(NÕUKOGUDE) LEGEND: Elnara Taidre, Vindi näituse kuraator ja EKM-i graafika abikogu hoidja, pajatab Tõnis Vindist kui kunstnikust, kunstimõtlejast ja õpetajast.
Kumu kunstimuuseumis on 9. septembrini avatud näitus “Tõnis Vint ja tema esteetiline universum” pakub sissevaate 20. sajandi teise poole eesti kunsti ühe võtmekuju loomingusse ning visuaalsete märgisüsteemide uurimustesse. Kuigi Tõnis Vint on laiemalt tuntud eelkõige vabagraafikuna, avaldasid tema graafilised kujundused, oma kodu interjööri totaalne kujundus ning arhitektuuriga seotud ideed omal ajal suurt mõju ning avaldavad muljet ka tänapäeval.
Tõnis ja visuaalsed nähtused
Tõnis Vinti võib pidada siinses kontekstis erakordse tähendusega isiksuseks: kunstnikuks, kunstimõtlejaks ja õpetajaks. Pärast ENSV Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist tegutses ta graafilise kujundajana, luues uuenduslikku reklaamgraafikat ja raamatukujundusi ning muutes mitme ajakirja ilmet (Noorus, Kunst, Kultuur ja Elu). Paralleelselt tegeles ta järjekindlalt vabagraafikaga, olles dialoogis nii nüüdisaegse (popkunst, kontseptualism, minimalism) kui ka vanema kunsti (rokokoo, sümbolism, juugend, art déco) nähtustega; lisaks ka vanemate (kunsti)traditsioonide – eri kultuuride ornamendisüsteemide, Idamaade esteetika, varauusaegse müstitsismi ja palju muuga.
Tõnis Vindi tegevuse lahutamatu osa on olnud kõikvõimalike visuaalsete nähtuste kohta info kogumine ja selle tutvustamine nii publikatsioonides kui ka kodus toimunud loengutes. Tema kodu on alates 1960. aastate lõpust olnud mitteametliku kunstielu oluliseks keskuseks, muutudes taasiseseisvuse ajal alternatiivse kunstiteadmise üheks allikaks.
Tõnis Vint on muutunud (Nõukogude) eesti kunsti legendiks, nagu ka temaga seotud noorte kunstnike grupp ANK ’64, kelle tegevuses manifesteerus vajadus ületada Nõukogude infosulgu ja viia ennast kurssi lääne kaasaegsete kunstiprotsessidega. Tõnis Vinti kui ANK-i teoreetilist liidrit eristas teistest kunstialase infokogumise suurim süsteemsus. 1960.–1970. aastatel oli ta kõikvõimalike allikate põhjal, alates Ida-Euroopa ajakirjadest kuni ENSV Teaduste Akadeemia raamatukogu ja Ermitaaži raamatukogu erifondini, loonud detailse – niipalju kui tolle aja tingimustes oli võimalik – pildi maailma vanemast ja uuemast kunstist. Sellest lähtus Tõnis Vint ka oma tööde kontseptsioonides ja formaalses teostuses, mis on huvitaval kombel resonantsis nii vanemate kui ka uuemate kunstinähtustega, kuid moodustavad samas eraldiseisva maailma oma ainulaadse esteetilise tähendussüsteemiga.
SOUP ’69 ja teised
Toetudes oma eruditsioonile eri kultuuride ja ajastute kunstitraditsioonides, on Tõnis Vint loonud kontseptuaalse platvormi mitmesuguste visuaalsete nähtuste käsitlemiseks ja sünteesimiseks. See on olnud, vahetumalt või kaudsemalt, tõukejõuks paljude kunstivaldkondade ja põlvkondade esindajatele: kunstnikele, arhitektidele, kujundajatele jne. Tõnis Vindi esteetiline süsteem põhineb tema kunsti ja visuaalsete märgisüsteemide uurimustel, mis kätkevad objekte Ameerikast Austraaliani ning vanaajast tänapäevani. Kõikides kultuurides huvitavad Tõnis Vinti arhekujutised, mida ta tõlgendab ammusest ajast säilinud ühise maailmapildi ja tähistamisviisi elementide, universaalsete kosmogooniliste sümbolitena. Visuaalsele kujutisele omistab ta positiivse, muu hulgas ka alateadlikult toimiva psühholoogilise mõju. Tõnis Vindi tööd taotlevad sageli sellist mõju, kuid ei suru oma tähenduslikkust peale, pakkudes traditsioonilise ja nüüdisaegse kunstikeele ühendamisega ka puhtesteetilist huvi.
Kuigi Tõnis Vindi esteetiline süsteem põhineb vanematel esteetilistel traditsioonidel, on selle modernismi retoorikast kantud maailmaparanduslik eesmärk suunatud tulevikku, taotledes muuta ruumi nii pildi sees kui ka väljas (tegelik elukeskkond) harmoonilisemaks, korrastatumaks ja kaasaegse eluviisiga sobivamaks. Vindi kunstikeelt, mis sünteesib muu hulgas popkunsti, juugendit, art déco’t ja idamaade esteetikat, läbib taotlus luua täiuslik visuaalne kujund, mis suudaks positiivselt mõjutada inimest, tema psüühikat ja vaimutegevust. Samas, Vindi kunstipraktikaid iseloomustab universaalsuse taotlus, soov luua esteetiline süsteem, mis väljuks kujutava kunsti piiridest ja kehtiks ka mujal visuaalses keskkonnas, selle esemetes, interjööris, isegi arhitektuuris. Teatud mõttes võib seda harmoonilise keskkonna loomise katset tõlgendada modernistliku totaalse maailmaparandava projektina, mis jääb küll tunduvalt introvertsemaks võrreldes vene avangardi ambitsioonide või Eestis rühmituse SOUP ’69 seltskonna sekkumistega avalikku ruumi häppeningide ja disaini kaudu.
Esteetiline universalism
Ometi pakub Tõnis Vindi looming huvi oma erilise esteetilise süsteemsusega, mis on suurem kui üksik graafiline leht või terve sari, graafiline või ruumikujundus. Just seda totaalset süsteemi, mis jääb kuhugi tööde vahele ja toimib rändavate kujundite kaudu, mis kord jäävad graafilise kompositsiooni piiridesse, kord ilmuvad välja tegelikus ruumis, ongi huvitav Kumu näituse kontekstis vaadata. Näituse kujundaja Raul Kalvo loodud keskkond võimaldab nii kõnealuse totaalsuse taaslavastamist kui ka toimib omamoodi labürindina, näidates erinevate teemade ja valdkondade paralleelseid või ristuvaid arenguid Tõnis Vindi töödes.
Tõnis Vindi esteetiline universalism ja taotlus luua harmooniline visuaalne keskkond on leidnud väljenduse tema graafilistes sarjades, raamatu-, plakati-, lava- ja interjöörikujundustes, Tallinna linnaruumi ümberkujundamise visioonides, aga ka visuaalsete märgisüsteemide võrdlevates käsitlustes, mille üks haripunkte on legendaarne film „Lielvārde vöö” (1980) – omapärane visuaalsete märgisüsteemide animeeritud atlas. See näitus vaatleb Tõnis Vindi kunstipraktikaid omapärase tervikkunstiteosena, mis pakub mudeli nii pildisisese kui -välise ruumi, reaalse keskkonna korrastamiseks. Mitmed eksponeeritud Tõnis Vindi tööd väljuvad kunstisfääri piiridest ja liiguvad visuaalkultuuri väljale, moodustades mitmekülgsusele vaatamata tervikliku esteetilise universumi.
Tõnis Vint
* Sündinud 22. aprillil 1942 Tallinnas
* 1962–1967 õppis graafikat Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis
* Alates 1963 ühisnäitused Eestis, Austrias, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Jaapanis, Poolas, Rootsis, Saksamaal, Soomes, Tšehhis, USA-s, Venemaal jm
* Alates 1968 artiklid maailma rahvakunsti ornamentikast, ida ja lääne kunstitraditsioonidest Eesti, Vene, Läti ja Soome väljaannetes
* Alates 1969 isikunäitused Eestis, Lätis, Soomes, Hollandis
* 1967–1973 ENSV Liha- ja Piimatööstuse Ministeeriumi Konstrueerimise ja Tehnoloogia Büroo pakendi ja reklaami laboratoorium, graafiline kujundaja
* Alates 1969 Eesti Kunstnike Liidu liige (alates 2006 auliige)
* 1971–1977 almanahhi Kunst kujundaja
* Alates 1972 kunstnike rühmituse Studio 22 juhendaja
* 1973–1980 ajakirja Kultuur ja Elu kujundaja
* 1980 dokumentaalfilm „Lielvārde vöö. Tõnis Vindi hüpotees”, 20’. Režissöör Ansis Epners. Riia Kinostuudio, Läti
* Alates 1981 tegutseb vabakunstnikuna
* 1983 lavakujundus ja kostüümid Rabindranath Tagore näidendile „Postimaja”. Lavastaja Juhan Viiding. Tallinna Riiklik Draamateater
* 1992 Barcelona suveolümpia postmargid. Eesti Post, Tallinn
* 2001–2002 Vabaduse monumendi kavandivõistlus (koos Ralf Tamme ja Angela Orgusaarega)
* 2007 geomeetriline video „G 17”, 112’
