APLOMBIKAS ANDO: Viljandi linnapea ja folgiinkubaator Ando Kiviberg käis Ugala uue maja avamisel ning usub, et Viljandi on Eesti kõige šefim koht. Tuletades meelde toimetuse arhiivist leitud pilti 25 aasta tagusest Viljandist, kus aukus tänaval bussi ees jookseb porine siga, peab mainima, et Andol on põhjust rusikaga vastu rinda põrutada küll.
Viljandlased on veendunud, et Viljandi on New Yorgi ees tähtsuselt maailma esimene linn. Ja siis tuleb tükk tühja maad. Ja siis tuleb Tartu, Pärnu, siis Riia ja siis Tallinn.
Äärmisel juhul oleme nõus New Yorgiga esimest-teist kohta jagama.
Me oleme nõudlikud. Kui midagi uut ja olulist ehitada, siis ainult maailma ägedaim. Kui staadion, siis nii, et Wembley kahvatab, kui kino, siis maailma suurima ekraaniga, kui veekeskus, siis vähemalt 100-meetrise ja 50-rajalise basseiniga, kui teater, siis… Ugala.
Liftimootorid, küünlad, pakirobotid
Alateadlikult peab viljandlane oma kodulinna megametropoliks, mida maailma progressiivne elanikkond lihtsalt veel ei ole avastanud (ja jumal tänatud). Küll tuleb ükskord metroo ja Paalalinna pilvelõhkujad ning Männimäe kõrgmäestiku suusakuurordid. See võtab lihtsalt pisut veel aega.
Eeltoodut arvesse võttes tuleb äsjast Rahvakultuurikeskuse töötajate Kultuuriministeeriumile saadetud murekirja Viljandisse küüditamisega seoses võtta kui märki aupaklikust murest. On teada tõde, et mitte igaüks ei saa hakkama New Yorgis, ammugi siis veel Viljandis.
Ugala uus maja on viljandlaste maailmavallutusliku eluhoiaku tunnismärgiks ja elavaks alustalaks. Meie kartulikoortega leppida ei kavatse, ega ole seda kunagi ka teinud. Ilmne Mulgi mõju.
Juku-Kalle on mulle kõnelnud, kuidas ta ühes sõpradega läinud sajandi 1990-ndate algupoolel iga-aastaselt erinevatele linnadele ja asulatele Eesti urruaugu tiitleid jagas. Viljandi olla olnud püsivalt esikolmikus ning tugev tiitlipretendent. Aga ei enam. Juba ammu mitte.
Eksportiv tööstuslinn oma uste-akende, supervoodite, liftimootorite, küünalde, nutikate pakirobotite ja lõputu rea kõige muu kasulikuga, ahvatlev vaimulinn kultuuriakadeemia, pärimusmuusika keskuse, folgifestivali, loomeinkubaatori, nukuteatri ning lugematu arvu muude köitvate võludega, hubaste kohvikute ja maaliliste maastike linn – see on tänane Viljandi, mis saabujaile vastupandamatuid armumishooge põhjustab.
Ideoloogiline eeldus
Ugala teatri ja tema uhke maja roll Viljandi linnakodanike eneseväärikuse ja linna maine edenemisel on olnud märgilise tähtsusega.
Seda tõika ilmestab erinevate kõrgete väliskülaliste pea et igakordne reaktsioon, kui nad hubases väikelinnas võrratut pompöösset kultuuritemplit nähes end kaameks jahmatavad.
Legendaarse teatridirektori Enn Kose mäletamist mööda loodi oluline ideoloogiline eeldus uue teatrimaja sünniks 1967. aastal oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevale pühendatud teatrikonkursist osavõtmisega. Mängiti Ardi Liivese näidendit „Mürgi perenaine“. Lavastajaks mälestusväärne Aleks Sats. Üleliiduline žürii hindas Ugala tükki teise koha vääriliseks (teistel andmetel tuli siiski konkursivõit). Kui hiljem toonane NL kultuuriminister Jekaterina Furtseva oma ENSV kolleegilt Albert Lausilt küsis, et mis teater see Ugala on, vastas viimane, et „ah, üks väike teater, pole tal õieti oma majagi“. Selle peale kostnud seltsimees Furtseva: „No ehitame siis maja!“ Ja oligi lumepall veerema lükatud.
Vaevalt seltsimees Furtseva oma vaimusilmas seesugust ilu ja uhkust näha julges, mis täna paisutatud Valuoja kõrgel kaldal kenitleb.
Linnaarhitekti otsustavus
Suurte asjade sünni juures on enamasti paljude inimeste mõju. Asukoha ja tulevase teatri mahulise mastaabi paikapanekul mängis asendamatut rolli toonase linnaarhitekti Ülo Stööri julge ning otsustav tegutsemine.
Küllap mõtlevad täna paljud riigiametnikud, kes Kultuuriministeeriumi eelarve eest hoolt peavad kandma, et oleks pidanud teatrimaja hoopis õigel hetkel veekeskuse rajamiseks Viljandi linnale kinkima. Kuid sõbrad ministeeriumis, ilu ei sünni küll patta panna, ent maailma päästab ta lõpuks ära!
Aleksei Satsi julgest avangust, toonase nõukogude vabariigi võimumeeste ja naiste enamuse ambitsioonikusest, samuti nende osavusest Moskvast vajalikke „fonde“ välja kaubelda, arhitektide Inge Orava, Irina Raua ja Kalju Lutsu insipratsioonist ja vaimujulgusest ning ehitaja Viljandi MEK-i katsumusterohkest tööst sündis teatrimaja, mille üle kogu maailma progressiivne elanikkond uhke võib olla.
Karm kainus
Peab ütlema, et Ugala praegune meeskond eesotsas pr Alliksaare ja hr Aardamiga on oma eelkäijatele vääriline. Teatrimaja kapitaalremont nõudis ajutist kolimist, töö ümberkorraldamist, ebatraditsioonilistele mängupaikadele liikumist.
Ugala sai sellega hiilgavalt hakkama. Viljandlaste kompromissitusele kohaselt.
Kantremaa tööstushoonesse püsti pandud ajutine musta kasti tüüpi UBB jättis suu ammuli kõigil, kes sellesse sisse astuda suvatsesid. UBB sai nii äge, et tema valmides tekkis paljudes küsimus: aga kui proovikski ta sellisena säilitada? Siinkohal pääses karm kainus siiski maksvusele – riik, ega ammugi linn poleks suutnud veel üht (olgugi ülimalt võluvat) kultuuritemplit ülalpidamisele võtta. Tänaseks on UBB saanud mälestuseks, ent sealt on Ugala saanud taas oma päriskoju naasta ning teatri kuulsusrikas elu jätkub endisest võimsamalt.
Muinsuskaitsjana tuleb rahuldustundega nentida, et remondi tulemusel on Ugala isikupära ja väärtused hästi säilitatud, tugevdatud ning kasvatatudki. Ugala maja on vaatamata oma suhtelisele noorusele kultuuriväärtus ning tema säilitamine tulevastele põlvedele meie kõigi kohus.
Kuulus punane tellis, mille hr Stöör omal ajal arhitektuurivõistluse tingimustesse sisse kirjutas ning mis kapitaalremondi käigus kenasti uue ja korralikuga uuendati, peab usutavasti vastu sajandeid. Siinkohal võiks muidugi pajatada nõukaaegsete kärgtelliste ja leedukate uhke Trakai lossi ülesehituse teemadel värvikaid lugusid, kuid las see jääb tänase leheruumi kokkuhoiu huvides mõneks teiseks korraks ja mõnele teisele – tegevmuinsuskaitsjale näiteks.
Järgmised pöörased tembud
Kunagine Nõukogude Liidu kaasaegseim teatrimaja, mida lugupeetud hr Allik nutikalt kõikvõimalike rahvusvaheliste teatrikorüfeede Eestisse meelitamiseks tarvitas, on taas moodsaima tehnilise pargiga ja inspireerib nii loomeinimesi kui ka publikut. Mis aga linnarahvale tähtsaim: kinnitab meile viljandlaste ja Viljandi äravalituse ning üleilmse tähtsuse ning erakordsuse legendi püsivust.
Viljandlased on saanud oma kodukohapatriotismi-katlale kõvasti tuld alla ning jätkavad Ugalale-tugisambale toetudes linna uhkuse kasvatamist, rabades maailma progressiivset elanikkonda järgmiste mõnusalt pööraste tempudega. Olen kuulnud, et njuujorklased on pisut mures: Viljandi libiseb eest. Rahvakultuurikeskuse töökas pere on ka Viljandi pärast mures, kuid mõnevõrra teistel põhjustel.
Jääme kohtumiseni.
PS. Viljandlaseks võib saada iga hea ja tubli inimene. Kolige sisse ja registreerige end ära. Meie kadedad ei ole.
Viljandlased on veendunud, et Viljandi on New Yorgi ees tähtsuselt maailma esimene linn. Ja siis tuleb tükk tühja maad. Ja siis tuleb Tartu, Pärnu, siis Riia ja siis Tallinn.
Viljandlased on saanud oma kodukohapatriotismi-katlale kõvasti tuld alla ning jätkavad Ugalale-tugisambale toetudes linna uhkuse kasvatamist.