MINA RÄÄGIN SEDA LUGU NII: Etenduse „sest meid on õpetatud madusid kartma“ lavastaja Karl Koppelmaa mõtisklus lavaloost. Kaks inimest. Mõlemad on head. Mõlemad teevad vigu. Ja see natukene head, mis nad teevad, seda pole keegi vist tähele pannud. Kuni selle hetkeni, kui üks neist otsustab ületada kõrbe, teades väga hästi, mis see talle maksma läheb.
Seda tekstijuppi peaks alustama nii: „Kas pole mitte põnev, et hiljuti on Martin Scorsese 1976. aasta film „Taksojuht“ saanud jälle üle hulga aja suure tähelepanu osaliseks?“ „Taksojuhile“ (kuigi veel rohkem Scorsese „Komöödiakuningale“) teeb kõrge kaarega kummarduse ju 2019. aasta šokeerivaim, vägivallast pakatavaim ja ka mõnede poolt lausa ohtlikuks tembeldatud „Jokker“. Aga kes sellist möla lugeda viitsib? See ei ole ju intrigeeriv. Ja intrigeeriv peab olema. Nagu „Jokker“.
*
Muidugi, võrreldes muude selle aasta filmidega, on tegemist märkimisväärse sündmusega. Illusioon. Vähemalt selles mõttes, et mulle küll ei meenu viimasest ajast ühtki filmi, mis kannaks eneses põhimõtteliselt antifa’likku sõnumit, mille peale parempoolsed nii õnnelikult plaksutavad. Kuna iga parempoolse plaksutus on olemuslikult sama mis radikaliseerunud noormeeste (sest nad ju radikaliseeruvad ainult paremale) üleskutsumine tulistamisele, misogüüniale ja rassistlike kleepekate avaliku sitamaja seinale kleepimisega, aktiveerub see vasem pool seltskonnast, kasutades oma šedöövrit: hirm (st mitte teiste hirmutamine, vaid ise kartmine), et nüüd see Hollywoodi rikka eliidi tehtud Gothami rikka eliidi vastane film mõjutab rikast eliiti vihkavat parempoolset nii, et see hakkab tulistama…
Aga oota!
Vasakul olevad seltsimehed ikka ise tahaksid ka seda filmi näha! Siis tuleb tuua kohale relvastatud politsei, et nad saaksid turvaliselt vaadata filmi, kus need samad mendid, kes neid kinosaali ees valvavad, on pahad. Ja veel relvastatud kah. Kahju, et Ilf ja Petrov on surnud. Ei räägi küll nende eest, aga tundub, et nemad said palju varem aru kui Jokker, et elu on ikka komöödia.
*
Kas meil on vaja pessimistlikke lugusid? Ei! Düsfooriaid ei ole vaja, sest keskmise teatrikülastaja (keskealine naine) elu on väidetavalt juba niigi düsfooriline. On või? Ma ei tea. Ja siis need pettunud inimesed tulevad kibestunud sõbrannadega teatrisse ja nad tahavad näha seda, kuidas vähemalt sellel kirjaniku väljamõeldud tegelinskil ikka hästi läheb. Ja siis ongi kõik hästi.
Vaata „Sõpru“ või „Kontorit“ ja toime on suhteliselt sama. Või kui asi on rohkem staatuse näitamises, et näe, mul on 20 eurot pluss veiniraha ja uus käekott, mille ma mingil põhjusel ostsin, siis…
*
Ära valesti aru saa, keskmine teatrikülastaja, ma ei nori sinu, vaid enda kallal. Ma tean ju väga hästi, et ka sina tahad enamat. Aga eks me ka kardame, et kui räägime üksindusest, siis on see masendav, kui alkoholismist, siis tülgastav. Müüb seks ja mingi õnnelik sitt. See õnnelik kakaemotikon on ajastu märk. Masendab hoopis see, et meile näidatakse, kuidas on hästi ja mis on hea. Ja meisterlikule kirjandusele toetuv meisterlik lavastus suudab meid mõneks tunniks ka ennast hästi tundma panna. Ja siis on jälle halb. Ja kauem kui mõned tunnid. Nagu joomisegagi.
*
Mingi hääl, keegi ei tea, kust see tuleb, aga paganama võõras on ta küll, ütleb, et peaksime ennast hästi tundma juba sellepärast, et meil on see 20 eurot piletiraha ja veiniraha ja meile väga meeldib see uus kott. Aga ei kao väidetav pettumus, meeleheide, rahulolematus – düsfooria. Mis siis teha? Tööl sa seda tunda ei saa, on vaja muudele asjadele keskenduda. Kodus ka mitte, sest äkki on sul mees, kes hoiab end vormis, kel on kenad riided ja kes lõhnastab ennast? Kui ei ole, siis mõtled, miks ei ole ja kust sellist leida? Siis on kaks võimalust, millele sa mõtled. Et raudselt on noorem naine järjekorras. Või olen ma ikka kindel, et ta homoks pole vahepeal hakanud? Äkki peaks ise ka? Kus siis päriselt seda tunda võib, mida päriselt tunned? Ja samaaegselt turvalises keskkonnas, kus peegel on juba katki löödud.
*
Aga ei, jälle seesama tükk, nojah, teise pealkirja, lavastaja ja näitlejatega, isegi samas majas mitte, aga see on seesama tükk. See ei ole isegi „Jokker“ ehk kummardus heale loole. Jälle kohtud Fockeritega. Või siis ühiskonnakriitiline lugu. See on popp! Tead miks? Seepärast, et seal probleem on ühiskonnas. Ühiskond… muidugi, nemad on süüdi!
*
Aga vähe, vähe on tragöödiat. Arusaadav, ega keegi ei taha kuulda, et ise oled süüdi või isegi, kui otseselt süüdi ei ole, siis pole midagi teha. See on saatus. Ometigi tragöödiaga kaasneb üks mõiste, mis nagu tragöödia isegi on pildilt pea et kadunud. See on katarsis. Aristoteles kirjutas sellest oma „Poeetikas“. See on puhastus. Ja see tuleb haletsusest. Või hirmust. Aga tõelisest, eksistentsiaalsest hirmust, mitte julguse puudumisest. Ja see on Aristotelese sõnul just tragöödiale omane – see katarsis. Muidugi, meie aja ja Aristotelese aja vahel on maailm palju muutunud, aga mina usun, et inimene on põhiolemuselt sama ja seda katarsist ta siiani igatseb. Võib-olla inimest ei kõneta enam nii väga antiiktragöödiad ja Shakespeare’i tragöödiaid käsitletakse tihtilugu rohkem märuli kui tragöödiana.
Ja kuigi uudistekanalid teavitavad meid tihtilugu tragöödiatest, siis katarsist neist uudistest saada kahjuks/õnneks võimalik vist pole. Ma samuti ei oska öelda, et missugune loom see tänapäevane tragöödia õigupoolest on.
*
Ajalik keskkonnas, ajatu loomuses. Nagu inimenegi. Alati on teda kaks. Kui veel Tšehhovi komöödiate ajal oli konflikt selles, et kes inimene on ja kes ta tahaks olla, siis arvan, et nüüdseks on konflikt seal, kes ta oli ja kes ta nüüd on. Oleme nostalgilised. Remake’ide ajastu. Ja ajakohastamine. Ebaloominguline vaimuvaesuse aeg.
Sest „kes oleme“ ja „kes tahaksime olla“ vahel on kõrb. Ja pigem lööks vist käega, kärvaks kärbunud oaasis, kui riskiks ja… läheks? Ja selles oaasis, või kortermaja korteris kuskil magalarajoonis, väga vahet neil ilmselt antiikaja inimese jaoks pole, näen ma iga päev inimesi, keda tahaks kuidagi aidata. Lapsevankrit trollile või poest tuleval mutikesel kotti tassida. Tahaks naabri külla kutsuda, aga…
*
Ja nii ma jõuangi algusesse tagasi. „Jokker“, „Taksojuht“. Arthur Fricke, Travis Bickle… Meie, Teater KELMi lavastuses „sest meid on õpetatud madusid kartma“ on ka kaks sellist natukene klouni ja natukene rohkem taksojuhti. Neil on ka siiber. Nagu Arthuril ja Travisel.
Ka nemad on võõrandunud. Aga see ei ole remake ega kummardus. Ega ka midagi originaalset. Lugude arv on piiratud.
Mina räägin seda lugu nii:
Tema nimi on Henri. Ja ta armastab üht naist, keda ta oma teleskoobiga vaatab, kaugelt. Keda ta taksoga koju viskab ja tagasivaatepeeglist vaatab nagu veel kaugemalt. Ja ta näeb, kuidas see inimene on alla andnud. Fatalism. On nii-öelda tragöödiaga rahu teinud, et inimene oma saatuse vastu ei saa, ükskõik kui palju ta sipleb ja vähkreb ja trambib jalgu. Ta on omaks võtnud selle tragöödia, et elu on tegelikult komöödia. Midagi traagilisemat vist olla ei saagi. Jah, ta joob palju, väga palju. Aga „sest meid on õpetatud madusid kartma“ ei räägi ilmtingimata alkoholismist. See on lihtsalt võte. Rohkem selles loos kedagi polegi. Kaks inimest. Mõlemad on head inimesed. Mõlemad teevad vigu. Ja see natukene head, mis nad teevad, seda pole keegi vist tähele pannud. Kuni selle hetkeni, kui üks neist otsustab ületada kõrbe, teades väga hästi, mis see talle maksma läheb.
KELMi madude lugu
Aga mis see sulle maksma läheb? Natuke vähem kui 20 eurot pileti eest, puhvetis on ka üht-teist… Riietuse pärast väga muretsema ei pea, tänaval on sel ajal juba pime, Kanuti Gildi SAALis ka väga valge ei ole ja saalis on ka pime. Pealegi, valgustatud naisnäitleja on selles tükis mõnda aega pesu väel. Sellest sõltumata on teatris siiski viisakas pilk laval hoida. Jah. Mida veel? Telefon lülita välja, sa arvad, et keegi ei näe, aga mina istun helipuldis ja näen küll. Etendus ei ole nii pikk. Tund ja kakskümmend minutit. Vaheajata. Ja katsu valel ajal mitte naerda. Seda välja arvatud juhul, kui oled oma grimmiga palju vaeva näinud. Ja juuksed värvinud roheliseks. Relva pole vaja kaasa võtta. Meil laval on relv. Ja nii võiks lõpetada: „Ja nii ma lõpetan.“
*
„sest meid on õpetatud madusid kartma“
autor-lavastaja: karl koppelmaa
laval: lauli otsar, kristjan sarv
kunstnikud: karoliina kull, johannes valdma, martin koldits
Etendused 25., 26., 29., 30. november kl 19.30 Kanuti Gildi Püha
