MATSI KOLU PILVEDESSE
Osten Tour`i vaevarikas lammutamine viis mõtted Tallinna keskusesse kerkivate, ka pilvelõhkujateks kutsutud saapakarbitaolistele kolakatele. Millele ilmselt enne lõppu ei paista tulevat, kui ka viimane põlvepikkune poisike siin maal on nende najal oma alaväärsuskompleksid välja elanud. Egas kedagi, äkki ootame ära. Nagu sellegi, mil kord leiutatakse kiire, odav ja tõhus vahend nende eesti vaaraode hauakambrite mahalammutamiseks.

TOTINEN TORVENSOITTAJA
Uuel peaministril Partsil ei näi hoolikalgi vaatlemisel olevat kübetki huumorimeelt. Tema on, nagu ütlevad soomlased – totinen torvensoittaja (tõsine pasunapuhuja). Tema näikse arvavat, et asi, mida ta ajab, on tõsine – niisiis tuleb seda ka tõsiselt ajada. “Vali kord!” kuulutasid Partsi murettekitavalt surmtõsise näoga plakatid enne valimisi. Kohe menus valijale ekspeaministri Laari irvitav nägu ning sellega assotsieeruvad mured ja kannatused. Ning ta andis oma hääled Partsi ning teise huumorimeeletuse all kannatava figuuri Savisaare heaks. Aga üldse on eestlane alati enam usaldanud pigem karmi kui muhedat ja mõnusat sihverplaati. Mis sest, et kurjad keeled teavad rääkida – huumorimeeletus olla piiratud, et mitte öelda madala intelligentsi tunnuseks. Eesti asi on tõsine (ehk mitte intellektuaalne) asi!

PAHAD PÄEVAD
Öeldakse, et kui jumal annab ameti, siis küllap annab ka mõistuse. Eestis on kombeks pärast seda, kui jumal annab uuele valitsusele ameti, oodata mõistuse saabumist tervelt sada päeva. Eks arva bürokraadid põhjendatult, et jumalagi aparaadis ei käi asjad alati nii libedalt. Ent pole ju mõistuse ootamisegi ajal ilus kala kombel lihtsalt suud maigutada. Paar eelmist ministrit ongi läinud ajalukku nn pahade (mõistuseta) päevade ajal lagedale tuldud ettepanekutega ära kaotada mingi ühistranspordivahend. Lepikson vist tahtis lahti saada trammist ja Mõis trollist või oli see vastupidi. Who cares, nende kogutud teostesse lähevad need põhitöödena ometi. Atoneni nimeline jumala lemmik pidas õigeks tulla lagedale reisirongide kaotamise ettepanekuga. Tubli, Meelis! Järgmine aruootaja peab nüüd minema juba lennukite või laevade kallale.

KUIDAS KAPSAD KASVAVAD?
203 kodutut inimest on Tallinna tänavail selle aasta esimese kolme kuuga hinge heitnud. See on esimene kord, kui sihukene arv meie koormatud kõrvadeni jõuab. Ning sigitab tobeda, ent tavalise küsimuse: on seda vähe või palju? Tänavail surnuist saaks igatahes kokku panna kaks Eesti riigikogu, üks laip jääks isegi üle. Teda võiks kasutada asendusliikmena. Aga selle vähe või paljuga meenub kuulus jutt “Kuidas kapsad kasvavad?”, kus opereeritakse hea ja pahaga. Tänava surnutele kohandatuna kõlaks see umbes nii: “Surma on saanud 203 inimest.” “Eks see ole siis paha!” “Mis paha see on, egas need polnudki enam õieti inimesed.” “Eks see ole siis hea!” “Mis hea see on, egas see näita meie olemist ju heast küljest.” “Eks see ole siis paha!” “Mis paha see on, linn sai ju palju puhtamaks.” “Eks see ole siis hea!” “Mis hea see on, eks neid tule ju kogu aeg juurde.” “Eks see ole siis paha!” Jne lõpmatuseni välja.