MÄRK RINNAS! Ettevõtja, kultuurilooja ning -toetaja Tiit Pruuli oli üks neist, kes sai Vabariigi Presidendilt medali justkui Kingpool tuletõrjeülemalt. Juku-Kalle Raid kutsus seepeale Tiidu õue mängima ja juttu rääkima. Sellisteks asjadeks pole paremat kohta kui Bussijaama vastas asuv koduselt hapukapsaste ja nõudepesulapi järele lõhnav urgas „Kodused toidud 24 h“.
Kõigepealt sõidame me autoga ringi. Igal pool on ummik, linnavalitsus kogub võimaliku sõjaolukorra puhkemiseks tänavatele lund – igaks juhuks! –, kuhugi naljalt parkida ei saa. Lõpuks sigineb õnnelik mõte.
Tiit Pruuli luiskab, et näeb puhvetit „Kodused toidud“ esimest korda elus. Vale puha. Isegi inimene teatritalust, Margus Kasterpalu, kes vahepeal korraks meiega liitub, teab kohe, kuhu tulema peab. Tiit aga viskab mingit nalja: „Oleksid võinud ordenikavaleri jaoks ikka mõne peenema koha valida.“
Samas ei saa nuriseda, et ostetud koduse toidu osas mõni põlglik märkus oleks langenud, kaugel sellest. Muuseas, esimene ettepanek oligi – arvestades Pruuli irreaalset graafikut – kohtuda samas urkas kell kuus hommikul. Selle peale aga puhkes Pruuli naerma, telefonis muidugi, vähesed näevad teda reaalsuses. Pruulit ei meelitanud hommikuse ajaga isegi tõik, et kunagi sai Mati Undiga hommikusel tunnil umbes lähedases kohas trehvamas käidud.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Mina arvasin ausalt öeldes, et see on sul juba teab mitmes aumärk. Aga tuleb välja, et sind on siiani kuidagi ilma jäetud! Väga kentsakas. Kas oled ise nördinud? Selles mõttes, et mida mõtlesid Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves…
Tiit Pruuli (T.P): (Väga tagasihoidlikult) Ma ei ole osanud seda ise tähele panna. Eks ma kuulu ju sellesse põlvkonda, kus kõiki neid dekoreerimisi – kiliseb ja koliseb, lonkab ja möliseb – võeti irooniaga. Aga, jah, nüüd on küll teine tunne… Pean tunnistama, et ajakirjanikud tõmbasid mind – vana ajakirjanikku! – mõnuga haneks. Nad kutsusid mind hommikul intervjuule, et rääkida admiral Bellingshausenist. Ma panin kõik punase Antarktika jope selga, et näeksin polaaruurija moodi välja ja… siis teatasid, et selline lugu, et orden. Mul olid ees prillid, mis õues lähevad tumedaks. Õnneks, siis ei olnud pärast telekas näha…
J-K.R: …et sa hakkasid nutma, jah?
T.P: …No silmad läksid märjaks jah. Igale inimesele, kellele Eesti armas, on selline suur riiklik tunnustus ka armas.
J-K.R: (Ei jäta) Nii, aga Lennart Meri, kelle pressiesindaja sa olid 1991 aastal, tema andis medaleid nii et aitas! Küll mitte nii kerge käega kui Arnold Rüütel, aga ikkagi. Ja sulle ei andnud! Mida perset! Ja 1992 olid sa juba Mart Laari valitsuses peaministri nõunik. Väga imelik, et alles nüüd. Igasugused kolhoosiesimehed on ammu oma tunnustuse kätte saanud.
T.P: Periood, mil ma poliitikas tegutsesin, oli ikkagi hästi lühike. Olen tegev ja ennast otsiv olnud väga paljudel aladel. Eks nüüd see Eesti Vabariigi 100 aasta jubileumi tähistamisele kaasa aitamine ongi mul… (Mõtleb pisut, siis elavneb) Kuule, üle 25 aasta olin Riigikantselei palgal jälle! Nagu Mart Laari ajal – sain taas Riigikantseleilt palka!
J-K.R: Tundsid end nagu täievoliline ja auväärne inimene. Ikkagi Riigikantselei ise maksis.
T.P: (Rõõmustab siiralt) See oli nagu energilisse noorusaega tagasiminek! Ja suur osa seda Eesti Vabariigi juubelikampa oli ju ka natuke meie noorusaja kamp. Margus Kasterpalu, Toomas Kiho, kellega koos teatrit tegime (Pruuli loetleb Eesti Vabariik 100 toimkonda, kuhu ta kuulus – toim). Põhimõtteliselt meie kaasaegne Jaanus Rohumaa. Ja siis hästi palju noori meie ümber. Nagu 1990-ndate algul ei mindud kell 5 kontorist ära. Nüüd olid ka Stenbocki majas EV 100 töötoas aknad hilisõhtuni valged. Kui vaja, tehti asju ka väljaspool tööaega.
J-K.R: Kuule, sarnaselt 1990-ndate algusega, kas oli ikka ka kummimadrats kapis? Et vajadusel pikali visata?
T.P: Hehee! Nii radikaalseks sel korral ei läinud! Aga EV 100 kontoris on üks konku, kus on pisike diivan, sinna sai puhkama visata küll.
J-K.R: Sinul on viimase 30 aasta jooksul ikka väga erinevates kohtades näpud sees olnud. Mismoodi sa vabariigi juubeliaastat korraldama sattusid?
T.P: Jaanus-Toomas kutsusid. Ma arvan, et üks võti, miks see asi lõpuks korda läks, oli see, et meeskond koosnes nii põnevatest inimestest. Juhtoinasteks keskealised mehed ja meie ümber trobikond noori poisse ja tüdrukuid. See, kuidas need maailmad kohati põrkusid ja üksteist täiendasid, andis hea tulemuse. Kokkuvõttes rõõmu paljudele inimestele.
(Meenutab korraks) Oli üks asi, mille üle me alguses tõesti palju vaidlesime. Et kas läheb käima see printsiip, mille Anneli Ohvril välja mõtles, et teeme sellise peo, kus mitte riik ei tee inimestele juubeli puhul kingitusi, vaid püüame panna inimesi tegema asju, mida nad ise tahaksid teha. Kasutada riigi finantsabi, aga inimesed peavad ise ütlema, mida nad tahavad teha. Ja siis on lootust, et tulevad kingituseks asjad, mida tegelikult tahetakse, mitte järjekordne külmkapimagnet, mida sul kuskile panna pole.
J-K.R: Sul läks ikkagi hästi selle medaliga, mõned saavad alles postuumselt!
T.P: (Väga rõhuliselt) Oi-oi, Juku, sa ei kujuta ettegi! Ma jõuan veel mitmeid medaleid saada! Jõuan veel Eesti 200 ära pidada.
J-K.R: Ühesõnaga, sa suhtled julgelt kogu sootsiumiga. (Kahtlustavalt) Ja ise rääkisid veel kunagi, et sind võeti isegi pioneerilaagrist ära, kuna sa ei julgenud seal kaheldava hügieeni tõttu peldikusse pissile minna. Kuidas siis niimoodi on läinud? Märgatav areng, peaks ütlema.
T.P: (Uhkelt) Pärast mu maailmareise – nõukogude ajal ma ei reisinud üldse – ei ole ükski peldik minu jaoks liiga peldik. Klassikut tsiteerides: peldik on kultuur ja kultuuri tuleb lähedalt uurida! Iga päike ja iga sitt on inimlikku uurimist väärt!
J-K.R: Sa oled elanud päris mitut väga erinevat elu. Mida võib olla kõikidel ette ei tule. Paljudel läheb see lineaaris, kui ühe asjaga hakkavad tegelema ja siis tegelevadki. Sinu raamatuid täis esteetlik noorsugu oli hoopis midagi muud kui hilisem poliitika või äritegevus. No kes oleks sulle Tartus luuleteatris julgenud öelda, et sinust saab – su enda kaunist väljendit kasutades – raudteepede?
T.P: (Naeru mugistades) No ma mõtlen selle 1001 erineva asjaga tegelemise enda jaoks ise ka ilusaks. Eks ma olen püsimatu muidugi. Mõnesse teemasse meeldib väga süveneda, aga paljud asjad tüütavad ikkagi liiga ruttu ära. Kui raamatu lõpp on poole peal teada, siis viskab ju tark inimene teose käest! Aga siis võibki tekkida see küsimus, et kui saabub päev – millest sa rääkisid –, et autasu tuleb anda postuumselt, siis mis on öeldud seletuskirjas. Mis sinna kirjutatakse, eks ole. Tiit Pruuli – maailmarändur? See ei ole amet, mida kirjutada elutöö kokkuvõtteks. Selline ta on – minu saatus või halb iseloom –, seda täna muuta on juba mõttetu. Nii et ega ma ei tea, kelleks ma saada tahan, kui ma suureks saan!
J-K.R: Paljude asjade vahelt kaevasin välja, et kas 1982. või 1983. aastal oled sa võitnud sellise asja nagu ENSV vabariikliku õpilaste kõnevõistluse. Hei hoo! Misasja sa siis küll rääkida võisid?
T.P: Võitsin kahel aastal! (Puikleb) Mis sellest rääkida! Aga ma näen, et sa oled kodutööd teinud.
J-K.R: Kahjuks küll.
T.P: (Tüdinud ohkega) ENSV koolinoorte kõnevõistluse teema oli „Mina, kommunistlik noor“.
J-K.R: (Tunnustavalt) Väga tore, tubli, tubli, aga mäletad, mis sa seal kõnelesid?
T.P: (Järgmise ohkega) Ma mäletan, et ühel aastal rääkisin loodushoiust. Ja lõpuks tsiteerisin Hando Runneli tol ajal veel avaldamata luuletust. Runnel oli meie peretuttav, sellepärast oli käsikirjaline tekst kodus:
Me sõitsime Narva poole
ja vasakut kätt jäi Kunda.
Nii raske on inimestel
Eestimaad ära tunda
See on näide neist piiridest, millel me kõik toona kõndisime. Ühelt poolt teema kommunismi ehitamisest, teisalt võimalus kõnelda päris asjadest. Dilemmad, mis oleks väärt Jaan Krossi sulge.
J-K.R: Sel ajal, nagu sa ütlesid, sa ei reisinud. Ainult vanaemaga Tartust Peedule. Ja kord seletasid, et mõtlesid endale välja vabandusi, miks sa ei reisinud. Üks neist oli muidugi see, et esteedina ei tahtnud sa Nõukogude Liidu nimelist peldikuavarust näha.
T.P: (Rutuga noogutades) See ei tundunud huvitav, üldse ei tundunud huvitav. Me tegime Margus Kasterpalu ja Toomas Kihoga hoopis luuleteatrit. Meie publik ei olnud päris nii suur, nagu praegu sellel Otil! (Hõõrub laupa ja meenutab pingsalt) Näh, ütle nüüd selle Oti, ei Uudo nimi! See laulja noh! (Mõtleb asjatult veel, rehmab siis käega) Aga me olime tänapäeva mõistes nagu väikesed estraaditähed. Luule lugemisega! Sajad inimesed kogunesid Tartus ülikooli või EPA klubisse, lihtsalt kuulama luulekavasid. Selleks ei pidanud kuhugi reisima, vaid äärmisel juhul minema kirjandusmuuseumi keldrisse.
J-K.R: No sul ju vedas, sul oli omalt poolt abiks kasuisast kirjandusprofessor Harald Peep!
T.P: Harald ja siis ka tema – nagu Harald kahetsedes ning naljatledes oma elu lõpuaastatel ütles – untsu läinud õpilane Peeter Olesk! Untsu selles mõttes, et Harald lootis, et Peetrist saab ikkagi teadlane, mitte mingisugune vurle ehk kultuuriminister. Aga Peeter oli väga palju meiega kambas. Või siis Jaan Unt, Linnart Mäll. Need olid inimesed, kes meid tol ajal väga palju mõjutasid.
J-K.R: Mida-mida! Kui Harald Peep ei olnud Oleskiga rahul, mida ta siis sinu kohta ütles?
T.P: (Kõhistab väheke omaette) Võib-olla Oleski suhtes olid tal ka kõrgemad lootused kui minu suhtes…
J-K.R: Seda kõike võime kirjeldada Tartu vaimuna. Küsin vahel, kas selline asi on olemas, on ta üldse kunagi olnud?
T.P: (Täiesti veendunult) Mina olen kindel, et meil oli oma Tartu vaim. Meie Tartu vaim oli natuke pateetiline, natukene ajalooline. (Vaatab teravalt otsa) Sinusuguseid punkareid näiteks me ei sallinud üldse. Ja mingeid neid avangard-kunstnikke! Et ajal, kui meie võitleme kommunistidega ja ehitame riiki üles, võib mingi kunstnik teha kunsti, mis seisneb purki sittumises. Muide, eelmisel nädalal ostsin just ühe Jaan Toomiku maali.
See meie maailm oli üsna tõsimeelne. Kuigi me tegime teatrit, siis mängu mängu pärast oli seal suhteliselt vähe.
J-K.R No siis te vastandasite ennast toonasele Tallinnale! Tõsimeelselt nagu juba 1920-ndatel ja 1930-ndatel, kus kirjanikud olid kurjalt pajatavad, et vaim on Tartus ja Tallinnas ainult mingi ahvikari. Nõmedad tehnokraadid ja see neetud poliitika, kus ei saada kultuurist mitte sittagi aru!
T.P: Täiega, 20-aastased, vihaste meeste värk! Muidugi oli vastandus suur. Ülikoolikaaslased, kes sõitsid Tallinna, et Soome televisioonist mingit – tagantjärgi ehk isegi korralikku – filmi vaadata… No kurat! Ta läheb Tallinnasse filmi vaatama, reetur, m..n raisk!
J-K.R: (Väikese kõhedusega) Teist oleks saanud toona päris korralikud EKRE valijad ja ksenofoobid!
T.P: (Puikleb veidi) Kui sa nii tahad öelda, siis sa võid ju nii öelda. Aga tol ajal olid teatud mõttes ksenofoobilisele rahvuslusele täiesti selged põhjendused ja õigustused. Ma arvan, et EKRE toetajaskond koosnebki suures osas minu põlvkonna meestest, kes ei ole nüüdisaegses elus oma kohta leidnud, kelle parimad aastad said 1990-ndate algusega otsa.
J-K.R: (Pistab vahele) Neil on vuntsid ja sul olid siis ka vuntsid!
T.P: (Naerdes) See muidugi ka! Aga tüüpiline ekrelane on oma kurvast lapsepõlvest kaasa võtnud vaid võitleva Eesti Asja ja muud teha ei oska, kui sellega avalikus kohas vehkida. Jah, ka globaliseerumise teatud mõjude vastu tuleb võidelda, aga mitte rumalalt räugeldes. Muidugi on Eesti kultuurilises mõttes meie jaoks maailma naba. Aga tuleb aru saada, et selle naba ümber on veel väga palju muud, mis ei muutu olematuks sellest, et see meile ei meeldi. Minu soovitus heale ekrelasele ongi – likvideeri oma alghariduse puudujäägid: loe raamatuid ja reisi maailmas ringi!
J-K.R: See muudab inimest kindlasti jube palju, kui lõpetad lõpuks asjatute vabanduste otsimise, et reisida ei taha ja resümeerid endale: tahan küll! Ja siis langeb võimalus.
T.P: Jaa! Minu esimene käik oli Kanadasse Lembit Sootsi juurde. Ja teine, kohe sinna järele, 1989. aastal Rootsi, kus ma olin kaks kuud Lundis, kus Valev Uibopuu ja Bernhard Kangro minu eest hoolitsesid, kus ma kirjutasin oma ülikooli lõputööd. Ühest küljest oli seal suhteliselt konservatiivset seltskonda ja teisalt jälle nõukogude liidust tulnule uskumatut vabadust. Näiteks Urve Karuks – ma olin tema luuletusi lugenud, oh sa kurat, kus meeldisid. Ja siis veel, kui nägin ajakirjas Mana ta pilti! Sisuliselt armusin ära, sest neis salmides ja selles näos oli lillelapselik rõõm ja piiramatu vabadus! Ma ei pidanud Playboy pilte kapiuksele kleepima, mul oli Karuks!
J-K.R: Ajalehes Edasi oli ju väga staar töötada. Sest ega seda ei saanud tellijad kätte ka, eriti Tallinnas oli jama. Minu kodus see ikka käis ja Edasi kirjutajad olid peajagu šefimad kui teised kirjutajad.
T.P: Kui mind kutsuti EKP Tartu linna- ja rajoonikomitee häälekandjasse „Edasi“, siis uhkemat tudengit tõenäoliselt Tartu žurnalistika osakonnas tol hetkel ei olnud, kui mina ennast tundsin. See oli teise kursuse tudengile ülikõva sõna.
J-K.R: 1991, kui sa läksid Austraalia seljakotireisile, olid sa veel Lennart Meri pressiesindaja. Sa jätsid Lennart Meri laua peale mingi teate, et pead nüüd minema ja…
T.P: Nii oli jah.
J-K.R: …ja läksidki minema. Muuseas, kuidas? Lennart Merd kartsid paljud meie ühiskonnast ja ka tema alluvad – ning igasugused tuttavad – nagu tuld.
T.P: (Noogutab) Mina olen ka kartnud Lennartit. Ja Lennart on väga halvasti ka mulle ja ka paljudele teistele kolleegidele öelnud. Meenutan endamisi paari juhtumit, mis ei lähe elu lõpuni meelest, kus Lennart on mind mu rumaluse pärast häbistanud. Rumaluse pärast ja – ausalt! – vaid rumaluse pärast. Seltskonna ees. Need on hetked, mida ei tahaks meenutada.
(Eneseirooniaga) Ma olin ühe diplomaatilise termini, ühe prantsuskeelse termini… note verbale (Peab pausi) …olin tõlkinud… (peab uue pausi, sõnu otsides) käepäraste vahenditega eesti keelde. (Hüüatab) No ei tõlgita niimoodi! (Naerab)
Aga lõpuks oli see ikkagi midagi rohkemat kui lihtsalt ülemuse ja alluva vahekord. Eriti ministeeriumi lõpuaegadel ja siis, kui hakkasime tegema tema valimiskampaaniat. Siis tegelikult Lennart oli ise väga aktiivne. Kohe meenub loosung „Plats puhtaks!“.
J-K.R: Kas sellel kuulsal lausel on kindel autor või tuli see ümarlauast?
T.P: Tuli ikkagi ümarlauast, kus selle sõnastas Illar Hallaste. Aga Lennart võttis selle aktiivsesse kasutusse. Mart Laar püüdis seda loosungit seletada kuidagi üldisemalt ja filosoofilisemalt. Eriti pärast seda, kui selle eest oli pasunasse saadud, et mis te soovite siin suure hulga inimesi ühiskonnast kõrvaldada või? Aga Lennart ei põdenud midagi, tema ütles väga otse välja, et end kompromiteerinud tegelased peavadki eest ära astuma.
J-K.R: Vot, varem ütlesid, et omal ajal te Tartus punkareid ei sallinud, aga antud aega, Laari valitsuse tulekut ja Lennartit ennast võib küll täiesti rahulikult toonase ühiskonnaga kõrvutades pungiks pidada. Sest varem olid sa küllaltki vuntsiderikas Edasi toimetaja.
T.P: (Parandab nõudlikult) Ma olin Linnar Priimäe ainus alluv. Mul on selles suhtes ülemustega väga vedanud.
J-K.R: (Takistamatult) Minu jutu mõte on, et sina, kes sa Tartust tulnuna punki justkui ei sallinud, tegid oma aja ühiskondlikus mõttes kõige hullemat punki.
T.P: (Ebaleb siiski veidike) Selles mõttes muidugi, poliitiliselt olime meie ja Eesti Kongress… Ja kui me võtame Eesti Kongressi pealiini, siis sa mäletad, oli üks Tartu punt, kokku ehk 30 inimest – näiteks Runnel, Mäll, Lõhmus jt, kes tegid Eesti Kongressile ettepaneku päriselt võim võtta. Et lööme ülemnõukogu laiali ja võtame päriselt võimu. Ma kirjutasin ka sellele asjale alla.
J-K.R: Revolutsioon.
T.P: Servapealsed punkarid selles suhtes jah.
JKR: Kunagi me KesKus’is kajastasime ka seda sinu kuulsa punase pliiatsi lugu. Et kui oli vaja uksest välja kupatada peaminister Laari juurest kedagi, kes vastselt valitsuselt liiga palju raha tahtis – mida ei olnud –, siis saadeti ta sinu juurde. Sa tõmbasid oma punase pliiatsiga kenasti maha ja ütlesid: sorri, brat.
T.P: Mõnes positsioonis oli meil, jah, Laariga jagatud, et hea võmm ja halb võmm. Teisalt – eks kujutad ju ette seda aega –, kui palju seal ukse taga inimesi oli! Oldi ju harjunud veel sellega, et vabariigi valitsus ja peaminister isiklikult lahendavad kõik teie mured.
J-K.R: (jätkates) …Mida Laar ka sageli tegi. Pärnu Fiesta ja seal oli palju toredaid asju, mis tänu sellele alles jäid või üldse olemas olid.
T.P: Eks sinna ägedatesse asjadesse nagu Herbert Murdi Pärnus tehtud Fiesta sattus teisalt sisse asju, kus oleks pidanud ütlema ei. Aga ühel, teisel või kolmandal põhjusel ei öelnud või ei tahtnud või ei osanud öelda ei. Jah, ega me, viisakas Tartu punt, ei osanud ka. Seda ei-ütlemist tuli palju õppida.
J-K.R: Sa olid siis liiga pehme?
T.P: Mõnes positsioonis võib olla jah.
J-K.R: Tagasilangemine ühiskondlikult ja isiklikus ruumis sinu, sinu seltskonna ja mentaalsuse jaoks oli kindlasti Laari esimese valitsuse kukkumine, Tarandi jõulurahu aeg. Sest kokkuvõttes – see purustas palju prismasid, elurikkust – rahaliselt ning vaimselt. Kui järsk kukkumine see sinu enda jaoks oli?
T.P: (Mõtlikult) Ma olin ka ikkagi ripakil mitmeid aastaid.
J-K.R: Ja siis kasvatasid juuksed pikaks, vuntsid ajasid maha…
T.P: (Mõtlikult edasi) Mitu aastat ikkagi… Ma võiks öelda, et ei saanud millegagi hakkama. Õnneks olid mõned sõbrad, kes mulle vahel tööotsi leidsid. Õpipoisina sisuliselt alustasin ja üleliia mõnus aeg see minu elus ei olnud.
J-K.R: See ei saanud olla väga paks ning puljongirikas elu.
T.P: Kui sa maksad oma eluasemelaenu nii, et võtad ühe krediitkaardiga pangast raha välja ja viid sinna panka, kus laenutähtaeg on juba mitu päeva varem läbi saanud, siis… Ja püüad kuidagi kombineerida – ega see ei ole väga mõnus.
J-K.R: See ajab närvid läbi.
T.P: Muidugi. See oli periood, kus õhtul magama jäämiseks oli odava alkoholi pudel tihtipeale voodi kõrval. Õnneks sai see aeg läbi.
J-K.R: (Optimistlikumalt) Ütleme siis nii, et sul õnnestus koperdada rööbastele.
T.P: Raudtee polnud absoluutselt mitte minu stiihia, aga ma hakkasin neid rööpaid mitmes mõttes armastama. Lõpuks hakkasin aru saama, kuidas seal äri tehakse ja lõpuks hakkasin neid armastama ka romantilises mõttes. Korjan raudteejaamade postkaarte ja vanu rongipileteid. Aga see oli ka mitmeaastane protsess, enne kui see kõik toimima hakkas. Täiesti teine maailm, luuleteatrist tavotiste rööbasteni.
J-K.R: Luuleteatrist ärimeheks. Sa oled ise ka öelnud, et see oli sul selline sundkäik.
T.P: Teatud mõttes jah. Poliitikast ajakirjandusse tagasi minna ei olnud väga võimalik. Ma ei kujutanud ise seda vähemalt ette. Ma alustasin küll Edasis kultuuriajakirjanikuna, aga vaatasin, mida vahepealsetel aastatel on õppinud needsamad poisid, kellega me varem olime veel ühel stardijoonel, siis… Märt Väljatagast alustades. Kui ma võtsin üle mitme aasta kätte Vikerkaare ja lugesin, mida Märt seal kirjutab, sain kohe aru, et minu rong on lootusetult läinud. Siis ma hakkasingi otsima, et mida ma teen.
Harald Peebul oli üks väljend, mida ta aeg-ajalt irooniliselt lausus, vene kirjandusklassikast pärit: „kultuurile lähedal seisvad daamid“ – jääda millekski „kultuurile lähedalseisvaks jõudsalt keskeale lähenevaks endiseks noormeheks“, see tundus veel õudsem. Teisalt oli õudne ka äri, eriti paljude varasemate õpetajate jaoks, kui me nimetame Marju Lauristini, Peeter Oleskit. Kui ma mäletan nende suhtumist õigesti, oli see neile ikka üsna arusaamatu ja raske mõista. Selle hoiaku endasse olen pidanud ka läbi elama.
J-K.R: No aga ka nemad loodetavasti on muutunud, kultuuri ei pruugi teha vaid luuleteatri kaudu; võimalus liigutada selle sama kultuuri jaoks suuri summasid kaevab kitsaid tunneleid läbi.
T.P: See on üks minu missioonikene olnud ka Eesti juubelit organiseerides. Nagu me enne rääkisime, inimesed ise tegid kingitusi, ise panustasid. Ja väga paljud ettevõtjad panustasid ka rahaliselt ning minu üks roll selles juubelikomisjonis oli ka Eesti ettevõtjatega suhelda ja neid innustada kaasa tulema.
J-K.R: Et siis ka endale helistada?
T.P: (Noogutab) Ka endale helistada. Võtame projektid, kuhu ma kutsusin inimesi raha panema, olgu selleks „Igal lapsel oma pill“ või Postimehe raamatusari… Esimese panuse tegin ma alati ise, selleks, et moraalselt lubada endale minna järgmise ettevõtja juurde ja öelda: kuule, pane selle raamatusarja toetuseks mõni tuhat eurot, ma ise panen ka. Panin ise seemne, näitamaks, et ma tõesti usun nendesse asjadesse. Ja et need on mulle olulised. Kümmekond aastat tagasi oskas ettevõtja lugeda kontaktide arvu, mida ta saab, kui ta paneb raha suusatamisse, korvpalli või jalgpalli. Seda, millist moraalset tagasisidet, väärtust annab kultuur, oskasid vähesed arvutada. Aga on tekkinud asi, mille nimi ei ole mitte sponsorlus, vaid metseenlus. Näiteks Margus Linnamäe paneb suurt raha asjadesse, mida enamik ei teagi. Ta toetab eesti tõlkekirjandust oluliste summadega. Jah, Marguse võimalused on eriti suured, aga inimesi on veel, kes teevad seda ilma…
J-K.R: Ja ei taha, et nende kõrvad välja paistavad?
T.P: Ei taha edvistada! See on eriti super.
J-K.R: Riigi poolt ellukutsutud institutsioonidel läheb tihti aur tobeda uue rändrahnu väljamõtlemiseks. Me oleme mitu korda samale idiootsele rehale astunud.
T.P: (Kahtlevalt mõttes) Selline halvustamine on kahe otsaga asi. Ühelt poolt on selge, et kuskil on mingi vastutuse piir. Ma ei tea, räägime Estonian Airist, räägime rändrahnust, kus me tahaks näha, et ka keegi vastutab, et on riigi raha olulisel määral tuulde lasknud. Teisalt, selle piiri otsimisega tuleb olla ka natuke ettevaatlik, et me ei tekitaks olukorda, mis oleks veel hullem: et keegi ei julgegi otsustada. Alati on lihtsam, kui sa ei tee midagi. Selle eest ei karista sind keegi. Aga kui sa teed ja asi läheb vähegi nässu, siis molli andmine, alavääristamine, karistustega ähvardamine muutub mõnikord selliseks… totaalseks piduriks. Et võtab mitte ainult sellel konkreetsel inimesel jõu ära, aga võtab meil kõigil himu midagi teha. Alati on võimalik eksida.
Me oleme kohas „Kodused toidud“. Millal sul õnnestus oma perekonda – kaht tütart ja poega ning naist ehmatada mingi koduse toiduga?
Oota, ma helistan pojale!
(Helistab.)
Jaan, millal ma viimati kodus normaalset sööki tegin? Mitte reisil, kodus. Ah et sel aastal pole teinud… Aa, et 2018 või 2017… Riisiputru, jah, võis küll nii olla.
