SAKSA KALEIDOSKOOP: „Sakslased ja eestlased näevad maailma sarnaselt,“ ütleb Saksa Liitvabariigi Suursaadik Christian Matthias Schlaga. Tiina Ilsen rääkis Herr Botschafteriga Euroopa Liidust, Saksa regionaalpoliitikast, kultuurist ja köögist.
Tiina Ilsen (T.I): Kuidas siis on, kas Saksamaa tegi 14. sajandil hea tehingu, kui Tallinna (siis Revali) ja osa Põhja-Eestist taanlastelt ära ostis?
Christian Matthias Schlaga (C.S): Või nii ammusest ajast räägime. No muidugi, selle aja kohta oli see igati hea lüke. Arvan, et see oli põhjalikult kaalutletud samm ja kasulik äritehing, mis pani aluse kogu hilisemale Saksa mõjule terves selles regioonis, mis kestis ju tervelt seitse sajandit. Selle aja jooksul kasvas kõvasti sakslaste rahvaarv siin piirkonnas, samuti jõukus.
T.I: Nende sajandite jooksul kujunes siin ju ka tugev baltisaksa aadelkond. Kas tänapäeva Saksamaal on nad ka kuidagi tuntavalt eristatavad, kas neid üldse on veel alles?
C.S: Jah, nad on täiesti olemas, neil on omad organisatsioonid ja nad korraldavad kokkusaamisi. Tihti saadakse kokku Eestis ja Põhja-Lätis. Kohe, kui Eesti taasiseseisvus, kasutasid paljud baltisaksa perekonnad võimalust Eestit külastada, kas siis uuesti pärast äraminekut 1939.–40. aastal või nooremate puhul esmakordselt. 1990-ndate alguses olid baltisakslased ka väga aktiivsed humanitaarabi korraldajad Eestisse. Suurepärane näide on esimene Saksa suursaadik taasiseseisvunud Eestis aastatel 1991–1995 – Henning von Wistinghausen. Tema on pärit baltisaksa perekonnast ja kuni tänaseni käib ta regulaarselt Eestis. Ta ostis ka ära osa kunagi tema perekonnale kuulunud kinnisvarast siin ning nüüd kirjutab baltisaksa ajaloost raamatuid.
T.I: Kui nüüd kaasaega tulla – praegu on Euroopa julgeolekuküsimused tugevalt meie igapäeva teemas sees. Teadupärast ju moodustatigi Euroopa Liit selleks, et Euroopas rahu tagada. Kas teie arvates on see õnnestunud?
C.S: Vastan kindlalt: jah. Ega Euroopa Liit ilmaasjata 2012. aasta lõpus Nobeli rahupreemiat ei saanud. Minu arvates väga põhjendatud ja õige otsus. Päevapoliitiliste sündmuste taustal unustame ehk vahel ära ühe väga olulise asja: see organisatsioon (Euroopa Liit) on suutnud muuta Euroopa, mis oli sajandeid kõige enim sõdiv kontinent maailmas, piirkonnaks, mille prioriteet on selgelt rahu. Sõjavägede abil omavahelised arveteklaarimised on asendunud konsensusel põhinevate kokkulepetega. Riigid on tulnud sellesse liitu oma vabal tahtel, loobudes teatud mõttes ka osast oma suveräänsusest, selleks, et üksteise huve arvestades koos seda rahu hoida, et tugevdada Euroopat konsensuse ja kompromisside kaudu. Euroopa Liit tõestab, et rahu Euroopas on võimalik. Ka nende riikide vahel, mis on sajandeid omavahel sõdinud – nagu näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa.
T.I: On kõlanud arvamusi, et Euroopa Liit ei peaks enam laienema.
C.S: Raske öelda. Euroopa Liit on demokraatlik ühendus, mis on alati olnud avatud naaberriikidele, juhul, kui nad jagavad samu põhimõtteid ja suudavad täita ühinemise tingimusteks olevaid kriteeriume. Muidugi nõuab see mõlema osapoole ettevalmistust.
T.I: Ukraina on ka Euroopa Liidu naaberriik. Kas teie hinnangul on Euroopa Liit olnud liiga aeglane, reageerides Venemaa agressioonile Ukrainas?
C.S: Teate, minu arvates mitte. Pigem vastupidi. Näiteks pidas Euroopa Liit Ukrainaga aastaid läbirääkimisi ja töötati koos vabakaubanduse ja poliitika assotsiatsiooni lepingute allkirjastamise ning ratifitseerimise nimel. See oli Euroopa Liidu selge initsiatiiv tihedaks koostööks Ukrainaga, tunnustades Ukraina iseseisvat otsustusvõimet. Vaatamata sellele, et see samm ehk Venemaale ei meeldinud. Muidugi on Venemaa Krimmi okupeerimine andnud kogu protsessile täiesti teise tähenduse. Ja ka siin ütleks, et Euroopa Liit reageeris suhteliselt kiiresti. Nagu juba mainisin, tehakse Euroopa Liidu otsused konsensuse põhimõttel: kõik liikmesriigid peavad olema nõus. Ja mitte kõik ei ole oma tahte väljendamises operatiivsed ja oma seisukohtades kohe kindlad. Seda arvestades sai minu arvates Euroopa Liidu tegevusplaan Ukraina kriisi osas kaunis ruttu kokku lepitud. Euroopa Liidu ühtne seisukoht Venemaa tegevuse suhtes on igale liikmesriigile suure väärtusega.
T.I: Euroopa ühtsus väljendub kindlasti ka kultuuris. Saksa filosoofid, heliloojad, kirjanikud jne moodustavad ühe suurema n-ö elevandi, mille peal kogu meie kultuur seisab. Kui peaksite nüüd midagi välja tooma kogu saksa kultuuripärandist Euroopale ja maailmale, siis mis teid isiklikult enim mõjutanud on?
C.S: Näiteks Immanuel Kanti filosoofia põhimõtted ja õpetused on mind väga palju elus suunanud. Kasvõi „ära tee midagi teisele, mida sa ei soovi, et sulle tehakse“. Minu arvates iseloomustab see põhimõte ka kogu Euroopa Liidu tegutsemise modus operandi’t. Aga muu kultuuri osas on väga raske midagi eraldi saksa kultuurist välja tuua. Minu enda kultuurikiiks on klassikaline muusika – naudin väga saksa klassikalist muusikat, kuigi ma ise paraku mingit instrumenti ei mängi. Estonia kontserdisaalis olen vägagi sage külaline.
Aga tahan veel öelda, et saksa kultuur ei piirne ainult filosoofia-, muusika- ja kirjandusklassikutega (kuigi neid on palju). Näiteks saksa filmikunst on järjest enam kuulsust kogumas, alates 1970-ndatest on saksa film olnud järjest edukam. Ma olen ka üsna korralik filmifänn. Näiteks selle aasta Saksamaad tutvustaval kultuurifestivalil „Saksa kevad“ oleme muu hulgas rõhku pannud just saksa uuele filmikunstile.
T.I: Aga n-ö saksa hingeelust arusaamiseks peaksime lugema…?
C.S: Kui nüüd eelmiste sajandite klassikud kõrvale jätta, siis II maailmasõja järgsetest autoritest tõstaksin esile Heinrich Bölli ja muidugi Günter Grassi. Olenemata tema poliitilisest tegevusest, soovitaksin tema raamatuid soojalt (Grass oli 17-aastaselt SS-i liige ning tunnistas seda alles 2006. aastal, 62 aastat hiljem – toim.). Tema stiil esitleda Saksa ajalugu ja arengut annab väga hea sisevaate saksa meelelaadi.
T.I: Kas mõne saksa kultuuri suurkuju kohta on ka midagi, mida laiem avalikkus ei tea?
C.S: Hmm. No näiteks ei olnud W. A. Mozart mitte austerlane, vaid sakslane! Austria kiituseks peab muidugi ütlema, et Mozarti arvates oli Viin parim koht, kus muusikaga tegeleda ja oma annet arendada.
T.I: Kui ameeriklased 18. sajandil oma konstitutsiooni koostasid, oli üsna suur võimalus, et ametlikuks keeleks Ameerikas saab saksa keel?
C.S: Täiesti tõsi, inglise keel võitis väga napilt, ainult mõne häälega. Kujutlege vaid, kui täna kõik ameeriklased räägiksid saksa keelt. Maailm oleks kindlasti teistsugune. Mil moel teistsugune, seda on raske öelda. Küsimus ei oleks ju ainult keeles kui sellises, vaid kogu kultuuriruumis, suhestumises mineviku kultuuripärandiga, alliansside loomises jne. See on igati huvitav teema klaasi veini juures mõtisklemiseks, milline maailm oleks võinud olla. Igasugused „oleksid“ on selles kontekstis huvitavad. Mis oleks juhtunud, kui Venemaa poleks Alaskat ameeriklastele müünud jne.
T.I. Ma tuleks tagasi „Saksa kevade“ ja Saksamaa liidumaade juurde. Sellel aastal oli partneriks Schleswig-Holsteini liidumaa, eelmisel aastal Baierimaa. See on siis üritus, kus kuu aja jooksul tutvustab üks liidumaa end kultuuriprogrammi kaudu Eestile…
C.S: Kõigepealt tahan öelda, et „Saksa kevade“ nimelise festivali roll on peale kultuuri tutvustamise ka Saksa liidumaade ning Eesti poliitiliste ja majanduslike suhete süvendamiseks. Näiteks majanduskoostöös, aga ka kultuuri tasandil on Saksa liidumaadega otsesuhtlus Eestile palju tõhusam kui asju Berliini kaudu ajades.
Sel aastal oli tõesti partnermaaks Läänemere ääres asuv Schleswig-Holstein (2,8 miljonit elanikku, pealinn Kiel). 12. maini kestev programm jätkub osaliselt ka mais-juunis, mil on avatud mitmeid näitusi ja linastuvad paljud filmid. Kindlasti soovitan soojalt kõikidel võimalust kasutada! (Ürituste programm www.saksakevad.ee – toim.) Ja loodan, et järgmisel aastal saame taas kord ühte Saksa liidumaad Eestile tutvustada ja sel moel Eestiga koostööd süvendada.
T.I: Räägiks kogu selle liidumaade süsteemi lahti.
C.S: Teate, minu arvates on see Saksamaa eduloo üks tähtsamaid eeldusi. Meil ei ole ühte n-ö tsentrit või keskust, mis „ülevalt“ otsustab kõige üle, mis riigis toimub. Meil on 16 liidumaad, kõigil oma poliitiline, kultuuri-, ja mis ehk kõige olulisem, majanduskeskus. Selleks on ajaloolised põhjused: Saksamaa ei ole läbi ajaloo praktiliselt kunagi olnud selline üks riiklik üksus nagu näiteks Prantsusmaa, Hispaania või Portugal. Esimene Saksa rahvusriik loodi Euroopa mõistes suhteliselt hilja – alles 1871. Oleme alati olnud suuremate või väiksemate piirkondade kogum, mis ajalooliselt on olnud erinevad krahvkonnad või hertsogiriigid. Kõigil on oma kultuur ja ajalugu. Meie jaoks on väga oluline põhimõte, et kohalike asjadega tuleb tegeleda kohalikul tasandil.
Meil on kahekojaline parlament – üks on otsevalitavate esindajatega (nagu Eestis) ja teine koosneb liidumaade nõukogu (Bundesrat) esindajatest (iga liidumaa valib oma esinduse liidumaade nõukogusse). Liidumaadel on väga suur seadusandlik sõnaõigus kõiges, mis otseselt nende piirkonda mõjutab. Põhiseadusega on reguleeritud ka need otsused, mida tehakse riigiüleselt – näiteks rahvusvaheliste lepingud, kaitse- ja rahanduspoliitika, valuutapoliitika jmt küsimused.
Aga üldiselt on nii, et praktiliselt kõigis otsustes, mis riiki puudutavad, on vajalik kõigi liidumaade osalus ja konsensus – seetõttu sarnaneme Euroopa Liidu toimimispõhimõttele ka oma riigi sees. Üks asi, mida tahaksin rõhutada meie liidumaade toimimise põhimõttest, on tulude jaotumine. Suuremate sissetulekutega liidumaad maksavad osa väiksema jõudlusega liidumaadele.
T.I: Nagu mainisite, tähistame selle aasta oktoobris Ida- ja Lääne-Saksamaa taasühinemise 25. aastapäeva. Kas tänaseks on vahe kahe „poole“ vahel kadunud?
C.S: Ma ei nimetaks neid erinevateks poolteks ega mingiks jagunemiseks. Küll aga on siiski endiselt tunda veidi erinev suhtumine poliitikasse, töösse ja ühiskondlikku ellu. Aga oleme seda ka varem näinud, näiteks Põhja- ja Lõuna-Saksamaa puhul. Ja sellest ülesaamisega (kui nii võib öelda) tegeletakse aktiivselt ning näiteks noorema põlvkonna puhul seda praktiliselt enam ei olegi.
T.I: Kuidas selle saksa täpsusega on – kas see on müüt?
C.S: See on ikka reaalsus. Meie tehaseid ja tootmist iseloomustab mitte ainult täpsus, vaid ka usaldusväärsus ja ärivaldkonnas kokkulepetest kinnipidamine. Täpsus ja korrektsus iseloomustab kindlasti ka kogu meie ametnikkonda ja avalikku haldust ning kogu asjaajamist. Kuigi näiteks inimestevahelises suhtlemises on minu arvates eestlased teinekord täpsemad ja korrektsemadki kui meie. Aga siiski – nii mõnegi teise rahvusega võrreldes tunnevad sakslased endiselt hästi kella ja peavad oma lubadusi. Ja see on üks joon, mis minu arvates on meil eestlastega ühine. Seetõttu on Saksa firmadel ja ettevõtetel ka lihtne Eestis asju ajada: meil on samad arusaamad, sama töökultuur ja -eetika.
T.I: Olete nüüd Eestis kaks ja pool aastat elanud. Kas Tallinna vanalinnas ringi jalutades tuleb kodune tunne ka, vaadates kõiki neid saksa gildide ehitatud keskaegseid maju?
C.S: Tõepoolest, omal moel küll. Tunne on nagu Põhja-Saksamaa hansalinnades, väga sarnane arhitektuur ja ka atmosfäär.
T.I: Kus Eestis õiget saksa toitu pakutakse?
C.S: Kui peate silmas teie presidendi T. H. Ilvese lemmikut weisswurst’i (spetsiaalne nn valge vorst – toim.), siis seda tõepoolest siin saada ei ole, selleks peab ikka Baierimaale sõitma. Šnitsliga on natuke paremini – näiteks Rüütli tänaval Tallinnas on täiesti korralik koht nimega Schnitzelhaus, kus on igati korralikud saksa toidud. Samuti Baieri kelder Roosikrantsi tänaval. Aga üldiselt on „saksa toitu“ kui sellist suhteliselt raske ühe nimetaja alla tuua. Meie köök jaguneb jällegi piirkonniti, mõned toidud on maailmas rohkem tuntud kui teised. Näiteks kandist, kust mina pärit olen (Maine jõe äärsest Frankfurdist) tuleb üks selline roog nagu roheline kaste. See koosneb seitsmest rohelisest ürdist ja seda süüakse külmalt koos keedetud munade ja kuumade keedukartulitega.
T.I: Aga kus Te õlut joomas käite?
C.S: Ausalt öeldes käin ma Tallinnas pigem restoranides ja eelistan veini. Mul on mitmeid lemmikuid – näiteks Moon, Mekk, Tchaikovsky. Siin on palju tõeliselt häid kohti ja hinnatase on endiselt muu Euroopaga võrreldes soodne.
T.I: Eestlastel on sakslaste ja Saksamaaga oma unikaalne suhe. Kas Saksamaal ja sakslastel Eestiga ka?
C.S: (Mõtleb natuke) Teate, mulle tundub, et kui nüüd baltisakslased välja jätta, siis ei tunta Eestit Saksamaal siiski veel nii palju, kui me sooviksime. Võib öelda, et meil on vähemalt ühe põlvkonna jagu inimesi, kes kasvasid üles ajal, mil Eesti oli raudse eesriide taga ning inimesed ei saanudki endale teadvustada, et selline riik Euroopas olemas on. Paljude sakslaste jaoks on Eesti olnud terra incognita – tundmatu maa. Ja selle muutmises näen nii endale kui ka Eesti saatkonnale Berliinis väga tähtsat ja pakilist ülesannet.
Kujutlege vaid, kui täna räägiksid kõik ameeriklased saksa keelt. Maailm oleks kindlasti teistsugune.
Inimestevahelises suhtlemises on minu arvates eestlased teinekord täpsemad ja korrektsemadki kui meie.
