MISSION IMPOSSIBLE: Köögikubjas Juha Rantanen teeb katse ja vaatab, mida saab süüa miinimumpalga eest. Ei saa. Ühtlasi seab Juha küsimuse alla miinimumpalga arvestamise ja tervisliku toitumise propageerimise loogika.

 Globaliseerumine muudab meie järjest tihedamalt asustuvat maakera üha veidramaks. Seitsme miljardi inimese piir läks lõhki juba aasta tagasi. Inimeste hulga hirmuäratavalt kiire lisandumine on toimunud just viimase kahekümne aasta jooksul.

Lambad lõa otsas

Samas on rahvusvahelised kaubandus-toitlustusketid nagu Rimi, McDonalds, Unilever jt juba mõnda aega tagasi ära tabanud globaliseerumises peituvad võimalused. Ehk siis ajada asju nii nagu näiteks rahvusvaheline IT-äri juba ammu teeb: umbisikuline maksimaalne kasumile suunatud tegutsemine. Ehk siis tuimalt kasumile orienteeritud investeerijad korraldavad börside kaudu kogu maailma tegemisi, ilma et arvestaks keskkonda, inimesi, ümbritsevaid tingimusi. Paraku kajastub see meie kõigi igapäevase leiva hinnas – globaliseerumine mõjutab tänapäeval kõikide inimeste argipäeva. Meie toit ja selle hind on n-ö „kõrgemalt poolt“ reguleeritav.

Näiteks suutsid kaks supermarketiketti Soomes (jällegi viimase 20 aasta jooksul) end seeläbi turul praktiliselt ainuvalitsejateks suruda. Ja nii otsustavadki täna S-grupp ja Kesko, millist hinda soomlased oma igapäevaste toiduainete eest maksma peavad.

Ja nii meid hoitaksegi kui lambaid lõa otsas ja selles olukorras midagi muuta tundub taas kord võimatu missioonina.

Miinimumpalk ja toit

Aastal 2011 oli Eestis miinimumpalk 278 eurot kuus. Kui see nüüd näiteks Skandinaavia mudeli järgi kuluartikliteks jagada, saame järgmised numbrid.

1. Eluase         25% netopalgast         69,50 €

2. Elamiskulud           45% netopalgast         125,10 € (auto, riided-jalanõud, kommunaalmaksed, telefon, kindlustused-laenud)

3. Toit 17,5% netopalgast      48,65 €

4. Säästud / kõrvale panemiseks 12,5% netopalgast 34,75 €

Kokku 278,00 €

Sellise kalkulatsiooni järgi saavad eestlased põhimõtteliselt ainult kodus istuda ja sealgi ei saa muud teha, kui lihtsalt olla, sest millegi muu jaoks raha ei jätku. Selline elu tundub paraku samuti võimatu missioonina.

 Täiesti võimatu olukord

Kui jagame selle toidu jaoks arvestatud raha kuu peale (30 päeva), saame ühe päeva jaoks 1,62 eurot. Ehk praktiliselt mitte midagi. Normaalse, tasakaalustatud ja tervisliku toitumise jaoks sellest rahast ei jätku, mingitest pidupäevadest rääkimata. Nagu teame paljuräägitud uuringutest, on vähesema haridusega, rasket põhitööd (või paraku tihti ka töötud) inimesed tihti halva tervisega ja ka ülekaalulised. Selle tingib teadupärast tõsiasi, et nende inimeste vähene söögi jaoks mõeldud raha läheb enamikus odavamale, süsivesikutest koosnevale toidule (leib, sai, makaronid, kartul vms). Ehk siis, kui sa selles globaliseerumise oravarattas pole suutnud edukas olla, ei jätku sul tervisliku toidu jaoks lihtsalt raha.

Aga võtame selle 1,62 eurot. Mida selle raha eest saab? Võtame lihtsalt ühe inimese toitumise päevas ja vaatame.

KOKKU                                            2015 g 4,18 €

Sellest nimekirjast moodustavad joogid 500 g ehk 25%. Toit oli puhtalt toit – ei mingit magusat, karastusjooke, alkoholi vms. Ja ometi jääb Eestis miinimumpalka saaval inimesel 2,5 eurot päevas puudu, et söönuks saada. Ehk siis saame järeldada, et Eestis peaks miinimumpalk olema vähemalt 353 eurot, et inimene saaks iga päev tervislikult ja normaalselt söönuks.

Võib muidugi öelda, et aastal 2012 jaanuaris ju tõsteti miinimumpalka – 290 euroni kuus. Aga ega see asja sisu muuda.

Kui tänases Eestis tehakse pidevalt erinevaid „söö tervislikult“ kampaaniaid, võiks tähelepanu pöörata ka sellele pisiasjale, kas meil on piisavalt raha, et neid soovitusi järgida.

Samuti võiksime tarbimise võidujooksust kasu lõikavate suurkorporatsioonide huvide teenimisele just mõtlemise ja väljaütlemistega vastu hakata. Kas meile on vaja „tervisekampaaniaid“, kui söögiraha ei jätku? Kas meile on vaja börsiettevõtete poolt ette kirjutatud reegleid, millest peame sõltuma kõige elementaarsemates eluks vajalike otsuste tegemises? Kui kaua me laiutame käsi, öeldes, et midagi muuta on võimatu ettevõtmine, mission impossible?