ILVES LÄHEB METSA TAGASI: Meie loomaaia vapilooma Toomas Hendrik Ilvese presidendiaeg on läbi, ootamatult on täitunud kümnekas. Juku-Kalle Raid otsis tulevase ekspresidendi üles, et puhuda kübeke spordijuttu. Ühtlasi vaatame ka lähiminevikku ning tuletame meelde, mida Kadriorust metsa tagasi siirduv Ilves selle kümne aasta jooksul KesKusʼi vahendusel rahvale veel öelnud on.
Kümme aastat on pikk aeg, isegi maailm jõuab märgatavalt muutuda, inimesest rääkimata. Mis on sinus endas selle aja jooksul muutunud?
Olen kümme aastat vanem. Loodetavasti ka targem.
Aga Eestis?
Eestis on arengud olnud rahulikud, jumal tänatud, aga tänu sellele rahulikule arengule ei märka me ise, kui palju on nii Eesti kui ka igaüks meist muutunud.
Mõtleme futuristlikult, igale jõule leidub vastujõud. Kuna tabab meid see aeg, et Lätti, Poola ja Prantsusmaale minekuks on vaja taas jamada viisajärjekordadega?
Ma ei usu, et see aeg meid tabab. Või kui peaks tabama, siis ainult seetõttu, et on juhtunud mingi palju suurem õnnetus, mis seda põhjustaks. Ja siis on viisadega jamamine, nagu sa ütled, väike probleem. Seni aga on liikumisvabadus privileeg ja üldine kasu, millest ei loobuta. Inimeste liikumise kontrollimiseks on ka teisi võimalusi kui viisarežiim.
Oled öelnud, et Euroopa edu põhineb oskusel võtta asju väljastpoolt ja integreerida need oma kultuuri. Praegu ütleb Euroopas järjest suurem hulk inimesi, et väljast tulev hakkab hoopistükkis Euroopat alla neelama.
Suur tükk ajab suu lõhki. (Naerab) Euroopat ja 500 miljoni inimese jagatud väärtusi ei neelata alla. Ma ei saa aru, kuidas saab selliseid asju isegi öelda.
Suurbritannia ärakukkumine euroliidust, siis see Brekshit, mis ventilaatorisse lendas, ajas inimesed kahte leeri. Laias laastus. Ühed ütlevad, et see on igal juhul EL-i lõpu algus ning peagi löövad ukse põmaki kinni ka teised, muu pool aga arvab, et see teeb liidu tugevamaks.
Euroopa muutub selliseks, nagu me ise soovime. Kui tahame tugevamat Euroopat, siis koos nendega, kes sama soovivad – ja nemad on praegu enamuses – me seda ka teeme. Pigem kardan, et jääme pealtvaatajateks, mis on liiga sageli reaktsioon, kui mõni asi tundub liiga keeruline või kui maad võtab lahmiv populism. Viimast oleme ka siin Eestis viimasel ajal täheldanud.
Kuidas on muutunud USA roll tänases maailma jaotuses? Isegi Eestis avastan üllatusega kusagil sotsiaalmeedias inimesi, kes täiesti tõsimeeli vahutavad, et me oleme Ameerika orjad, Brüsseli lakeid, et iseseisvus on ära müüdud ja kõik pekki keeratud. USA-d süüdistatakse kogu jamas eriti, mulle kangastub, kust see pärit on…
See on pärit kokteilist, kus on üks osa unustamist, üks osa lihtsameelsust ja üks osa tänase maailma mittemõistmist. Eesti on vaba ja Eesti on iseseisev, Eestil on meie iseseisvusele olulised liitlased. Eesti julgeolek pole kunagi meie ajaloos olnud paremini kaitstud kui praegu. See pole loosung, asjad ongi nii. Seda orja ja lakei juttu ajavad eeskätt need, kes – emba-kumba – ei taha, et Eesti oleks iseseisev või ei mõista tänapäevast maailma.
Kas meie ühiskond siin on muutumas ksenofoobsemaks või kardetakse lihtsalt, et keegi tuleb ja astub peale?
Ei üht ega teist. Paljudel on hirmud võõraste ees ning me pole piisavalt palju ja hästi rändekriisi seletanud. Majanduspagulased ja sõjapõgenikud on kokku pandud. Vägivalla eest põgenejaid ja turvalise kodu otsijaid ei pea pelgama. Küll peab aitama neil uues kohas lõimuda.
Kellega võiks Eestis rahul olla?
Noortega, kes on janused teadmiste järele. Vanematega, kes on oma lastele andnud selle janutunde. Paljude ja paljude Eestis elavate inimestega. Rahulolematus võib olla – parasjagu doseeritult – edasiviiv jõud. Ent kui a priori arvatakse, et Eestis on kõik halvasti, siis see pärsib, masendab teisi. Sageli on just välismaal saadud kogemused need, mis veenavad meid, et tasub palju rohkem rahul olla, kui me oleme.
Mis jääb meist alles?
Lapsed või see, mida me ise loome. See on see, mis jääb kestma, see, mida näeme enda ümber, mida loeme-kuulame, oleme kultuuris loonud: muusika, kunst, arhitektuur, luule.
Milline oli kõige koledam prohmakas sinu ametiaegadel?
Need, kes olid mu kõrval, teavad seda paremini.
Okei. Ma küsin siis veidi teisiti. Mis jäi tegemata?
KesKus’ile jäi septembris andmata pikk – väga pikk – ametist lahkumise eelne intervjuu, põhjuseks oli tihe ajakava. Õnneks, näe, lühike on antud.
Kuidas oli elada 10 aastat ilma maailmavaate ja poliitilise eelistuseta? President peab ju olema kõigi jaoks üks?
Poliitilise eelistuse puudumine ei tähenda maailmavaate puudumist. Vabadus, õigusriik, vaba meedia, avatud ühiskond, tugev vabakond – ühesõnaga, liberaalne demokraatia – see on minu maailmavaade. Ja nagu me näeme, aga kipume unustama, pole need asjad iseenesestmõistetavad, ka Euroopas tänapäeval.
Toomas Hendrik viis aastat tagasi:
Tükikesi 2011. aasta intervjuust Juku-Kalle Raidile
Presidendilossi aias Kadriorus on muidugi palav. Purskkaev suliseb eemal, tekib kiusatus sukelduda. Suitsetame. Ootan, millal Toomas Hendrik Ilvesel lõpeb kohtumine, et temaga KesKus’i jaoks üks vestlus toime panna. Suitsetame veel. Roidunud õhus vahivad mõtlikult enda ette osa presidendi meeskonnast ja sõpradest: Toomas Sildam, Olari Koppel ja Tiit Pruuli. Aeg-ajalt visatakse laisalt nalja, ainult väga aeglaselt.
Kabinetis ütleb Toomas Hendrik – osutades mustikatele laual kausis: „Naine (Evelin – toim.) käis siin ja ütles, et oo, mustikad! Tohin ma ühe võtta? Ma ütlesin, et ei tohi, Juku-Kalle tuleb ja võtab ise mustikat. Naine ütles, et Juku-Kalle kindlasti ei söö mustikat! Mine too talle parem õlut!‟
Muuseas, pakutav õlu on tõeliselt hea, jätke meelde: hele rukki ale, autoriks Hobi Pruulikoda.
Kui kellegagi juba lobiseda, tahan ikka teada, mis raamatud teda oluliselt mõjutanud on.
(Mõtleb, siis aeglaselt) Ükshaaval neid nimetada on väga raske, sest erinevatel aegadel, erinevatel hetkedel on väga erinevad asjad mõjutanud. Fundamentaalsed otsused, mida olen teinud näiteks, mis on ikka raamatutest ka sõltunud… Kui ma olin doktorantuuris, hakkasin mõtlema, kas ma tõesti tahan olla professor…
Olid kõhkvel?
(Ergastudes) Mul olid kogu aeg head hinded ja kõik ütlesid, et väga hea, sa peaksid hakkama teadlaseks. Oli üks raamat, mis mind kahtlema sundis… Koolis ja ülikoolis lugesin palju: põhiliselt on need lääne kultuuri alused: Platon, Aristoteles, edasi ilukirjanduse poolelt kreeka näidendid, rooma kirjandusest Cicero, Marcus Aurelius, hiljem katoliikluse poolelt Augustinus. Eriti suureks mõjuks oli nii Briti, Šoti kui ka Prantsuse valgustusajastu.
See lugemine ja korduslugemine on mulle selgeks teinud, miks sinna, kuhu me väidame end kuuluvat, lääne kultuuriruumi, me tegelikult kuulume ka. Samas, iga postkommunistlik Ida-Euroopa riik väidab, et on alati kuulunud Euroopasse. No ei ole. Keegi ei ole alati kuulunud Euroopasse. Euroopa mõiste, millest me räägime – Euroopa ei ole geograafiline piirkond, nagu ma olen korduvalt öelnud. Köningsberg oli Euroopa südames, kui Kant elas seal.
Kaliningradi täna Euroopaks pidada ajab naerma…
Seda minagi, Euroopa ei ole geograafiline mõiste. (Energiliselt) On üks väga tore raamat, mis mind on jällegi mõjutanud ja seda kinnitanud. See on Prantsuse teadlane Brague, kelle ingliskeelne raamat kannab nime „Eccentric Europe‟. Tema tees on, et Euroopa ja kõik Euroopal baseeruvad kultuurid on tugevad, sest nad toetuvad Roomale. Rooma kultuur ja Rooma tsivilisatsioon oli esimene, kes ütles, et oo, mida pidevalt ise tõmmelda, laename häid asju teistelt. Varem olid kõik tsivilisatsioonid olnud seisukohal – ja mõned on siiamaani –, et see, mis tuleb väljastpoolt, on vilets ja siis aetakse juttu, et „meie oleme parimad‟.
Sõna „barbar‟ tuleb kreeka sõnast, mis tähistab neid inimesi, kes on pärit mujalt, kes ei räägi kreeka keelt.
Nojah. Roomlased ütlesid aga, et kreeklased on päris targad ja mis sest, et see pole meie kultuur, võtame nende Platoni ja Aristotelese ja kõik muu aruka üle. Edu, mis Euroopal on olnud, ongi tulnud sellest, et ta on valmis võtma väljastpoolt ja integreerima oma kultuuri. See on hoopis teistsugune lähenemine kui see, mida me näeme mujal. Võtame kõige kaugemalt, võtame Ameerika Ühendriigid, kes in corpore võttis oma põhiseaduseks näiteks filosoofilise tee, mis on sündinud Šotimaal, aga mida Suurbritannias keegi eriti tõsiselt ei võtnud. Et riik põhineb rahva toel, mitte et rahvas on riigi jaoks, vaid riik on kokkulepe kodanike vahel. See põhiline arusaam, et me oleme osa Euroopast, on asi, mida ma kindlasti tahaks, et see oleks meie poolt laiemalt mõistetud.
Sageli saab perifeeria, geograafiline või ajaline perifeeria, paremini aru põhikultuurist, tuumikkultuurist, kui need, kes elavad seal sees. Kui sa elad Prantsusmaa-Saksamaa piiril, Strasbourg’is või üle jõe Kehlis, siis on kõik iseenesestmõistetav ja sa ei saagi aru, kui erinevad asjad olla võiks. Sa arvad, et kõik ongi nagu sina. Kui sa elad ääremaal, siis saad väga hästi aru. Mitte ainult, et me oleme osa sügavast ja pikaajalisest Euroopa traditsioonist, vaid meil on selles oma roll ja me saame sellest aru paremini kui need, kes võtavad seda endastmõistetavalt.
Paranda mind, kui ma eksin, aga sa oled kritiseerinud Eesti välispoliitikat justkui mõttega, et Eesti välispoliitika võiks olla agressiivsem. Mismoodi see välja võiks näha?
Agressiivne on inglise keeles teistsugune termin kui eesti keeles. Aga mida väiksem riik, seda hoolikamalt sa pead oma tandreid valima. Ei tasu tormata tandrile, kui see on ette määratud kaotus. Ma ei ole tegelikult Eesti välispoliitikat kritiseerinud, mulle tundub lihtsalt, et Eesti välisteenistus on koht, kus võiks teha reforme. Eesti välispoliitika on olnud, olgem ausad, suht-koht edukas. Me oleme saavutanud kõik selle, mida meil välispoliitiliselt oli teha vaja. Jumal tänatud, et meil oli visioon neid asju teha, kui visiooni poleks olnud, ei oleks me pingutanud. Kui vaadata Lätit ja Leedut, siis neil puudus see visioon, mida nad tahtsid. Nemad ei mõelnudki Euroopa Liidu peale, kuni Eesti sai kutse, ja alles siis nad avastasid, et fakk küll.
Marina Tsvetajeva ütles Majakovski kohta, et Majakovski elas nagu inimene ja suri nagu poeet. Milline võiks olla poliitik, kes elab nagu poliitik, aga sureb nagu inimene?
(Naerab ja on siis mõnda aega vait) Nagu ütles Enoch Powell, Briti konservatiiv, kes sai paari üteluse pärast väga palju peksa, aga pärast seda, kui ta suri, peeti teda üheks andekamaks poliitikuks… Kuidas see oligi… Tema kõige kuulsam ütlus oli, et kõik poliitilised elud lõpevad läbikukkumisega. Nii et selleks, et surra inimesena, tuleb võimalikult vara areenilt lahkuda.
SEPTEMBER 2008
Oleskelu Toomas Hendrikuga pärast öölaulupidu, tähistamaks 20 aasta möödumist öölaulupidudest.
Sakslasest Riia ajaloolane Garlieb Merkel kirjutas 1798. aastal oma Berliinis trükitud raamatus „Liiwimaa esiaeg. Mälestussammas papi- ja rüütliwaimule‟ peatükis „Wanad eestlased iseäranis‟, kuidas eestlasele olevat iseloomulik „iseäranis mahe wabaduse tundmus‟. Minul on selle raamatu eestikeelne variant 1909. aastast, trükitud Piiteris. Kas Merkelil on üldse õigus?
Raske öelda, mil moel olid kõik need asjad 150–200 aastat tagasi, kirjalikud tõendid meil selle kohta ju tegelikult puuduvad. Küll aga mitte hilisema aja kohta. Meie kogemused viimase 100 aasta jooksul kinnitavad igati, et eestlastele on vabadus äärmiselt oluline. Et eestlased suudavad mingitel hetkedel tihedalt kokku hoida. Vaata näiteks kas või seda, kui palju inimesi öölaulupeole välja ilmus. Ma usun, et kui tunnetame kusagilt mingit ohtu, tekib tihe side. Ma tean, et öölaulupeo organisaatorid ei oodanud lauluväljakule ligilähedaltki niipalju inimesi. Mõnikord tundub, et oleme ära harjunud oma riigiga, et kõik on normaalne, elementaarne, iseeneslik. Õnneks saadakse mingil hetkel aru, et need asjad polegi tänases maailmas võib-olla nii elementaarsed – et mõtle, ütle ja tee, mida õigeks pead või tahad.
Sa oled sündinud 1953. aastal Stockholmis. Mis omakorda tähendab, et kui tankid 1968. aastal Prahasse sõitsid, olid 15-aastane. Mil moel sa seda takkajärele registreerid ning mäletad?
Noh, see oli šokk inimesele, kes oli kogu aeg pidanud kuulma, kui halb on Nõukogude Liit ja kommunism… Selles mõttes, et 15-aastaselt ja trotsliku teismelisena võid ju arvata, et ah, mis nad seal kogu aeg räägivad… Nii et tõeliselt silmiavav sündmus. Et see, mida mu vanemad mulle pidevalt selgeks teevad, vastabki tegelikult tõele.
1984–1988 töötasid raadio Vaba Euroopa uurimisinstituudis analüütikuna. Kuratlikult põnev aeg, sellesse nelja aastasse langes lõputult sündmusi – Tšernenko surmast alates Gorbatšovi tulekuni ja lõpuks näiteks ka Eestimaa lauluni 1988. aasta septembris, 20 aastat tagasi.
No kuidas ma seda aega ikka mäletan… Registreerin põhiselt 16-tunniste tööpäevade ning 6–7-päevaste töönädalatega. Sel ajal muutus kõik tõesti nii kohutavalt kiiresti, et see tähendas minu jaoks eelkõige katkematut tööd. Minu jaoks oli põhiroll ju siiski seda kõike kirjeldada – et mis siis päriselt aset leiab. Ma ei kujuta ette ühtki teist perioodi, vähemalt oma elus mitte, kus kõik toimub niivõrd kiiresti.
See kiirus jätkus sul juba raadio Vaba Euroopa toimetuses, vist 1993. aastani, toimetajana. Millal tajusid, et sopast roomame me välja?
Ma tajusin seda umbes 16. aprillil 1988.
See polegi nii väga umbmäärane…
Sel päeval saabus Sirp, mis kirjeldas Loominguliste Liitude pleenumit. Ma lugesin selle materjali läbi ning adusin esmakordselt, et Eesti tuleb välja. Et ma ei oska küll öelda, millal Eesti vabaks saab, aga saab kindlasti.
2013 veebruar. Vabariigi sünnikuu puhul
Igati paslik hetk see sünnikuu, et president arreteerida ja juttu ajada.
Milline võiks olla rahva ümarlaua osa seadusloomes?
Kui pead silmas Rahvakogu, siis on see üks võimalikke viise panna ühiskonna aktiivsemaid liikmeid mõtlema selle üle, kuidas riik ja demokraatia toimib. Ja mitte ainult mõtlema, vaid ka tegutsema. Hetkel on vara öelda, kuhu ja kas üldse seesuguse ühisloomemeetodi toel välja jõutakse.
Üldisemalt pean aga huvigruppide osalemist seaduste ja arengukavade loomises mõistlikuks ja möödapääsmatuks. Nii ongi kummaline lugeda veel oma tööd mitte lõpetanud demokraatia arendamise katsetuse mõnitamist. Miks siis üldse proovida, kui ersats-tarkpead üritavad end upitada, öeldes, et niikuinii ei tule midagi välja. Ausalt öeldes meenutab see 1988. aasta parteimeedia mõnitusi iseseisvuse idee kohta.
Eesti Vabariik saab 95-aastaseks ja just sina tõid välja, et peagi leiab aset oluline murdepunkt – taasiseseisvunud Eesti on olnud kohe-kohe vaba kauem, kui jõudsime olla enne sõda…
Minule on see veelkordne kinnitus, et Eesti ja meie inimesed on tublid olnud. Me ju mäletame, kui palju oli 1990-ndatel kahtlejaid, kes muudkui tänitasid ja hädaldasid: Eesti ei saa hakkama, Eesti on liiga väike ja vaene jne, jne. Aga tegelikult? Me oleme hakkama saanud. Paremini kui enne sõda. Just sellepärast, et näidata kahtlejatele nende eksitust ja teistele nende tublidust, ongi 28. märts oluline päev. Siis on iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik olnud üks päev pikemaltde facto iseseisev kui sõja-eelne Eesti.
Meie inimesed
EESTI ESIMESED MEHED: KesKus tutvustab neid mehi, kes Eestit on juhtinud.
Jaan Poska.Poska juhtis 1920. aastal Tartu rahulepingu delegatsiooni. Tõsi, riiki pole Poska juhtinud, ent ilma Tartu Rahuta poleks hilisematel riigipeadel olnud omakorda mingit riiki, mida juhtida. Poska oli ka Tallinna linnapea 1913–17. Elukutselt advokaat.
Ado Birk.Peaminister riigivanema ülesannetes 28.–30.07.1920, niisiis oli riigijuht kolm päeva. Birk õppis Tartu ja Peterburi ülikoolide õigusteaduskonnas.
Ants Piip.Riigivanem 20.12.1920 – 25.01.1921, oli riigijuht 35 päeva. Õppis Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas.
Kolm suurt tegu:
*Valitsus otsustas hakata rajama Vabadussõja mälestussambaid.
*1047 Vabadussõja sõdurit said tasuta maad.
*Valiti Eesti Vabariigi esimene riigikogu.
Juhan Kukk.Riigivanem 21.11.1922 – 02.08.1923, oli riigijuht veidi üle üheksa kuu. Õppis Riia polütehnikumi kaubandusosakonnas.
Suur tegu:
*1919 pani aluse Eesti rahasüsteemile ja kehtestas Eesti esimese oma raha – Eesti marga. Oli Eesti Panga asutajaliige.
Friedrich Karl Akel.Riigivanem 26.03.1924 – 16.12.1924, oli riigijuht veidi alla üheksa kuu. Õppis Tartu ülikooli arstiteaduskonnas.
Kaks suurt tegu:
*1924 viis Eesti rahavääringu kulla alusele ja võttis käibele niinimetatud kuldkrooni.
*Detsembris 1924 suutis tagasi lüüa kommunistide riigipöördekatse.
Jüri Jaakson.Riigivanem 16.12.1924 – 15.12.1925, juhtis riiki päev vähem kui aasta. Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas.
Viis suurt tegu:
*2. veebruaril 1925 kinnitati Kaitseliidu põhikiri.
*5. veebruaril 1925 võeti vastu kultuurkapitali seadus.
*12. veebruaril 1925 võeti vastu vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus. Omal ajal terve Euroopa edumeelseim vähemuste õigusi reguleeriv õigusakt.
*16. juunil 1925 võeti vastu riigimaade põliseks tarvitamiseks ja omanduseks andmise seadus. Senised rentnikud ja asunikud said riigimaa päriseks osta, tasudes selle eest 55 aasta jooksul.
*19. juunil 1925 kinnitati Eesti riigivapp.
Jaan Teemant.Riigivanem 15.12.1925 – 09.12.1927 ja 19.02.1932 – 19.07.1932. Õppis Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas.
Kolm suurt tegu:
*1905 juhtis käremeelsete rahvaesindajate aulakoosolekut Tartu ülikoolis, kus võeti vastu tsaarirežiimi vastaseid otsuseid.
*1919 asutas Eesti Vabariigi prokuratuuri.
*1939–40 osales baltisaksa ümberasujate varade realiseerimisel Saksa Usaldusvalitsuse Eesti usaldusmehena.
Jaan Tõnisson.Riigivanem 09.12.1927 – 04.12.1928 ja 18.05.1933 – 21.10.1933. Õppis Tartu ülikoolis õigusteadust.
Kolm suurt tegu:
*1928 rahareform: margad ja pennid asendati kroonide ja sentidega.
*1933 krooni devalveerimine.
*14.–16. oktoober 1933 vabadussõdalaste esitatud uue põhiseaduse rahvahääletus.
August Rei.Riigivanem 04.12.1928 – 09.07.1929. Õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust.
Kolm suurt tegu:
*17. mail 1929 allkirjastasid Eesti ja Nõukogude Liit kaubanduslepingu.
*2. juunil 1929 asutati Eesti Vabadussõjalaste Liit.
*27.–28. juunil 1929 Rootsi kuninga Gustav V riigivisiit.
Otto August Strandman.Pea- ja sõjaminister Riigivanema ülesannetes 09.05.1919 – 18.11.1919 ja Riigivanem 09.07.1929 – 12.02.1931. Õppis Tartu ja Peterburi ülikoolis õigusteadust.
Kolm suurt tegu:
*1919 koostas Eesti Vabariigi esimese maaseaduse.
*1924 pakkus Eesti marga asenduseks välja Eesti krooni idee ja juurutas riigieelarve tasakaalustamiseks nn Uue majanduspoliitika.
1930 väisas Poolat ja korraldas Poola riigipea vastukülaskäigu Eestisse.
Kaarel Eenpalu (kuni 22. veebruarini 1935Karl August Einbund). Riigivanem 19.07.1932 – 01.11.1932, juhtis riiki vähem kui neli kuud. Õppis Tartu ja Moskva ülikooli õigusteaduskonnas.
Suur tegu:
*19. oktoobril 1932 pikendas riigi kaitseseisukorda üheks aastaks.
Konstantin Päts.Riigivanem 25.01.1921 – 21.11.1921; 02.08.1923 – 26.03.1924; 12.02.1931 – 19.02.1932; 01.11.1932 – 18.05.1933 ja 21.10.1933 – 24.01.1934. Peaminister riigivanema ülesannetes 24.01.1934 – 03.09.1937. Riigihoidja 03.09.1937 – 24.04.1938. President 24.04.1938 – 17.06.1940. Õppis Tartu ülikoolis juristiks.
Neli suurt tegu:
*1935 asutas Isamaaliidu.
*1938 võeti vastu uus presidendikeskne põhiseadus.
*1938 võeti vastu amnestiaseadus, vabastati kõik poliitvangid.
*1939 toimus valdade reform.
Taasiseseisvunud Eesti presidendid:
Lennart Georg Meri (06.10.1992 – 08.10.2001)
Arnold Rüütel (08.10.2001 – 09.10.2006)
Toomas Hendrik Ilves (alates 09.10.2006)
