Tänapäeva Eesti plakat on kergekujuline skisofreenik. Tal on kaks mina. Kahjuks või vahel ka õnneks tegutsevad nad üksteisest üsna kaugel.
Esimene pool lõhestunust on eksperimentaalne, vabakava esitav näituseplakat ja/või lihtsalt veidi alternatiivsemate asutuste või ürituste kultuuriplakat. Vahel on see ka üks ja sama, nii et kolmeks lõhestumise all patsient ei kannata. Siin on tekkinud hulk uusi nimesid ja ka mõned vanad tegijad peavad tugevasti tõusnud arengutempole hinnaalanduseta, pigem ise uusi ja vingeid ideid leides vastu. Selles kategoorias on tellija kas puudu või siis mõistlik inimene, kes teab, et plakat võib anda tema tegevusele lisaväärtust ja tsementeerida tema imagot.
Muidugi on siin laenulisust, keskpärast trendikust ja kli?eid, aga kus neid pole?
Lõhestunud aju teine pool on tänavaplakat. Ma ei räägi reklaamist, millel on ju teatud hetkedel plakatikunstiga väga palju ühist, soov (müügi)ideed visuaalselt edastada, kasutada hetkel trendikaid kujundusvõtteid ja ka oht kli?eedesse uppuda. Ma räägin sellest osast kultuurivõi sotsiaalplakateist, mille tellijail on raha neid ka avalikes kohtades posti otsa ja raamidesse riputada. Ka siin ripub vahel eespoolkirjeldatud maailmast pärit asju, aga ikka liiga vähe. Pigem valitsevad kindlapealeminek, kli?eelikkus, ja see on üks palju halvem kli?ee kui see, mis disainiajakirjade liigvaatamisest võib tekkida. Tänavaid tapetseeritakse, kuigi nad võiks välja näha nagu galeriiseinad. Enamik sest keskpärasusest on halvemini loetavad ja sõnumit esitavad kui niiöelda “trendiplakatid”. Sest tellija kardab ja ei tea plakatikunstist, tihti ka turundusest suurt midagi.
Ja nagu Vana-Rooma riigimees Cato vanem lõpetas oma kõned teatud ettepanekuga Kartaago aadressil, ütlen ma jälle, et umbes pool eesti teatriplakatist – see osa, mis kujutab udusel taustal näitlejate nägusid ja kuskil suvalises fondis pealkirja – võiks ometi ajaloo prügikasti minna. Haapsalus te neid ei näe, aga ega nad olemata ole…
Aga ravi jätkub, tundub, et Graafilise Disaini Haigekassal siiski raha on.