Tallinn on euroopalikuks linnaks saamas. Ma ei räägi siinkohal mitte paljukirutud/- kiidetud pilvelõhkujatest, vaid linlase mõtteviisist. Järjest rohkem kohtab neid põliseid kivikarplasi, kes suvekuumusest räsitud pealinnast esimesel võimalusel põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt.
JUULI POLE HOOAEG
Linn antakse kesksuveks igasuguseid võõraid keeli rääkivate turistide kätte rendile. Välismaisele seiklejale jääb südasuvisest suurlinnast muidugi üsna omapärane ja kipakas mulje: majad on ikka sama koha peal, kuhu nad kunagi ehitati, nende vahel kulgev inimkooslus seevastu on siin üsna ebatavaline. Kõige tavalisem südasuvine südalinnaküsimus on: “Where are you from?” ja kõige valjuhäälsemaid rõõmust pakatavaid imestushüüdeid esilekutsuv vastus sellele küsimusele: “From Tallinn”. Kohalik Tallinna öös? Sihukest imelooma pole me siinamaal veel näinudki.
Ma ei liialda siinkohal grammigi ja rõõmsalt üllatujateks olid paljunäinud Austraalia seiklejad. Taustaks hüljatud Hollywood, kus toimus kurvas pooltühjuses üks hooaja kuumemaid klubiüritusi “Coffee de la Soul”. Juulis pole hooaeg.
Tänane tallinlane ei torma enam sugugi ummisjalu lähimatesse trendilinnadesse Londonisse, Pariisi või Amsterdami, mis on samal moel kesksuveks alalistest elanikest tühjaks valgunud.
Miskipärast kuuleb urbaniseerunud inimloom just juulikuus metsiku looduse ürgset kutset. Teda tabab mingi kummaline tung astuda sinna, kus liigikaaslaste jälgi ees ei ole. Soovitavalt võimalikult kaugele, aga nutikad leiavad ka üsna linna lähedalt veel mõne risustamata oaasi.
Jama on selles, et tallinlane reeglina ei oska selle risustamata oaasiga ega ka iseendaga nii harjumatus keskkonnas miskit peale hakata. Mul pole aimugi, kuhu näiteks pariislased palavaga põgenevad ja mis nad seal teevad? nii et võrdlusmoment puudub.
LINNAST PÄÄSEMISE PAANIKA
Sellest, mida umbes 200 kunstnikku Mohni saarel tegid, kirjutas Harry Liivrand “Areenis” juba piisavalt pikalt. Ei midagi erilist, ehk siis täpselt seda, mida nad ikka teevad. Oleks nad seda kõike ükskõik millises Tallinna galeriis teinud, poleks sündmus eeldatavasti uudisekünnist ületanud.
Nööri otsa oleks tulnud nad panna, nagu lastesõimes. Ja öelda, et silmadega vaadatakse, mitte saega, ja õllepurke ei loobita maha jne. jne. – nii oli selle loo utreeritud mõte.
Väga õiged mõttekäigud, kahju ainult, et mõni prohvet või kuraator nädal aega varem selle peale ei tulnud, mis seal vägagi suure tõenäosusega toimuma hakkab.
Mohni on küll radikaalne näide, aga kindlasti mitte erandlik juhus.
Tehke lahti ükskõik milline kultuuri või suveürituste kalender ja vaadake, kellele, mida ja kus antakse. Kõigile, põhiline, et teisel pool linnapiiri, soovitavalt kaugel. Ja inimesed tor mavad hordidena kuhuiganes vaatama/ kuulama midaiganes. Näib, et sageli ei hellita aplad kultuura kallale sööstjad mitte naiivset lootustki, et pakutav mingi ennenägematu kunsttükk võiks olla, aga see on suurepärane ettekääne Tallinnast pääsemiseks, kasvõi üheks ööks.
Linnas pole nagunii sel ajal midagi teha, kuna seal pole kedagi ega midagi.
Rahvapärase suveteatritüki katte varjus saab taaskord mõnusalt natuke salanapsi libis tada ja vanade tuttavatega uuemat klat?i vahetada, seega teha kõike sedasama, mida linnas.
LOHUSALU LOLL NÄIDE
Igat liiki kultuuriläbustajad on üksikindiviididena suhteliselt kahjutud tüübid, hulluks läheb asi alles siis, kui neid liiga palju saab. Ja palju on suhteline mõõtühik, inimkogus, mis Linnahallis või Kunstihoones koos galeriidega tähendab normaalset täituvust, on mõne imepisikese koha jaoks liig mis liig. Aga neil kohtadel pole seinu ümber ja tüütuid ventilatsiooniprobleeme seal ka ei teki, ise vaatavad, kuidas kohale saavad? järelikult saab sinna ikka vingelt pileteid müüa. Isepäised indiviidid, kes ka siis nööri mööda käima ei soostu, kui neile lahkelt nööri pakutakse, on alati hoopis huvitavamad tüübid, seda ka suvitamise teemadel.
Nemad ei vaja kummituslikult tühjast linnast lahkumiseks mingit ettekäänet. Nad lihtsalt lähevad sinna, kuhu tahavad, ja teevad seda, mida tahavad.
Paljudele neist meeldib palava ilmaga randa minna, muidugi mitte Piritale, kuna see on eriliselt jälk koht, kus lihakehad nagu tallinna kilud tihedalt üksteise vastu on litsutud. Nad teavad palju paremaid kohti, sihukesi, kus veel kümmekond aastat tagasi rahvast üsna hõredalt oli.
Üks sihuke hea koht Tallinna lähedal on Lohusalu poolsaar. Ma ei tea tegelikult, palju seal popis paigas päriskohalikke on. Ikka väga vähe. Isegi siis, kui nn. põlissuvitajad sinna hulka lugeda, ei saaks korralikku rügementi kokku. Tipptunniaegne (umbes 5-9 pm.) Lohusalu tee seevastu on üksainus katkematu autode jada, mis liigub algul ühes, pärast teises suunas. Ühtlaselt, vahedeta, nagu lõputult pikk rong. Tööinimesed lähevad ujuma. See tundub esialgu sama sürrealistlik vaatepilt kui kohalikevaba Tallinn.
Mõne aasta pärast ei saa ilmselt enam keegi aru, mis selles kõiges imelikku on ja mis mõttes sürrealistlik vaatepilt. Üherealisest metsateest on hiljemalt viie aasta pärast eeldatavasti valgusfooridega reguleeritud magistraal tehtud (foorid töötavad hooajal).
MONSTRUM ULMEVALDKONDADEST
Järgmine avastus, et metsa on köied tõmmatud, võib esmapilgul mingi kontseptualistliku perfomance´ina näida. Lihtsalt sirgelt, umbes iga 50 meetri tagant. Aga lolli järjekindluse ja matemaatilise täpsusega. Ühel köiel on silt: “SEIS. ERAMAA.” Ei mingit kunstiprojekti seega, hoopis tsivilisatsioon sõidabki sisse. Lähen köie alt läbi, keegi ei tulista, lõukoera ka ei paista. Esialgu. Jõuan ühes tükis üle teise mehe krundi randa. Kell on 10 millegagi õhtul. Rannas on neli kutti, kes ei oska endaga justkui midagi peale hakata, istuvad lihtsalt, märjad ujukad ümber kintsude, ja vaatavad kalapilkudega oma varbaid. BMW uksed on kutsuvalt lahti, automakist tuleb “Meie Mees”. Nad vastavad liiga täpselt teatava inimliigi stampkirjeldusele, et kahelda selles, et nad on ikka päriselt olemas. Ja kuidas nad sinna said? Kas ka köie alt? Igaks juhuks ei küsi, aga autojälgede järgi näib küll nii? siit hakkab võrsuma huvide konflikt.
Lohusalu on sihuke kitsas poolsaar, millel on kaks erinevat randa. See popp rand on sügav, liivane ja vaatega Soome poole. Teine on madal, kivine ja vaatega Paldiskile. Seal tunduvad kõik asjad kuidagi hästi väiksed. Ma arvasin, et väikest randa eriti ei teata, ja läksin nalja pärast vaatama, kas see ikka vana koha peal on. Ei olnud.
Monstrum, millega ma seal silmitsi sattusin, kuulub ulmevaldkonda. Kõigepealt tuleb öelda, et see oli suur, ikka väga suur. Umbes 6-8 suvila suurune. Ja türkiissinine. Vene multikas nimega “Terem Teremok” olid minu meelest täpselt sellised majad. Multifilmimaja ümber oli tõmmatud multifilmiaed ja aia küljes oli kuri kollane silt, mida filmis küll ei olnud.
Multika järgi kujutasin ma ette, et “Terem Teremoki” maja on hästi pisike? aga see oli hiiglama suur? Maja, mille aknast saab merre sülitada, polnud ma ka enne näinud. Sellest majast saab. Nii et vägev värk.
SUURTE ÕRN PSÜHHOLOOGIA
Fantaasial pole piire. Ja kui piirid ette tulevad, siis on olemas lõputud kunsti varasalved, kust inspiratsiooni ammutada. Nii et lugupeetavatel kunsti- ja teatritegelastel tasuks enne, kui nad oma süüdimatut suvepalagani laiade rahvahulkade ette tooma tulevad, mõelda, millised karmid tagajärjed sellel olla võivad.
Multiplikaator ju ka ei mõelnud nii, nagu lõpuks välja kukkus.
Ja seda, et suuri inimesi ei tohiks lasteetendustele lasta, tahaks ka vastavatele instantsidele südamele panna. Ülekasvanud inimesed vaadaku ikka “Talvesõda” ja “Kaba reed”, need on nende õrnale psüühikale ohutumad kui “Terem Teremok” või “Harry Potter”.
