Väljapanekul domineerivad peamiselt Ida-Euroopa riikidest pärit kunstnike tööd ja teiste seas on esindatud ka eestlased. Näitus on tähelepanuväärselt julge kontseptsiooni ning haruldaselt hea töödevalikuga, milles peegelduvad nii kuraatori kui ka tema meeskonna professionaalsus, kirg ja missioonitunne oma projekti suhtes.
Rahvusluse kriitika
Arteli teemapüstitus on teravalt sotsiaalkriitiline. Näituse eesmärk on kuraatori sõnul “esitada kriitilisi küsimusi kaasaegse rahvusluse kohta, teadvustada hetkel valitseva rahvusliku diskursuse problemaatilisust ning tekitada sellele avalikus sfääris vastukaalu”. Projekt “vaatleb ja analüüsib kultuurilis-poliitilist protsessi, mille käigus saab natsionalistlikust ideoloogiast rahvuslik identiteet ning uurib nende kahe varjukülgi ja omavahelisi suhteid”. Selle programmilise seisukohaga teeb Artel nähtavaks ka omaenda vasakpoolse maailmavaate, mis on kooskõlas enamiku eksponeeritavate kunstiteostega – needki on vähemal või rohkemal määral eksplitsiitse vasakpoolse sotsiaal-poliitilise pretensiooniga.
Ekspositsiooni avateoseks on poolakas Artur ?mijewski video “Nemad” (2007|), mis dokumenteerib sotsiaalset kunstieksperimenti, mille käigus viidi kokku kolme väga erineva sotsiaalse grupi esindajad (paremäärmuslikud rahvuslased, konservatiivsed katoliiklased, seksuaalvähemuste eestseisjad). Kolme grupi kohtumised toimuvad kunstistuudios ja nende ülesandeks on püüd astuda dialoogi kunstivahendeid (maalimistarbed jm) kasutades. Kohtumiste käigus areneb üha kirglikumaks muutuv vastasseis, sõda, mille relvadeks on üksteisele öeldavad sõnad ning lõuendile maalitud sümbolid. Teos toob nähtavale erinevate väärtushinnangute põrkumisel tekkiva konfliktiohu, kuid artikuleerib kunstiteosele omaste vahenditega demokraatliku vaheruumi, ühise common ground’i ehk sõltumatu avalikkuse vajaduse.
Eks ikka monumendid
Teiseks näituse keskseks teoseks on eesti kunstniku Tanja Muravskaja installatsioon “Monumendid” (2008|), mis koosneb kõrvuti paiknevatest võrdse suurusega paekiviklibu- ning klaasikilluhunnikust. Teose alltekst on seotud pronkssõduri monumendi eemaldamise ning sellele järgnenud Vabadussõja monumendi püstitamisega. Muravskaja teos on nauditavalt esteetiline ja terviklik oma geniaalses lihtsuses, kuid selle peamine tugevus seisneb võimes koondada suur hulk sotsiaalpoliitilisi tähenduskihistusi.
Ükski monument, nii nagu mis tahes kultuuriline või sotsiaalne sümbol, pole igavikulise, muutumatu tähendusega. Kultuurilised sümbolid on alati vahetult seotud oma aegruumilise ning sotsiaalse kontekstiga. Muravskaja teos juhib tähelepanu monumentide kui materiaalsete objektide samaväärsusele ning toob selle kaudu esile ideoloogia, võimu ja poliitiliste mehhanismide rolli kultuuriliste ja sotsiaalsete sümbolite tähenduste loomisel, et mitte öelda kujundamisel.
Respekt, Kumu!
Minu silmis väärib erilist imetlust Kumu kui riikliku institutsiooni julgus tuua niivõrd kriitilise teemapüstitusega näitus oma ruumidesse ajal, mil rahvuskultuuriline konservatism on tõusuteel ning paljud euroopa kunsti- ja kultuuriinstitutsioonid on muutumas alalhoidlikumaks ning nende roll avaliku diskussiooni loojate ja vahendajatena on taandumas. Kiasma kunstimuuseum Helsingis on lähim näide nüüdiskunsti keskusest, mis on viimaste aastatega muutunud üha rahvuslikumaks, enesekesksemaks, konservatiivsemaks, kokkuvõttes igavamaks, sest rahvusvahelisele koostööle ning poliitiliselt tundlikele teemadele enam nii suurt tähelepanu ei pöörata kui kümmekond aastat tagasi.
Eesti kontekstis võiks analoogilise näitena välja tuua Tallinna Kunstihoone viimaste aastate tegevuse, mil näitusteprogramm on kindlasti kannatanud eelarvekärbete tõttu, kuid, kus peamine puudus näib minu silmis tulenevat juhtkonna konservatiivsetest väärtushinnangutest. Positiivse näitena tuleb Kunstihoone näitustest siiski mainida Anders Härmi hiljuti kureeritud “Blue Collar Blues’i”, mis teravalt sotsiaalkriitilises võtmes tõstatas töötuse ja töö-eluga seotud problemaatika.
Jääb loota, et Kumu, eelkõige oma sotsiaalselt erksa ja intelligentse kollektiivi näol, julgeb ka tulevikus kaitsta kriitilise kultuuri olemisõigust. Võimalus käsitleda ja mõtestada nii teravaid teemasid nagu rahvuslus, inimõigused, majanduslikud huvid, võimumehhanismid jt on tänase ühiskonna jaoks ülimalt oluline, sest avalik arutelu, olgu kirjasõnas või visuaalses meedias, milleks kindlasti on ka kunst, on jätkusuutliku demokraatia üks olulisemaid töövahendeid. Vaba saab olla ainult see ühiskond, kus saab vabalt mõelda ning arutleda ka sotsiaalselt ja poliitiliselt sensitiivsetel teemadel.
Demokraatlik diskussioonikeskkond
Tulles lõpetuseks veel kord tagasi Rael Arteli kureeritud näituse juurde, siis isiklikult oli mul eriti hea meel näha külastajate seas hulgaliselt kohalikke vene keelt kõnelevaid inimesi. Mulle jäi mulje, et teosed kõnetasid neid aktiivselt, kuigi mitmel teosel puudus venekeelne tõlge (see-eest tasuta jagatavas kataloogis on kõik tekstid ka venekeelse täistekstiga).
Võib-olla tajusid nad väikese üllatusena, et suures, üldjuhul ikkagi eesti rahvusliku kultuuri edendamisele pühendunud institutsioonis, on loodud, olgugi et väike (näitus leiab aset ainult 5. korrusel), kuid siiski demokraatlik diskussioonikeskkond, milles neilgi on võimalik võrdväärsena osaleda. Näitus jääb avatuks kuni 25. aprillini 2010|.