Kunstiajaloolane Ellen Dissanayake väidab oma evolutsioonilises lähenemises, et ajaloo jooksul on loominguline tegevus enamasti kuulunud inimeste igapäevaellu. Laulmises, tantsimises, lugude jutustamises, kehamaalimises ja esemete dekoreerimises on aegade jooksul tohtinud kaasa lüüa kõik. Kunstiga seotud tegevused on lähtunud inimloomusest, rõhutades olulisi asju ja sündmusi näiteks rituaalide kaudu. Dissanayake’i käsitlust on kritiseeritud, kuid selles on kaks olulist aspekti, mis toetavad või millest on alguse saanud loovus- ja kunstipõhiste teraapiate põhimõtteid – loomeprotsessi seadmine tulemusest kõrgemale ning kunstilise tegevuse lisamine igapäevaelu konteksti.
Kunsti teevad need, kel on selleks eeldused
Inimese loomus pole aegade jooksul muutunud – loomingulise eneseväljenduse vajadus on alles -, kuid argipäev pakub järjest vähem võimalusi ja põhjusi isetegemiseks.
Üldiselt ei arvata, et kunst on kõigi jaoks. Öeldakse: tehku need, kes oskavad. Kes ei oska, tegelegu parem millegi muuga, mis oleks ka kasulik. No muidugi enda lõbuks võib ju tegeleda – aga kas sellel on mõtet, ajaga võiks midagi targemat peale hakata, sest seda on niikuinii liiga vähe.
Loomulikult on kunst oluline, haritumad inimesed teavad seda. Kunsti teevad aga need, kellel on selleks eeldused või kes on vähemalt vastava hariduse saanud ja ka kunsti “tarbijad” on õppinud või siis harjunud kunsti vastu võtma. Kunst on elitaarne.
Tänapäeval aitavad inimesi kunstitegemise juurde tagasi tulla ja end kunsti kaudu leida kunstiterapeudid, kes seovad loominguga tegelemise, kus inimene väljendab end muusika, liikumise, kujutava kunsti või erinevate rollide kaudu, psühhoteraapia teooriate ja tehnikatega nii lisandina traditsioonilises meditsiinis kui ka ennetava tööna.
Kunst parandab keskendumisvõimet
Kunstiterapeudid kinnitavad, et kunsti abil saab parandada inimeste keskendumisvõimet, õppida nägema probleemide tekkepõhjuseid ja oma tunnetest aru saama – mõista paremini olukordi ja iseennast; muutuda suhtluses aktiivsemaks ja avatumaks; avastada oma potentsiaali ja ressursse ning kõike seda ka turvalises keskkonnas harjutada, järele proovida. Kunstitöö võib avada uusi tahke iseendast, oma kogemustest, olla sillaks minevikusündmuste ja praeguse hetke vahel ning abivahendiks traumade läbitöötamisel.
Eestlasele on kunstiteraapia natuke võõras. Abi otsitakse pigem psühholoogilt, kui üldse. Seetõttu olin üllatunud, kui ühes Ööülikooli saates ütles Rootsist pärit viiuldaja ja sotsioloog Sofia Joons, et tema kodumaal ei otsi teraapiatest tuge mitte ainult probleemidega inimesed, vaid sageli käiakse loovteraapia seanssidel ka sellepärast, et endast paremini aru saada. Tema ise sealhulgas, märkides, et ta koguni tundis vahepeal, et kui teraapiast osa ei võta, siis polekski elu päris õigesti elatud – midagi head jääks kasutamata.
Miskipärast koolis räägiti ikka, et oskus teha tööd on see, mis inimest loomast eristab, kuid ei õpetatud, et ahvist teeb inimese võime tunda kunstist rõõmu.
Keskkonna loomine
Eestis on kunstiteraapiaid uuritud ning nende mõju inimeste tervisele kasutatud alates 1980ndatest aastatest. Uue kunsti inkubaatoriks sai Tallinna Pedagoogilise Instituudi tervisekabinet. Tänaseks on valdkond kasvanud suureks ning kogunud enda ümber palju inimesi, kes on sageli eelneva kunstikogemusega ja loominguga tegelevad isikud, kellele pakub sügavamat huvi kunsti ja tervise seoste uurimine. Tegeletakse kunsti terapeutilise rakendamise põhimõtete ja praktiliste oskuste omandamise ja oma loomingulise potentsiaali avastamisega. Neil inimestel on kutsumus ja soov kunstimeediumit rakendada loomingulis-terapeutilises töös laste, noorte või täiskasvanutega. Kui veel hiljuti sai kunstiteraapiaid õppida täiendkoolituse vormis, siis alates 2007|. aastast õpetatakse seda Tallinna Ülikoolis nii bakalaureuse- kui ka magistritasemel.
Enamik kunstiteraapiate eriala õpetavaid kõrgkoole Euroopas on koondunud 1991. aastal asutatud Euroopa Kunstiteraapiate Hariduse Konsortsiumisse (ECArTE, www.ecarte.info). Tallinna Ülikool on konsortsiumi liige alates 1995. aastast. Konsortsium määratleb kunstiteraapiatena visuaalkunstiteraapia, muusikateraapia, tantsu – ja liikumisteraapia ning draamateraapia. Kunstiteraapiatel on siiski piisavalt palju ühist (loomingulise tegevuse ja kunstimeediate kesksus; turvalise keskkonna loomine loovuse soodustamiseks ja loovprotsessi toimumiseks; kujutluse, sümbolite ja metafooride kasutamine; keskendumine mitteverbaalsele protsessile; kolmepoolne suhe kliendi, loomingu ja terapeudi vahel; terapeutiliste eesmärkide järgimine), et neid käsitleda ühtse elukutsena elukutsete registri kontekstis.