest ja väljaehitamise viisist. Vajalike ühenduskäikude, treppide, väljapääsude, drenaaži, vesivarustuse, elektrivalgustuse, klosettide, kanalisatsiooni jms. väljaehitamine tõstab üldehituskulu umbes 100.000 kr., olenevalt valitavast ehitusviisist ja detailidest. Üldehituskulu summa selgub täpsemalt lõplike projektide valmimisel.”
- juunil 1940 okupeeris Nõukogude Liit Eesti Vabariigi. Jutuks olev tunnel on Toompea alla tänaseni rajamata.
Kui Tallinna vanalinn asuks Lasnamäel
Viikingiajal, tuhatkond aastat tagasi asus tänase Tallinna ala, toonase Rävala muinasmaakonna suurim linnus Irus. Sellest kantsist on juttu ka rahvuseeposes “Kalevipoeg”.
Iru küla Pirita jõe ääres, ühes pealinna ümbruse ilusama loodusega paigas, jääb Tallinnast itta kulgeva vana Tallinna-Narva maantee piirkonda. Muistne Iru linnamägi, mida rahvas Linnapäraks on kutsunud, paikneb Iru maanteesilla lähedal Pirita jõe käänus. Tallinna idapiiril kõrguv linnamägi kuulub administratiivselt Lasnamäe linnaosa piiridesse.
Arheoloogid on Iru linnamäge väga põhjalikult uurinud 1920. aastatest alates. Vanimad asustusjäljed pärinevad umbes kolmandast aastatuhandest eKr, kui Irus on lühemat aega olnud asula. Hiljem on mäele tekkinud hilispronksiaja ja varase rauaaja kindlustatud asula, mis on ulatunud ka linnuse põhjaotsa ette.
Nõrku asustusjälgi võib jälle eristada meie ajaarvamise paari esimese aastasaja keraamikaleidude põhjal. Võimalik, et sel ajal on linnusele rajatud esimesed vallid. 5.–11. sajandini on linnus olnud tugevasti kindlustatud kõrgete paekivist ristvallidega, mis jaotavad linnuse platoo kahte ossa. Viikingiajal oli Iru oluline peatuskoht kuulsa Idatee nime kandnud kaubatee ääres.
Kõrgete nõlvadega, looduslikult hästi kaitstud, kuid korduvalt põlenud linnus jäeti maha 11. sajandil. Põhjuseks peetakse Pirita jõe veetaseme alanemist maatõusu tagajärjel, millega jõgi muutus laevatamiseks ebasobivaks, samuti uue tähtsa asustuskeskuse esiletõusu praeguse Tallinna kohal.
Linnuse ümbruses laiub ulatusliku avaasula kultuurkiht. Iru asula on olnud kasutusel paralleelselt linnusega ja elanud selle arvatavasti ülegi. Aastatel 1219–1220 koostatud Taani hindamisraamatus kannab küla nime Hirw. Pärast jüriöö ülestõusu, 1359. aastal kinkisid vennad Christian ja Willekinus Scharenbeked 14 adramaa suuruse Iru ehk Hirve küla Pühavaimu seegile. 1374. aastal loovutas ka Hennekin Boltemann oma valdusi Iru külas. Uuemast ajast leiab Iru linnamäe juurest Esimese maailmasõja päevilt pärit Peeter Suure merekindluse rajatisi.
Omal ajal seisis Iru mäel piklik kivi, mida kohalik rahvas austas ja kutsus Iru ämmaks. Õige Iru ämm hävis 19. sajandi keskel hooletult tehtud jaanitules. Tükke kasutati Iru silla ehitamisel aastail 1865–1867. Praegu võib Iru mäel näha ämma asemikuna Juhan Raudsepa loodud raidkuju, mis püstitati sinna 1970. aastal Iru koduloolaste pandud mälestuskivi asemele.
Iru ämma tekkimisest on juttu “Kalevipoja” kolmandas loos. Tuuslar röövis Kalevipoegade jahikäigu ajal nende ema Linda ja üritas ta viia oma paati. Linda hüüdis hädas appi Ukut ja teisi jumalaid. Kui Tuuslar oli jõudnud oma saagiga Iru mäele, tuli appi Pikker, kes välgulöögiga tabas nii Tuuslarit kui ka Lindat. Tuuslar langes surnu kombel maha, kuid Linda muutus kivisambaks. Ärgates ei leidnud Tuuslar leske enam kusagilt. Rahvas hakkas kaljut Iru ämmaks kutsuma. Kaljul olevat sees olnud ka salavägi – kui teda õhtul mäest alla veeretati, oli ta hommikul vana koha peal tagasi.
Kui ajalugu läinuks teistmoodi, võinuks Tallinna vanalinn kerkida mütoloogilise vana Kalevi haua ehk Toompea asemel Iru linnuse ümbrusesse Pirita jõe kallastel. Igal juhul ulatuvad tänase Tallinna piirid Iru linnamäeni.
Tallinna mungast, kes õppis Aquino Thomase aegses Pariisis
Vene ja Müürivahe tänava vahelisel alal asub keskaegse Tallinna dominiiklaste Püha Katariina kloostri kompleks. Kui esialgu asusid dominikaani mungad rajama oma kloostrit Toompeale, siis 1246. aastal panid nad aluse uuele kloostrile toonase mereranna lähedal kujunevas all-linnas. Lindanise lahingust oli möödas alla 30 aasta.
Kõige kuulsam Tallinna dominiiklaste kloostri ülem ehk prior oli Mauritius (Mauricius), kes sündis 1250. aasta paiku. Tema täpne sünniaeg ja päritolu on teadmata. Igatahes õppis Tallinna munk Kölnis aastail 1268–1270. Aasta 1269 nelipühade eel oli ta aga oma sõbra, Gotlandilt pärit dominikaani munga Petruse kaaslaseks teekonnal Pariisi, kust pöördus hiljem tagasi Kölni. Pariisis õppis Mauritius aastatel 1270–1272. Seejärel naasis munk Tallinna, tõustes mõni aeg hiljem kloostriülemaks.
- aastal külastas Mauritius dominiiklaste ordu olulisimat koosolekut üldkapiitilit Viinis, seejärel käis Stommelnis ja Visbys. Üks teade on tema kohta veel ka 1284. aastast.
Pariisis õppides käis Mauritius Albertus Magnuse (enne 1200–1280) juures. Viimane oli ka keskaja tähtsaima dominiiklasest teoloogi ja filosoofi Aquino Thomase (1225–1274) õpetaja. Väga võimalik, et Mauritius puutus kokku ka Thomasega, kes tegutses parasjagu taas Pariisis.
Magnuse leiutised füüsika, mehaanika ja arstiteaduse alal äratasid suurt tähelepanu. Õppimine oma aja suurvaimu juures andis Mauritiusele nii palju õhutust, et tagasi Tallinna tulles hakkas ta ka siin eriti just loodusteadusi harrastama. Tähelepanu äratasid ka Mauritiuse sõbralikud suhted püha Kristinaga Stommelnist. Väidetavalt olevat see neitsi olnud stigmatiseeritud, tema kätel ja jalgadel oli nähtud Jeesuse Kristuse haavu. Mauritius oli Kristinaga kirjavahetuses veel Pariisist ja Tallinnastki.
Igatahes oli Mauritius 13. sajandi Eestimaa haritumaid mehi, kes sai dominiiklaste ordu võrgustikku kasutades õppida toonase Euroopa parimates koolides.
Katariina käigus asuvat tänast Eesti nukukunsti maja on hakatud uuemal ajal pidama kogu Läänemere piirkonna vanimaks ning kutsuma Mauritiuse majaks, kusjuures sellel on tahvel, et hoonet on külastanud Albertus Magnus ise. Viimase väite kohta puuduvad siiski kirjalikud tõendid. Ka pole maja kindlasti pärit 13. sajandi teisest poolest, vaid alles hiliskeskajast. Ilmselt väärib selle maja ehituslugu põhjalikumat uurimist.
Tulekahju Kadrioru lossis
- aasta juunis, kümmekond päeva enne Rootsi kuninga Gustav V riigivisiiti, puhkes tulekahju Kadrioru lossis, kus kõrge külaline peatuma pidi.
Ajaleht Sakala kirjutas 18. juunil 1929:
Reede õhtul kell 9.22 min. andsid tuletõrjesignaalid päälinlastele teada lahtipuhkenud leekidest, kuid esmalt ei pandud sellele suurt tähelepanu, sest Tallinnas juhtub sagedasti wähemaid tuleõnnetusi, mis linna tuletõrjekomando poolt kiiresti kustutatakse. Rahvas nägi, et pritsid liiguvad mööda Narva maanteed Kadrioru sihis, kuid ka selles ei olnud midagi erilist silmatorkavat. Kuid varsti saadi teada, et Kadrioru loss põleb. See pani rahva kihama ja rahwarändamisel Kadrioru sihis ei olnud enam piiri. Samal ajal alarmeeriti wabatahtlik tuletõrje, sest esmalt ei olnud teada, kui suures ulatuses tuli lahti on pääsenud. Tuleõnnetusest andis üle maa teada raadioringhääling, kuid kuulajad arwasid, et on wististi tegemist manööwriga, sest uskuda, et loss, mis kuningale elamiseks määratud ja mida suure hoolega iga päev korda seatakse, nüüd põlema on läinud, paistis wõimatuna.
Kui teatawaks sai, et Kadrioru lossi ähwardab tõsine hädaoht, siis ei olnud ärewusel ja uudishimul enam piiri. Narwa maantee muutus elawaks rahwajõeks, mida mööda segamini kihutasid Kadrioru sihis tuletõrjeautod, trammid, autod, omnibused, woorimehed ja inimesed, kõik ülejala traawi. Warsti oli Kadriorus nii palju rahwast, nagu läinud aastal laulupeo ajal. Politsei piiras kiires korras lossi ümber ja ei lasknud rahwamassi selle lähedale. Eemalt ei paistnud aga tuld ega suurt suitsu, ainult wäike suitsuwine hõljus katuse kohal.
Kui pritsimehed kohale jõudsid, selgus, et lossi pööningul on tuli lahti puhkenud. Katuseakna awamisel tungis säält välja paksu suitsu, tuld aga ei olnud märgata. Hakati laskma pööningule wett, kuid seda tuli teha väga ettewaatlikult, sest wesi ähwardas rikkuda suure saali lage ja maali lael. Weeandmine tuli lõpetada niipea, kui selgus, et tule hädaoht ei ole wäga suur ja seda wõimalik on likwideerida lihtsamate abinõudega.
Siiski oli wälja lastud umbes 2000 liitrit wett ja wesi jooksis sorinal alla läbi saalilae ja mööda lossiseinu. Hakati kiires korras laelt ja saalipõrandalt saepuru ja laastude abil wett kokku koguma ja wälja wiima. Tuld kustutati edasi minimaridega ja hüdropultidega.
Tule põhjusi uurides selgus, et tuli on alguse saanud lossipööningu merepoolsest osast, kus põlema on läinud sarikad ja katuselatid. Alguse on tuli saanud weetorude remonttöölistelt, kes päewal bensiinilampidega on jootnud wannitoast läbi katuse väljaminevaid õhutorusid. Lampidest on sädemed sattunud pööningule ja sääl edasi hõõgunud kuni õhtuni.
Esimesena märkas tulekahju üks lossi juures walvel olev politseinik. Ta nägi, et läbi katuse tuleb suitsu, ja teatas sellest lossiwalwuritele. Kutsuti kohe wälja tuletõrje ja kiire abi tõttu läkski korda õnnetust juba alguses likwideerida.
Kahjud, mis tule läbi sünnitatud, ei ole nimetamisewäärsed, kuid loss on siiski kannatanud ja nimelt wee all. Saalilagi, mida kaunistab suur õlimaal, on weest läbi leotatud, kuid ei ole märgata, et wesi maali oleks rikkunud. Rikutud on kohati krohw, kuid see wiga loodetakse likwideerida paari-kolme päewa jooksul. Kahjud, mis majale sünnitatud, tasub Tõnisson ja Ko. äri, kelle tööliste lohakuse tõttu õnnetus juhtus.
Esmalt kardeti, et weest on rikutud kuningale määratud eluruumid, mis asuwad lossi alumisel korral, kuid need kartused olid asjatud, eluruumid on weest täiesti puutumata. Kahju on saanud ka muuseum, mille esemeid oli pööningul ja millest osa kujusid purunes ja osa weest rikuti. Loomulikult pani tulekahju ärewusse meie walitsuseringkonnad, sellepärast olid arusaadawalt warsti kohal walitsuse esindajad eesotsas wälisminister J. Lattiku ja riigisekretär Terrasega.
Lossi kordaseadmine sünnib wälisminister Lattiku ülemwalwe all ja sellepärast tundis tema kõige suuremat tuska sellest, et weel wiimasel silmapilgul sarnane sekeldus juhtus. Pääle tuleõnnetuse likwideerimist ja enne lossist lahkumist waatas wälisminister isiklikult weel kõik ruumid läbi ja laupäewa hommikul oli ta aegsasti koos riigiwanemaga jälle lossis, kus uuesti kahjudega tutwuti. Kadrioru lossis olnud tulekahju kahju hinnatakse 1800 krooni pääle. Kuna suure saali lagi oli kaetud õlimaaliga ja kumer, siis walgus wesi maha mööda seinu ja rikkus wärwi. Laele ja seintele on kinnitatud wäikesed elektriahjud, mis märjad kohad kiiresti ära kuiwatab. Selle järele wärwitakse saal uuesti. Tööga loodetakse lõpule jõuda neljapäewal.
27.–29. juunini 1929 võis siis riigivanem August Rei Rootsi kuningat Tallinnas ja Kadriorus võõrustada. Kuninga istutatud tamm kasvab lossi taga pargis tänaseni. Hiljem sai lossist riigivanema, seejärel vabariigi presidendi residents.