KUIDAS EHITADA ESTAKAADI? Toimetuse kultuurikoer Saba helistas Toomas Sildamile, inimesele, kes seisis kümme aastat nähtamatuna president Ilvese selja taga ning ehitas kulisse. Vaieldamatult on selline töö üks lõputu legoladumine. Peni oli reserveerinud laua Kuku klubis ning võttis jalutuskäigule kaasa ka Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa.
Kõigepealt on aus öelda, et kunagine tippajakirjanik ning presidendikantselei eelmine boss Toomas Sildam ei tahtnud ennast üsna pikka aega toimetuse kultuurikoerale kätte anda. „Mis te minuga ikka peale hakkate,“ ütles ta ning telefonis oli selgelt kuulda, kuidas ta samal ajal õlgu kehitab. Viimaks jäi Toomas vana tutvuse poolest siiski kohtumisega nõusse. Kuku klubi köök äsas lauale ohtralt sakuskat ja taris kohale samovaritäie teed.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Enne, kui jõuame selle presidendilego juurde, huvitab meid kõiki hoopis see, kuidas sa ajakirjandusse sattusid. Kuulu järgi olid sa ju noor liiklusinspektor?
Toomas Sildam (T.S): Ehei! Ma kirjutasin noortest liiklusinspektoritest.
J-K.R: (Imestunult) Kirjutasid? Ise ei olnud või?
T.S: Ei olnud, ma sattusin sellest kirjutama nii, et Juta Renzer kutsus. Tema töötas ajalehes Säde. Olin selleks ajaks kirjutanud ka Tiina Mägile Kodulinnas, sellest, kuidas Mart Laar ükskord vanalinna korda teeb!
J-K.R: (Huviga) Tegi siis või?
T.S: (Kavala moega) Tegi. Kirjutasin sellest, kuidas Madis Jürgen restaureeris vanu uksi, Niguliste 3 oli väike töökoda. Kodulinna majal oli oma ajaleht, mis ametlikult oli Eesti Televisiooni noortestuudio saate materjal, mida paljundati paljundusmasinal ja siis lõigati veerud kokku.
Marek Reinaas (M.R): Kui vana sa siis olid, et üldiselt asjast aru saada? Koolipingis?
T.S: (Kibrutab otsaesist) Kodulinna läksin 1978 või 79, mis ma olin siis – 16 või 17. Sel ajal hakkasin kirjutama ka Noorte Hääles, siis lõpetasin keskkooli ja läksin kaugõppesse ajalugu õppima. Ja mingil hetkel seisin ning mõtlesin, mida ma oma eluga peale hakkan. Kusagil pidi töötama ka, olin kuulnud. Aga siis tuligi Juta Renzer tänaval vastu, et mis teed? Mina, et midagi ei tee. Ja nii ma läksingi ajalehte Säde. See leht maksis 1 kopikas ning ilmus kolmapäeviti ja laupäeviti.
J-K.R: (Rõõmsa äratundmisega) Minu vanemad tellisid seda mulle kogu aeg, minu tungival nõudmisel. Ma ei teadnudki, et olen sind kogu aeg lugenud!
T.S: Seal olid igasugused, kes kirjutasid ja avaldasid. Neeme Raud näiteks. Selle pealt sai hüpata Noorte Häälde ja Noorte Hääl muutus Päevaleheks. Ja siis väike Päevaleht muutus suureks Päevaleheks, kui lehtede ühinemine oli.
M.R: Aga tol ajal, kui kõik need Hommikulehed ja mis iganes need olid – kas sul endal ei tulnud mõtet kellegagi kampa lüüa ja värk ära erastada?
T.S: (Käsi laiutades) Mul puudub igasugune ettevõtlussoon. See on kuidagi minust mööda läinud. Sattusin hoopis uurivat ajakirjandust tegema. (Irooniaga) Sädemes oli rubriik „Naaskel“. Juta Renzer ütles, et nüüd tuleb teha lugu sellest, kuidas lapsed kooli lähevad ja nad peavad õiges kohas üle tee minema. Ei mingit sebra kõrvalt minemist! Ja siis Renzer andis mulle oma Volga, mis oli tal ametiauto. Sõitsime Tallinnas ja vaatasime, kuidas lapsed liiklevad.
J-K.R: Kas katsetasid ka novellide või sahtliluulega?
T.S: Mul on luuletustega lapsepõlvetrauma. Nii nagu ka riisisupiga, millel on kile peal. Riisisuppi ma ei söö ja luuletusi ei kirjuta, sest ma kirjutasin ühe ja saatsin ajakirja Täheke. Teises või kolmandas klassis, ja ajakiri Täheke ei avaldanud seda. Rohkem ma luuletusi ei kirjuta!
J-K.R: (Vahele) Oot, aga nüüd, mil sa nägid kümme aastat Tooma Hendrikut, kes on ju vana luulehunt, kas ta üldse mõne luuletuse kirjutas ka? Ma üritasin seda talt alati välja pressida, minu meelest oli ta väga korralik luuletaja, aga ta vastas kuidagi põiklevalt.
T.S: Kirjutas mõned jah, tõsi, mitte väga pikad, aga see-eest väga löövad. Veidi veel Sädeme epohhist – see oli fun. Et tuli mõte, et võiks vaadata, kuidas kutsekoolis elatakse – läksin Tallinna Kaubamajja, ostsin koolivormi pintsaku ja leppisin kutsehariduskomitees kokku. Läksin Kose kutsekooli. Müürsepp-monteerija erialal õppisin nädal aega, väga huvitav oli. Nad ei teadnud seal, et ma korrespondent olen, lihtsalt uus õpilane. Aga müüri laduma ei õppinud.
J-K.R: (Heakskiitvalt) Tore! Aga mida sa praegu siis teha oskad?
T.S: (Mõtleb pisut) Tänu äiale, arvan, et enam-vähem sirgeid kartulivagusid tõmmata. Neil on Kilingi-Nõmmel väga väike kartulimaa, kuhu traktoriga juurde ei pääse, nii et seda tuleb käsisahaga ajada. Mina olen siis ees ja äi on taga!
J-K.R: Sinust kujunes ühel hetkel see, keda kutsutakse tippajakirjanikuks. Mida see tähendab?
T.S: (Ohkab) Küsi midagi mõistlikumat. Kust mina tean, miks see nii oli.
M.R: (Ilmutab temaatilist järjekindlust) Aga mõned ajakirjanikud on kirjutanud paremini kui teised. Olgem ausad. Mõnda inimest ei viitsi lugeda, aga mõnda loed isegi siis, kui teema sind üldse ei huvita.
T.S: (Peab 21-sekundilise pausi, seejärel kobades) Selge, kui sa oled ajakirjanduses mõnda aega töötanud ja kui pole kõige halvemini läinud, siis… (Veel üks pikem paus) Sa suudad toimetuses endale selle õiguse välja võidelda, et saad teha asju, mis ei ole praeguses tähenduses ainult sellised online-uudised. Sul on natuke aega mingite asjadega tegeleda. See on ajakirjanduses ju privileeg. Töötasin ka Luubis aasta aega. Seal olid Peep Kala, Peeter Ernits, Kaarel Tarand. Väga kihvt seltskond oli.
J-K.R: (Ülisuure huviga) Kuule! Kellega sa kõige lollima intervjuu tegid?
T.S: (Mõmiseb) Ma ei mäleta, pole sellise asja üle arvet pidanud. Aga olmelugusid sai ikka tehtud. Juhani Püttsepaga võtsime poolteist kuud ja 1990-ndate teisel poolele tegime sarja „33 päevaga ümber Eesti“. Kirjutasin täitsa suvalistest inimestest. Mäletan, kui üks Postimehe peatoimetaja ütles, et esiküljed on liiga rasked. On vaja midagi inimlikku. Vaadake, inimesed käivad kasvõi talisuplemas. Ma olin sel ajal Postimehes uudistetoimetuse juhataja. Kas saab midagi inimlikku homsesse lehte või ei saa, nõuti. Peeter Sirgega, või kes siis fotograaf oli, sõitsime Pirita randa. Mingi äärmiselt ebaesteetiline kleenuke meessoost suspedes tegelane tuligi lainetest välja. Peeter Sirge tegi pildi, mina kirjutasin pildiallkirja. Ja siis järgmisel päeval Postimehe esiküljel tuli selline suur pilt ja mingi tüüp kargas lainetest. Ma ei arva, et tollane peatoimetaja selle visuaalse ja sisulise lahenduse üle just väga õnnelik oli. Aga uudistetoimetuse juhataja oli täitnud peatoimetaja korraldusi.
Postimees mäletab isegi seda – Kadastik kirjutab sellest ka oma raamatus –, kuidas talle tegi muret, et Postimees on selline sõjalis-poliitiline blokk, mis toodab liiga raskeid lugusid.
J-K.R: Seda matsu ma ei jaga, aga mis mure see oli?
T.S: Liiga palju militaari, liiga palju välispoliitikat, liiga palju tõsiseid teemasid. Tundus, et leht on liiga raske. Mitte mulle ega Kadri Liigile ega Toomas Mattsonile ega Kaarel Kaasile.
M.R: Kas sul hakkas siis see ajakirjandus vaikselt üle viskama, et enam hästi ei viitsinud?
T.S: (Mõtlikult) Ei visanud üle, aga pärast mõttependeldamist ja suutmatust otsustada, ma ikka leidsin aastal 2006, et nüüd võiks midagi muud teha. Selleks ajaks olin ajakirjanduses olnud 1981–2006, kokku 25 aastat. Selles suhtes tuli Ilvese pakkumine väga õigel ajal.
Minu jaoks oli see suhteliselt üllatav. Teadsin Ilvest ja tema mind. Aga me ei olnud mingid sõbrad, me ei suhelnud tihedalt ja järsku ta kutsus, kui oli presidendiks saanud. Mõtlemine võttis ikka pikalt aega ja alguses ütlesin talle ära. Mõtlesin, et võiks teha reportaaži sellest, kuidas Ilves oma asju Brüsselis kokku pakib ja rahulikus usus sõitsin Brüsselisse, tegin loo ära. Ilves kutsus uuesti, ütlesin, et ei-ei, las see jääb sinnapaika.
(Teeb pausi) Tundus minu jaoks liiga ehmatav elumuutus. Aga siis, kui ta kolmas kord kutsus ja ütles, et aitab nüüd küll, et tule, siis mäletan väga hästi, kuidas istusin vanas Madissonis koos naise ja Mattsoniga: naine ütles, et ära mine ja Mattson ütles, et muidugi mine.
M.R: (Naerab) Ha-ha-haa! Kummal õigus oli?
T.S: Naine arvab, et temal, mina arvan, et Mattsonil. (Nüüd naeravad kõik, kultuurikoer haugub).
J-K.R: Miks sa ei tahtnud siis talisupleja moodi jääauku hüpata?
T.S: (Tõsiselt) Ma kartsin, kas saan ikka hakkama. Endal on seda raske nüüd tagantjärele hinnata. Eks ta oli ikka keerulisem, kui arvata oskasin.
M.R: Räägi, mida sa ise arvasid, mida sa pead tegema ja mida sa tegelikult tegid?
T.S: Sai tehtud palju sellist, mida ma arvasin. Presidendi tegevuse näitamine ja tema vahendamine. Ega sa ei ehita ju kulisse, kui inimest ennast ei ole.
J-K.R: Aga siiski ehitasid lava, kus näitleja elik president toimetab.
T.S: Siin ongi kaks asja, ühelt poolt puhtalt see töine pool. Sellega läks väga hästi. Aga siis on paratamatult tõik, et ka president on inimene! Ja seal on mingid eraelulised seigad juures. Oli ikka nüansse, mida ma üldse ei osanud ette kujutada!
J-K.R: No kuule, sul endal on ju ka eraelu?
T.S: (Muigab) Minu eraelu on sellega võrreldes ikka väga igav ja askeetlik. Aga ma olen kõigile lubanud ja kinnitanud, et ma ei hakka mitte midagi rääkima presidendi eraelulistest seikadest.
M.R: Võib-olla kõik lehelugejad ei ole kursis, et sinu ülesandeks oli vaadata ta päevaplaani, leppida asju kokku…
T.S: Oli väga palju asju. Mõni nädal oli selline, et tegid kolm pressiteadet. Ja oligi kogu avalik tegevus. Aga kõik see intervjuude kokkuleppimine: mõni toimus, mõni ei toimunud… Näiteks toimub riigivisiit Leetu. Sõidame enne kohale. Käid mööda Vilniust, mõtled, mis oleks huvitav. Millega võiks üllatada leedulasi, mis annaks mõnusa peegelduse tagasi koju ja mida oleks huvitav ka kaasasolevatel ajakirjanikel vaadata. Siis leiad mingi Užupise linnaosa, mis on väga lahe koht koos oma Užupise vabariigi põhiseadusega. Selline vabakond. Ja siis kujutad ette, kuidas kahe riigi presidendid nendel kitsastel tänavatel kõnniksid ja see tundub väga äge. Ent siis selgub, et Leedu president ei ole seal kunagi käinud mingitel põhjustel ja lõpuks jõuad niikaugele, et need kaks presidenti seal toimetavad. Väga armas. Ilma igasuguse häbita, ma nautisin igat päeva. Igav ei hakanud.
(Ohkab) Ja siis tuli 2007 aprill kogu oma täiuses ja mures. Ja siis kõik muud asjad ja siis tuli Eston Kohver.
J-K.R: Mind huvitab, kui väga see sinu enda harjumusi või eluolu muutis, et seal olid? Valves reaalselt ju kogu aeg.
T.S: Seal majas töötavad inimesed, mistahes presidendi ajal, sõltuvadki presidendi ajakavast. Sinu enda ajakava on alati teisejärguline.
J-K.R: Aga ikkagi, sinu muusikamaitse, lugemus ja muu maitse? Mis suunas see muutus?
T.S: Lugemist muutis hästi palju. Palju pidin puht töö pärast lugema. Pealiskaudselt ju ikka teadsid kogu välispoliitikat, aga… Ahjaa, paar aastat oli põhilugemine välisministeeriumi memo.
Kodus oli õhtuks selline tunne, et rohkem ei taha midagi lugeda ja peagi tuli ka tunne, et Tallinna lennujaama ei taha näha.
M.R: Olla 24/7 presidendi mees – kas see tähendab, et sa ise pidid ka mingil hetkel valget kala hakkama sööma, koduleiba mugima ja kuulama Frank Zappat?
T.S: Ega Ilves olnud ju mingi enda maitsete või eelistuste pealesuruja. (Naerab) Tohtisime kõike süüa, kommi ka – ja pean ütlema, et ta ei katkestanud kunagi ka ise heade Kalevi trühvlikommide söömist. Ega teda ei traumeerinud ka see, kui ühe kolleegiga läksime Lõuna-Eestis Anne Veski kontserdile. Ja mõned inimesed presidendikantseleis suitsetasid ikka kogu aeg, mis siis, et ta ise läks juba teisel kuul Nicorette’i nätsude peale üle. Ta võis ju aasida, aga ei kasutanud mingeid administratiivseid meetmeid.
M.R: Mis sa arvad Allar Jõksi mõttest, et president istub ainult ühe aja? Et kaks on kurnav nii rahvale kui ka presidendile. Kümme aastat president olla on ikka piinarikas.
T.S: (Kindlalt) Seda inimest silmas pidades oleks säästvam küll, kui oleks üks ametiaeg. Olgu siis seitse või viis aastat, aga üks aeg on täiesti piisav.
J-K.R: Kas siis viimased aastad kõik lossis ootasid pääsemist, sealhulgas ka sina?
T.S: Ei seda ei olnud, eks me kõik teadsime, et 10.10.2016 on viimane kuupäev. Mina küll päevi ei lugenud – et nüüd 48, nüüd 32…
J-K.R: Aga kas president luges?
T.S: No talle on numbrid kogu aeg meeldinud. Alates sellest ajast, kui ta kuskil koolis programmeerimist õppis. Mina ei võtnud seda väga tõsiselt, kui ta teatas, et on jäänud 249 päeva. Lahe küll, arvuta, arvuta… Viimased kaks aastat muidugi olidki natuke teistsugused. Need olid ju puht eraeluliselt teistsugused kui eelnevad kaheksa aastat.
J-K.R: (Pistab vahele) See ei olnud ju sinu eraelu!
T.S: (Õiendab omakorda) See oli meie kõigi eraelu, kes me seal töötasime.
J-K.R: Aga mida sa teha tahtsid, kui lossist välja astusid?
T.S: (Lustiga)Ma veel kaks päeva kraamisin oma kabinetti ja jäin sellega jänni. Taavi Linnamäe oli juba koridoris ukse taga.
J-K.R: (Segab jälle vahele) Kas sa ei öelnud, et sina ei lähe kuhugi?
T.S: Ei, kui ma kell 12 õhtul välja astusin, siis teadsin küll, mida ma teen. Kõigepealt puhkan mõned nädalad. Kuna eelmine sotsiaalminister Margus Tsahkna ütles, et pensionile saab Eesti Vabariigis alles 70-aastaselt, siis mõtlesin, et pean veel 15 aastat töötama. Kõigepealt tõmbasid sotsid mind hoovi ja eks ma nüüd vaikselt vaatan, mida edasi teen. Ja oli taas väga huvitav ühe valitsuse langemise ja teise tegemise ajal, olin enne seda kõrvalt näinud, nüüd nägin veel lähemalt. Ei kahetse.
M.R: Sa oled ajakirjandust näinud nüüd igast asendist. Täitsa põnev oleks kuulda, mis seisus see praegu sinu arvates on?
T.S: Eks kõigepealt hakkasid need anonüümsed kommentaarid muutma online-ajakirjandust ja nüüd oleme olukorras, kus online-ajakirjandus on hakanud mõjutama paberajakirjandust või printmeediat, mida seni on tugevaks kvaliteetseks ajakirjanduseks peetud. Siis see paratamatult ikka mõjutab. Eesti ajakirjanduse kohta ei käi see, mida USA-s Trumpi kohta kirjutatakse, et elatakse tõejärgses ajastus, kus tõde enam ei maksa. Aga seda lihtsustamist, meelelahutuslikkust on minu meelest küll liiga palju.
(Mõtlikult) Kuigi samas, ega ma online’isuhtes ei tahaks ka suurt hinnaalandust teha, tegemist on siiski ajakirjandusega. Seal võiksid samad reeglid kehtida. Tegelikult on neid, kes tahavad maailma asjadest rohkem teada kui vaid seda, kes on nõiasaate finaalis. Kuidas seda nüüd viisakalt öelda, ilma et oma endiste kolleegidega tülli pöörata, aga ma arvan, et eesti ajakirjandusel on olnud paremaid aegu. Eks me oleme nendega kirglikult juba vaielnud ka.
M.R: (Kehitab õlgu) Mina ei ole kunagi uskunud sellesse, et börsiettevõtted saavad teha ajakirjandust. Mulle tundub see kontseptsioonina jabur. Ma täiesti mõistan seda, kui väikeettevõtjal on oma mingi ajakirjandusasi ja ta ajab miskit värki. Aga kui see kõik on ühiskondlik omand ja börsil, kus peab olema mingi 10% kasv ja kus mingid aktsionärid nõuavad mingeid dividende… Ei tundu okei plaan olevat. Sel juhul, kes peaks seda uurivat ajakirjandust välja andma, see ongi küsimus, kuna need peavad olema kasumlikud ettevõtted, siis nad peavad seda jalga käima…
T.S: (Ettevaatlikult) No praegu on meil kaks suurt tegijat, üks on börsil, teine ei ole. Mõlemal on head ajakirjandust ja mõlemal on raha teenivat ajakirjandust. Inimestele tuleks mõistlikult aega anda, eeldusel, et nad seda muidugi mõistlikult kasutavad – ajakirjanikud, ma mõtlen. Ja kui ajakirjanikud seda teevad, siis see paistab ka lehest välja. Ja siis on ajakirjanikel ühtlasi ka hea tunne. Ja äkki ka lugejal.
J-K.R: Sa sõitsid Ilvesega palju ringi ja sattusid kohtadesse, kuhu muidu poleks sattunud.
T.S: Ükskord jõudsime Wahidi patrullbaasi ja oli kohtumine Eesti kaitseväelastega. Ilves avastas, et kuskil seal patrullbaasi nurgas on jõusaal. Kang ja sangpomm, ning Ilves siis – tervisest ja spordist lugupidava inimesena – läks loomulikult ning haaras parema käega sangpommi. Viskas selle kaks korda üles, aga lasi poolelt kõrguselt kukkuda. Ta ei mõelnud, et jõusaal keset Afganistani päikest kuumutab metalli. See sangpomm oli tulikuum. Ta oleks selle ka kolmandat ja neljandat korda üles tõstnud, aga asi jäi pooleli.
Või kui me olime ükskord Moskvas ja väliskirjanduse raamatukogus anti üle Lotmani büst, Medvedev oli siis Venemaa president. Kõigepealt käis Ilves väliskirjanduse raamatukogus direktori kabinetis kohvi joomas. Ja siis oli vaja liikuda kõrvalhoonesse. Mina ütlesin, et lähme jalgsi üle tänava. Vene ihukaitsja aga, et ei, ikka autoga. Pilt nägi visuaalselt välja nii: sõidab limusiin, vabariigi president istub tagaistmel. Limusiini kõrval käivad kolm ihukaitsjat, kõigil on käes vihmavarjud. Kui ma siis ütlesin, et taevas on ju täiesti selge, teatasid nad, et našistid, kelle nad olid enne ära transportinud, olid lubanud tulla tagasi tomatite ja munadega… Siis sain aru, et vihmavarjul võib olla mitu otstarvet.
J-K.R: Lõpetuseks, mida sulle meeldib süüa teha?
T.S: (Mõtlikult) Ma väga ei teegi süüa. Aga armastan teha omletti, kuhu läheb igasugu seeni ja tomatit ja pea kõike, mis kapis leidub. Risotot teen ka. (Elavneb) Kord helistas Toomas Hendrik õhtul ja küsis, et kas rääkida saan. Ütlesin, et segan risotot, kukeseene risotot. Tema on suur kokkaja. Ütles, et tead, seened peab hiljem panema – ja-jah, okei, et ta helistab siis hiljem.
