Mai lõpul esietendus Genialistide Klubi saalis Viljandi lavastajatudengi Helen Rekkori diplomitöö “THEISED”. Pretensioonikas. Ja nii peabki.
See on kolme tunni pikkune tükk, mille tekst on trupiimprovisatsioonide tulem. Ja esiteks, see tekst on parem, sujuvam, isukam ja ilusam, kui verinoorte inimeste grupiimprovisatsioonist loota laseks. Esimene aktiva kirjas.
5 märgilist neidist
Teine aktiva – juba korraks mainitud – pretensioonikus. Nad räägivad meiega asjadest, mis on elus. See tähendab, et noored saavad siinkohal aru, et ega teater ole mitte mingi niisama kakkumine, lustimäng või eneseekspositsioon, vaid meedia, mis on otsekontaktis reaalsusega. Oma olulisemates annetes. Et kunstniku ülesanne ei ole olla mitte professionaalne käsitööline või meelejahutaja, vaid kütt, püss peos, kivimaja nurga taga varitsemas. Luuramas. Tähele panemas. Ja siis, kui vaja, pauk ära panna. Olgu siis püssisalve laetud uinutinool või adrenaliinisüst – vastavalt vajadusele.
See on viie noore naise lugu – Neiu Eesti Energia (diplomand Maarika Mesipuu), Neiu Superstaar – (diplomand Merilin Kirbits), Neiu Mahakaksatud Peaga Marie Antoinette – (Liisa Taul), Neiu Konnakostüümis (diplomand Kati Ong) ja Neiu Kriitiline Mass (Mairi Jõgi). Viis arhetüüpi meid ümbritsevast. Ja kui miskit ette heita, siis just liigset arhetüüpsust – nad on oma liikide nii tüüpilised esindajad, et kohati hakkab inimene tagant ära kaduma.
Järelmeid õnneks ei tule
Ent teisalt – see ongi tükk märkide keeles. Et mitte suhtedraama, kuigi nad teises vaatuses kinnisesse ruumi kinni jäävad, vaid tendentsidraama, kui nii võib määratleda. Ja sealt tõmbuvad mägikitse sarved keerdu – viis maailma, viis nägemust, üks ühiskond. Kowalsky ei täi rohkem edasi rääkida, et mis keerud või mis teemad või mis sellest kõigest järeldub.
Seda enam, et trupp ei taha järelmeid pakkuda. Ja targasti teevad. Järelmid tulevad igamehe peas, pärast tükki. Kolm tundi pole igav. Marss vaatama. Sügisest on tükk Tartu Uue Teatri repsis.