MEIE OMA KODUNE TEOSOOFIA: Lühikese Jala väravatornis saab vaadata näitust vabamüürlusest Eestis. Näituse kuraator Meelis Piller heidab alljärgnevalt pilgu meie koduse Eesti vabamüürluse ajalukku.
Rahvusliku enesemääratluse ning rahvusriikide tekkimisega 19. sajandi Euroopas kaasnes huvitav nähtus – koos rahvusluse ja rahvusromantismiga käis üle Euroopa ka võimsa lainena kasvav huvi müstitsismi ning okultsete ja esoteeriliste õpetuste vastu. Eestisse jõudis see laine riigi iseseisvumise algusaastail, 1920. aastatel pigem marginaalse, kuid sellegipoolest huvitava järellainetusena.
Vabamüürlus, salapäraseim institutsioon
Lääne esoteerika jõuliseimaks esindajaks oli teosoofia ning seda ka Eestis.
Teosoofia on esoteerilise filosoofia ideede süsteem, mis otsib ülimat tõde – midagi, mis on kõikide maailma filosoofiate ja religioonide algallikas. Teosoofia pidulik loosung kõlab: “Tõde on uskudest ülem!”
Teosoofia juured ulatuvad antiikaega, kaasaegse teosoofia alguseks võib aga lugeda aastat 1875, mil saksa-ukraina päritolu müstiku Helena Blavatsky (1831–1891) eestvõttel asutati New Yorgis Teosoofia Ühing. Blavatsky lõi eri ajastute religioossete traditsioonide, teaduse ning ida ja lääne esoteerika erinevate voolude põhjal sünteetilise õpetuse, mis sai tuntuks teosoofia nime all. Liikumine vastas hästi oma ajastu vaimsetele pürgimustele ning levis kiiresti üle maailma.
Samal ajal õitses maailmas varjatuim ja salapäraseim institutsioon – vabamüürlus.
Teadaolevalt olid algselt vabamüürlased ainult mehed. 19. sajandi eelviimasel kümnendil tegi prantslasest arst, Pariisi linnavalitsuse liige ja vabamüürlane Georges Martin (1844–1916), kes kuulus ordusse La Grande Loge Symbolique Ecossaise (GLSE) ettepaneku naiste initsieerimiseks vabamüürlusesse. 14. jaanuaril 1882 pühitsetigi GLSE looži Les Libres Penseurs liikmeks esimene naine – aktiivne naisõiguslane ja kirjanik Maria Deraismes (1828–1894). Kõik Prantsusmaa vabamüürlaste ordud kuulutasid pühitsuse ebaseaduslikuks ning vanade tavade vastaseks. Paljud liikmed lahkusid loožist, kus Deraismes’ pühitseti. Loož arvati GLSE-st välja. Ilmselt oli naisterahva pühitsemine vabamüürlaseks tol ajal niivõrd piireületav, et GLSE lõpetas oma tegevuse 1911. aastal.
Ühisvabamüürluse algus
- märtsil 1893 moodustasid Maria Deraismes, Georges Martin ja veel 16 vabamüürlaseks pühitsetud naist Maria Deraismes’i kodus Pariisis (72 Rue Cardinet) ühisvabamüürlaste looži. 4. aprillil 1893 kirjutasid looži asutajad alla ordu La Grande Loge Symbolique Ecossaise Mixte de France Le Droit Humain asutamistunnistusele.
Le Droit Humain levis kiiresti üle maailma tänu Teosoofia Ühingule – selle president Annie Besant nägi ühisvabamüürluses võimalust levitada teosoofia ideid ning ta suutis teosoofides äratada suure huvi vabamüürluse vastu.
Teosoofia Eestis
Eesti iseseisvusaja alguseks olid teosoofia ideed jõudnud ka Eestisse. 1920. aastatel hakkas siin tekkima teosoofide organiseeritud ühendusi.
- aastate algul oli teosoofilise liikumise üks aktiivsemaid tegelasi Tallinnas Nikolai Ivanovitš Erassi (1871–1930). Erassi sündis Venemaal Zvanovos, oli erialalt mäeinsener, Peterburi Merekorpuse professor, oktoobrirevolutsiooni järel asus ta elama Eestisse.
Venemaa Teosoofia Ühingu liige oli Erassi alates1909. aastast ning ta asus ka Tallinnas teosoofiat propageerima, pidas loenguid, kirjutas artikleid ning koondas teosoofiahuvilisi.
- aprillil 1921 pidas Nikolai Erassi Tallinnas venekeelse loengu teemal “Ohvri seadus ehk ohver kivi-, taime-, looma- ja inimriigis, kõikjal, kus aine ohverdatakse vaimu heaks”. Loengu eestikeelne kokkuvõte avaldati ajalehes Päevaleht.
Vene teosoof Elena Pissareva on kirjutanud Nikolai Erassist, et “ta tõi teosoofilisse töösse palju entusiasmi ning inspireeris rasketel hetkedel kõiki oma päikeselise optimismiga.”
- aastal moodustas Erassi Tallinnas teosoofilise rühma ning lõi kontakti rahvusvahelise ühingu Briti sektsiooniga, 1920–1924 oli Erassil ühendus ka Soome teosoofidega. Hiljem lahkus Erassi Eestist ning asutas teosoofilisi seltse veel Berliinis ja Brüsselis ning jätkas tööd teosoofia vallas kuni surmani Tuneesias 1930. aastal.
- märtsil 1923 esitas rühm Eesti teosoofe Tallinna-Haapsalu Rahukogule avalduse Eesti Teosoofilise Seltsi Besant Looži registreerimiseks. Loož oli valinud endale nime toonase Ülemaailmse Teosoofia Ühingu presidendi Annie Besanti auks.
Registreerimistaotlusele olid alla kirjutanud prof Nikolai Erassi, prof Mihhail Jaanson, Natalia Jaanson, Roman Tõnisson, Margarete Kendler, Paul Irtel-Brendorff ja Otto Presnikov.
Allakirjutanud põhjendasid oma taotlust sooviga “teosoofia valgustavate õpetuste levitajatena tegevad olla, aidates teosoofilise ilmavaate põhjal kaaskodanikel nende poolt ülesseatavatele küsimustele vastata”.
Paraku lükkasid riigivõimu esindajad Eesti Teosoofilise Seltsi registreerimise palve korduvalt tagasi põhjendusega, et seltsi asutajad on Ülemaailmse Teosoofia Ühingu liikmed, mille asupaik ja juhatus on Indias. Eesti Vabariigi seadused ei võimaldanud registreerida seltsi, mille juhatus asus väljaspool Eesti territooriumi.
Meie visad kangelased
Samal perioodil kinnitas Viljandi-Pärnu Rahukogu administratiivosakond taotluse kanda Rahukogu Seltside ja Ühisuste registrisse Pärnus Mihkel Esna, Johannes Lindorffi ja Aleksander Niggoli asutatud Eesti Teosoofiline Ühing “Natuura”. Tallinna oranisatsiooni põhikiri kirjutati ümber ning uus taotlus saadeti Rahukogule 29. novembril samal aastal.
Järgmise kuu keskel, 15. detsembril andis Rahukogu teada, et Besant Lodge’i registreerimine on taas tagasi lükatud. Sedakorda toodi põhjenduseks, et “Eesti Wabariik on iseseisev, rippumatu wabariik, kus riigi wõim on rahwa käes (põhis. §1) ja kus maksawad tema enese asutuste antud või tunnustatud seadused (põhis. §4). Selle pärast ei tohi Eesti Wabariigis ühegi Seltsi liikmed, kelle juhatus ja peaasupaik seisab wäljaspool Eesti Wabariiki, tegutseda enne kui niisugune Selts on Eesti Wabariigi Walitsuse käest oma tegewuse tarwis Eesti territooriumil luba saanud. Neil põhjustel jäi Seltsi põhikiri ja selle seadusele mittewastamine üksikute paragrahwide kaupa läbi waatamata”.
Meie kangelased osutusid äärmiselt visaks, nad ei jäänud Rahukogu otsusega rahule ning läksid kolmandale katsele. Kolmas katse tehti aga pea aasta hiljem – 29. septembril 1924. Taotlus maksis 36 marka.Taotluse esitajate nimekirja on lisandunud Voldemar Andresen, Harald Liiker ja Rosalie Liiker.
Ja mis juhtus?
- oktoobril teatas Rahukogu oma otsusest “Eesti Teosoofilise Seltsi “Besant-Looshe” registreerimispalwe läbi waatamata jätta põhjusel, et asutajad ei ole Tallinna-Haapsalu Rahukogu registreerimise osakonna määrust mööda 15. detsembrist 1923. a. Eesti Wabariigi Walitsuse luba oma tegewuse tarwis Eesti piirides kohtule esitanud”.
Hommikumaa Tähe Ordu
Umbes pooleteise aasta pärast – 26. juunil 1926 läksid Margarete Kendler ja Harald Liiker neljandale katsele. Koos Paul Raggisega esitasid nad siseministrile palve registreerida organisatsioon, mis sedakorda kandis nime Hommikumaa Tähe Ordu.
Hommikumaa Tähe Ordu – Order of the Star in the East – oli teosoofia kõrvalharu, mille eesmärk oli valmistada maailm ette uue suure õpetaja tulekuks. Teosoofid leidsid ka uue õpetaja kandidaadi, kelleks oli Jiddu Krishnamurti (11. mai 1895 – 17. veebruar 1986). Ta leiti väga noorena, aga lõpuks ta ütles ise, et tema ei ole uus suur õpetaja. Organisatsioonid lõpetasid tegevuse.
Eesti ühingu ülesandeks oli põhikirja kohaselt “valmistada teed Suurele Maailma Õpetajale Tema tulekuks maailma, mis tähendab Suure Maailma Õpetaja tulemise idee levitamist ja Tema tulekuks soodsa pinna loomist vaimses ja maises elus”. Ühingul oli sel ajal Tallinnas 49 liiget.
- juulil tuli siseministeeriumist vastus, milles anti teada, et kuna ühingu põhikiri ei vasta 1926. aastal kehtinud seltside ja liitude seadusele, lükati registreerimisavaldus tagasi. 15. juuliks tehti ordu põhikirjas parandused ning siseministrile esitati uus taotlus. Huvitaval kombel läks taotlus sedakorda läbi – ühing registreeriti 17. juulil. 14. septembril 1927 õnnestus lõpuks Siseministeeriumi juures registreerida ka Teosoofia Ühing Eestis.
Soome kaudu Eestisse
Peamise tõuke ühisvabamüürluse jõudmisele Soome andsid teosoofist kirjanik Pekka Ervast (1875–1934) ning Soome päritolu arst ja teosoof dr John Sonck (1865–1941), kes mõlemad mängisid juhtivat rolli Soome Teosoofia Ühingus. John Sonckil tekkisid sidemed vabamüürlusega Briti teosoofide kaudu ning ta pühitsetigi vabamüürlaseks Londonis 1920. aastal.
Briti ühisvabamüürluse rajajaks oli Teosoofia Ühingu president Annie Besant ning ka suur osa Inglismaa ühisvabamüürlasi olid teosoofid. Annie Besant nägi ühisvabamüürluses oma kõrge ideaali, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning inimkonna vendluse reaalset väljendust: mehed ja naised õlg õla kõrval töötamas inimkonna täiustamise nimel.
Dr Sonck tundis kutsumust tuua ühisvabamüürlus Soome. 1920. aasta septembris pidas ta Soome Teosoofia Ühingu liikmetele loengu vabamüürlusest, ta hankis ka looži sisustuse ning saatis selle Soome. Samal ajal plaanis ühisvabamüürluse Soome toomist ka kirjanik Pekka Ervast, kes pidas sel teemal kirjavahetust Taani Teosoofia Ühingu peasekretäri, samuti Londonis 1913. aastal vabamüürlaseks initsieeritud krahvinna Ellen Bille-Brahe Selbyga, kuulsa Taani astronoomi Tycho Brahe (1546–1601) kauge järeltulijaga.
- aasta oktoobris saabusid Helsingisse Rahvusvahelise Ühisvabamüürlaste Ordu Le Droit Humain Kõrgeima Nõukogu Skandinaavia Dominiooni esindajad, krahvinna Ellen Bille-Brahe Selby ja Saima Neovi Kopenhaagenist ning Birger Zadig Oslost.
Skandinaavia Dominiooni liikmed pühitsesid 4. oktoobril 1920 Helsingis, ajutises templiruumis (Bulevardinkatu 7) vabamüürlaseks 27 meest ja naist, järgneval päeval veel 33. 5. oktoobril 1920 asutati Soome esimene Ühisvabamüürlaste loož Väinämö, mille loožimeistriks valiti Pekka Ervast. 27. juulil 1924 kuulutas Kõrgem Nõukogu Soome loožid iseseisvaks dominiooniks.
Loož Kalewipoeg
Tõenäoliselt suhtlesid eesti teosoofid tihedalt välismaiste aatekaaslastega, sealhulgas soomlastega. Samal ajal oli rahvusvahelise teosoofiaühingu president Annie Besant, kes propageeris ühisvabamüürlust. Nii pole imestada, et 12. mail 1924 võeti Helsingis Ühisvabamüürlaste Ordu Le Droit Humain looži Väinämö liikmeks vastu kolm Eesti aktiivset teosoofi – Nikolai Erassi, Mihhail Janson ja Harald Liiker.
Väinämö looži protokolliraamatu sissekande kohaselt tõsteti 14. veebruaril 1925 looži juhatuse koosolekul meistrikraadi Nikolai Erassi, Mihhail Jaanson ning Harald Liiker. Protokollile on alla kirjutanud Väinämö loožimeister, Soome rahvusteatri primadonna Hilda Pihlajamäki. 10. märtsil 1925 toimus esimene ametlik ühisvabamüürlaste koosolek Eestis, kolmikuga liitus veel seitse uut kandidaati.
Märtsis 1926 asutati ametlikult loož Kalewipoeg. Rahvusvahelise Ühisvabamüürlaste Ordu numeratsioonis kandis see numbrit 807. See tähendab, et selleks ajaks oli organisatsioonil maailmas 807 looži.
- augustil 1926 esitas eelnevast tuttav aktiivsete teosoofide grupp – Julia Meissner, Rosalie Liiker ja Harald Liiker – siseministrile taotluse registreerida Üldine Ühis-Vabamüürseppade Ordu Le Droit Humain Loosh Kalewipoeg. Selle põhikirjaga mingeid probeeme ei paistnud olevat ning 26. augustil kanti Kalewipoeg ühingute, seltside ja nende liitude registrisse. 18. detsembril 1926 ilmunud Riigiteatajas number 97 ilmus ka sellekohane ametlik teadaanne.
Nähtamatu Valgus
- mai 1926 dateeritud kirjaga nimetas Soome Liidu Kõrgeima Nõukogu esindaja Kyllikki Ignatius Harald Liikeri Eesti piirkonnameistriks. Piirkonnameister tegutses Eestis Soome Dominiooni esindajana ja vahendas kõiki rahvusvahelise ühisvabamüürlaste organisatsiooni puutuvaid asju Soome Dominiooni Suur-Sekretärile.
- mail 1927 toimus looži Kalewipoeg pühitsuskoosolek, kus anti üle asutamistunnistus ning 27. mail pühitses Harald Liiker looži. 21. novembril 1927 asutasid looži üheksa venda venekeelse looži Sveta Nesrimago (Nähtamatu Valgus).
- aastal oli looži Kalewipoeg ametlikuks aadressiks Lühike jalg 6 Tallinnas. Sügisel 1929 said Eesti loožid omaette ruumid aadressil Mäekalda 7 Tallinnas, kuhu rajati tempel. Eesti piirkonnameister Harald Liiker elas samas hoones. Templiruum ei olnud suur, kuid oli maitsekalt sisustatud, värvidest domineerisid sinine, valge ja kuldne.
26.–27. aprillil 1930 tähistati viie aasta möödumist ühisvabamüürlaste tegevuse algusest Eestis. 26. aprillil toimus pidulik koosolek soome vendade osavõtul, järgnes koosviibimine vend August Abrami juures.
- aprillil tutvuti ajaloolise Tallinnaga ning külastati Eestimaa Provintsiaalmuuseumi, kus vaadati 18. sajandil Eestis tegutsenud vabamüürlaste diplomeid, raamatuid ning rituaaliriistu. Õhtul toimus pidulik koosolek Tallinna loožide ühises templis Mäekalda 7. Piirkonna meister Harald Liiker esitas tagasivaate möödunud viiele tegevusaastale.
- aastal, 10 aastat pärast ühisvabamüürluse saabumist Soome töötas Soome Liidus 15 looži. Soome Liidus oli tol ajal liikmeid 270.
- märtsil 1932 ilmutas Kõrgema Nõukogu Esindaja ametikirjaga nr 116, et Eesti Piirkonnameister Harald Liiker on vabastatud omal soovil ametist ja tema asemele on nimetatud Mihhail Sidorov 18. 7. novembril 1933 kaotas Kõrgema Nõukogu Esindaja ametikirjaga nr 181 Eesti Piirkonnameistri ameti koos talle abiks määratud piirkonnanõukoguga, sest piirkonnameistri ja piirkonnanõukogu koostöös olid tekkinud raskused. Seetõttu pidid edaspidi kõik Eesti loožid pöörduma kõigis vabamüürlusse puutuvais küsimusis otse Kõrgema Nõukogu Esindaja poole Soomes.
- märtsil 1934 kuulutas Riigivanem Konstantin Päts välja kaitseseisukorra ning seda loetakse Le Droit Humain’i loožide tegevuse lõpuks Eestis. Gunnar Aarma, kelle ema Liisi Abram ja isa August Abram olid mõlemad Kalewipoja liikmed, mälestuste põhjal looži tegevus siiski jätkus. August Abram olevat ehitanud loožile ruumid oma maja pööningukorrusel Sauna tänav 3.
Tegevuse lõpp
Andmed selle kohta, millal organisatsiooni tegevus Eestis tegelikult lõppes, on väga segased. Soome ühisvabamüürlaste ajakiri Kulmamitta nr 7 aastast 1934 kirjutab: “Eestin työpajojen toiminta on toistaiseksi keskeytetty, koska Eestissä ei sallita minkäänlaisten kokouksien pitämistä ilman viranomaisten lupaa.” (Eesti töökoja tegutsemine on ajutiselt lõpetatud, kuna Eestis ei ole lubatud mingite koosolekute pidamine ilma ametnike loata.) Kui 1935. aasta märtsi Kulmamittas on veel mainitud, et Eesti loožide töö on teadmata ajaks peatatud, siis oktoobrinumbris ei mainita neid enam üldse.
Tegelikkuses peatati Eesti loožide töö sisemiste vastuolude tõttu, mis tekkisid tõenäoliselt teosoofia pinnalt. Osa liikmeid olid tõsised teosoofid, samas kui mõned inimesed, eesotsas Mihhail Sidoroviga soovisid teosoofia vabamüürlusest üldse välja jätta. Liiker ja Jansen Sidorovi ideid ei tunnistanud. 1937. aasta jaanuarikuu Kulmamitta teatab, et Soome Liidu Rahvusliku Nõukogu koosolekul loeti ette Eesti piirkondliku asjaajaja Maximilian Landeseni tervitused. Need on ka viimased teadavaolevad märgid ühisvabamüürlaste tegevusest Eestis.
Väljavõte põhikirjast
- 1. Ühingu ülesanne on inimkonna teenimine tema õnneks ja täiuslikkusele jõudmiseks. Kuna see ülev ülesanne vajab tema teostajailt kõrgeid isiklikke omadusi, siis püüab ühing süstemaatilise kasvatuse ja õpetuse abil aidata oma liikmeid arendada kõiki omi häid vaimlisi ja mõistuslisi jõude, kõlblisi, kombelisi ja ühiskondlisi voorusi nagu ligimisearmastus, vennalikkus, heategevuslikkus, ustavus, õiglus, ülim ausus, truudus, hääd eluviisid jne.
- 2. Abinõuna oma eesmärgi saavutamiseks korraldab ühing oma liigete keskel (kinnistes koosolekutes): kõikide aegade pühakirjade, moraalsete, filosoofiliste ja okultsete süsteemide, müsteeriate, rituaalide, sümboolide uurimist ning vabamüürseppluse tradistsioonilisi allegoorilis-sümboolseid etendusi.
- 3. Ühingu tegevus sünnib § 1 ja § 2 mainitud sihis ja aladel täiesti väljaspool poliitikat, millele juhitakse liigete iseäralist tähelepanu, kohustades neid eeskujulikult täitma oma ühiskondlisi ja kodaniku kohustusi, ja osutama täielikku lojaalsust riigiseadustele (ERA, f. 14, n.11, s. 6, 1.2–4).
