Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu vanatrükiste kollektsiooni kuulub üle 30 000 rariteetse trükise. Kui juurde arvata 1940. aastani ilmunud raamatud, on köiteid 370 000 ringis. Igasse raamatusse süveneda raamatukogu töötajatel muidugi aega ei ole. “Kuna raamatuid on väga palju, on lugejad sageli targemad kui meie ise ning teevad väga põnevaid leide,” sõnab Katrin Kaugver. Tallinna kogu rosinaks nimetab ta Oleviste kiriku raamatukogu 16. sajandist. “See oli seemneks 19. sajandil tekkima hakanud baltisaksa kogule, mille järgi ongi nime saanud Baltika kogu ja Baltika lugemissaal. Põhiosa kogust moodustab baltisakslastest intellektuaalide rajatud seltsi (Estländische Literärische Gesellschaft) raamatukogu. Nemad keskendusid eelkõige sellele, mis ilmus Balti kubermangudes, Liivimaal, Eestimaal, Kuramaal, kuigi oli ka tähtsaid Euroopas ilmunud raamatud.”
Vanaraamat ei ole igav
“Vanaraamat on asi iseeneses ja seetõttu seda ka tänapäeval uuritakse. Vanaraamatu puhul pole tähtis mitte ainult sisu, vaid oma osa on ka köitel, paberil, juurdekirjutistel või -joonistustel. Kogu see info teeb vanaraamatu põnevaks ja ta toimib omaette objektina, mida saavad uurida kunstiajaloolased, ajaloolased, ühiskonnateadlased,” võtab Katrin kokku vanaraamatu tähenduse. Aeg-ajalt on raamatutesse kirjutatud lausa pikki lugusid: kust ja kellelt omanik selle raamatu sai, mis see maksis (kui mitu lammast) või mis juhtub sellega, kes raamatu ära kaotab. Kord oli peremees läbi mitme aasta kirjutanud külvikorrad ja saagid. Piiblites ja kirikuraamatutes on enamlevinud perekondlikud sissekirjutused, sünni- ja surmakuupäevad. Nende sissekirjutuste põhjal saab uurida perekonnanimede muutumist.
Katrini sõnul tegeldakse Tallinnas parasjagu vanaraamatu elektroonilise katalogiseerimisega. “Enamikus Euroopa raamatukogudes on see etapp aga läbitud ja nemad võivad juba edasi liikuda.” Katrin toob näitena välja tähtsate ühiskonnategelaste, teadlaste või kirikutegelaste raamatukogude taastamise. “Uuritakse, mida nad lugesid, mis märkusi serva peale tegid, milliseid järeldusi neist teha saab. See on võimalik just tänu sellele, et omanik on raamatusse kirjutanud oma nime. Meid on küll lapsest saadik õpetatud, et “ära sodi raamatut!”, aga pigem võiks inimesi üles kutsuda, et natuke võiks ikka sodida,” leiab ta.
Tallinna trükise juubel
Helje-Laine Kannik tutvustab Tallinna trükise ajalugu: “Tallinna trükisel on juubelihõnguline aasta. Esimene siinne raamatutrükkal pani üles oma käsipressi 375 aastat tagasi. Esimesed teadaolevad trükised Tallinnas on trükitud 1634. aastal (trükikoda asus praeguse Gustav Adolfi gümnaasiumi ruumides). Esimeseks Tallinna trükkaliks oli Christofer Reusner, kes oli olnud pikka aega Stockholmi kuninglik raamatutrükkal. Ta oli kaua aega trükkinud Stockholmis väga ilusaid raamatuid ja tõi sealse kvaliteedi ka siia.” Helje-Laine märgib, et tänu sellele oli Tallinna trükis võrreldes Tartu trükisega kvaliteetsem.
Samal ajal asutati nimelt ka Tartu trükis, mis aga erinevalt Tallinna trükisest oli akadeemiline üksnes trükis. “Siinsete trükiste autorid olid Tallinnas elavad pastorid ja gümnaasiumi professorid. Anti välja ka linna ametlikke teateid. Sellest trükisest on säilinud väga vähe – nii Eestis kui ka mujal. Oleme püüdnud leida neid kõigist Euroopa vanaraamatute kogudest, mis on ka õnnestunud. Oleme siia kogunud päris kena hulga koopiaid.” Helje-Laine peab oluliseks teavet selle kohta, millised trükised on siin olnud ja et osa neist on ka praegu olemas, näiteks väga väikestes Saksa raamatukogudes. “Rahvusbibliogaafiat on peetud eestikeelse kirjanduse kogumise ja teavitamisega seotud tegevuseks, aga tegelikult on siinne trükis nii eesti-, saksa- kui ka rootsikeelne ja meie püüame hetkel need kokku panna, et tekiks selline kogumik Tallinna trükistest, kus oleksid esindatud kõigis keeltes kõik trükised, mis olemas on.”
Helje-Laine sõnul vajaks uurimist just võõrkeelne osa Tallinnas trükitud vanaraamatutest. Eestikeelsed olid rohkem tarberaamatud, saksa keeles aga avaldati ka luuletusi, kooliõpetust ja isegi teadust. Et aga eestikeelne trükis on tõesti väga rariteetne, siis seda on rohkem uuritud ja koostatud ka punane raamat.
Raamatukogutöötaja kui detektiiv
Katrin ütleb, et vanaraamatutega tegelemine neelab inimese koos naha ja karvadega ning mõnikord tunneb ta end lausa detektiivina. Näiteks varukogu läbi vaadates leiti erinevate Saksa raamatukogu templitega raamatud, millest oli kohe aru saada, et need on väga vanad. Esimesena võeti ühendust Bremeni raamatukoguga. Selgus, et kui Nõukogude väed Saksamaalt taandusid, võtsid nad raamatud kaasa ja puistasid Eestisse jõudes siin laiali. Katrini sõnul toimus selline diplomaatiline akt: “Saatsime raamatud tagasi, olgugi et neid oli ainult kaheksa. Meil polnud põhjust neid endale jätta. Need polnud meile sisuliselt olulised. Pealegi olid need ju ära varastatud saksa raamatud!”
Bremeni raamatukogus aga oldi raamatute üle väga õnnelikud. Sündmus jäädvustati Bremeni raamatukogu kodulehe uudistes ja koostati pressiteade, et 2009|. aastal saadi kätte II maailmasõjas kaduma läinud raamatud. “Sa ei tea kunagi, mis sind ootab, kui sa hakkad seda kuhja läbi vaatama,” lisab Helje-Laine ja märgib, et selline leid andis lootust, et nii mõneski kohas võib veel midagi välja tulla.
Vanaraamatu puhul olgu paigas nii temperatuur kui valgus
Katrin toob naljatades välja töötajate erinevad eesmärgid: kui tema püüab eelkõige levitada raamatute kohta teavet ja inimesi nendeni suunata, siis restauraator Rene Haljasmäe seisab hea selle eest, et need kaua säiliksid.
Katrin toob piltliku näite laual asetseva 18. sajandist pärit raamatu toel, et kui tema lükkab seda minu suunas, et “vaata-vaata”, siis Rene jälle tõmbab tagasi, et “oota-oota”. Nad võrdlevad oma tööd köielkõndimisega, kus tuleb alati otsida parim kesktee. Katrin ei arva, et raamatud peaksid seisma mingite abstraktsete tulevaste põlvkondade jaoks luku taga, samas aga on tähtis, et need veel kaua säiliksid. Rene toob välja vapiraamatu tegemise: “Kuigi skaneerimine paratamatult raamatuid mõnevõrra kahjustas, saab nüüd põnevaid illustratsioone vaadata tunduvalt enam inimesi.”
Rene sõnul nõuab vanaraamat eritingimusi, õige peab olema nii temperatuur kui ka valgus. “Enne siia jõudmist on raamatud asunud väga erinevates kohtades, kas hoidlates või isegi ladustatuna täiesti valedes tingimustes. Raamatute olukord on erinev vastavalt sellele, kuidas ja kus on neid hoitud: vaekojas, kirikutes, Kohtu 6 keldris jne. Praegu on neil suhteliselt head tingimused võrreldes eelnevaga, kuigi mitte ideaalsed, näiteks võiks olla kuivem ja madalam temperatuur,” märgib restauraator.
2007|. aastast on TLÜ AR esimese Eesti raamatukoguna ka Euroopa Teadusraamatukogude Konsortsiumi (Consortium of European Research Libraries – CERL) täisliige. CERL loodi 15 aastat tagasi selleks, et koguda infot Euroopa vanaraamatute kohta.