KAS PIIBU JA TEETASSIGA KONSERVATIIVID VÕI MIDAGI MUUD: Briti kultuur ümbritseb meid alates kooli kohustuslikust kirjandusest ja muusikast kuni telesarjadeni. Juku-Kalle Raid ja Tiina Ilsen käisid Suurbritannia suursaadiku Chris Holtby juures uurimas, mida ta arvab Eesti ja Suurbritannia kokkupuutepunktidest.

Tiina Ilsen (T.I): Suurbritanniat on nimetatud kultuuri supervõimuks. Kas seda on liiga palju öeldud ja mis tundeid see teis tekitab?
Chris Holtby (C.H): No võib nii väita küll… (Naerab). Tõsiselt rääkides – ma ei saa öelda, et ma ei nõustuks. Käin näiteks päris palju rääkimas koolides ja ülikoolides. Mulle üldse meeldib noortega suhelda, tavaliselt ei hoia nad end oma väljaütlemistes tagasi ja avaldavad arvamust otsekoheselt. Kui ma siis küsin, mis neil Suurbritanniaga seostub, tulebki just kultuur ennekõike esile. Olgu see Shakespeare, kirjandus, mida nad koolis õpivad, või muusika – alates The Beatlesist kuni tänaste bändideni. Filmid, sarjad, James Bond ja muidugi kuninganna. Aga kultuur ennekõike. Käin tihti ka siinsetes raamatupoodides – väga palju on Briti kirjandust ja seda ka inglise keeles. Üks asi, mida ma Eestis tõeliselt imetlen, on uskumatult kõrge inglise keele oskuse tase. See on loomulikult tähtis ka majandusalaste sidemete loomiseks, aga ennekõike annab see teile suurepärase juurdepääsu teistesse kultuuridesse, kaasa arvatud Briti kultuuri.

T.I: Kas see keeleoskus on siis tuntavalt parem kui teistes riikides?
C.H: Statistiliselt näiteks on eestlased maailmas inglise keele (võõrkeelena) oskuselt neljandal kohal. Soomlastest eespool. Ja noorte keeleoskus on hämmastav: teed juttu 7–8-aastase lapsega ja ta vastab sulle täiuslikus inglise keeles. Ja näiteks kirjandusfestivalil Head Read on Briti autorid alati ülihästi esindatud.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ja ärgem unustagem Briti huumorit – kas teie arvates saavad eestlased sellest hästi aru?
C.H: Jah. Olen kohtunud paljude eestlastega, kes pidevalt Monty Pythonit tsiteerivad. Üks teie ministritest tsiteeris näiteks hiljuti ka Blackadderit. Minu arvates on eestlaste huumorisoon Briti omaga üsna sarnane – läbi mõeldud, vahel natuke sarkastiline ja tihti must. Terav ja intelligentne, mis sunnib inimest ka veidi mõtlema.

T.I: Kas võib öelda, et kultuuri osas on maailmas toimunud n-ö pehme invasioon Suurbritannia poolt, positiivses mõttes? See oli siin ka Nõukogude ajal tuntav.
C.H: Mind teeb alati ettevaatlikuks sõnade kultuur ja invasioon koos kasutamine – kuidagi liiga imelik kombinatsioon. Aga kultuuri mõju, seda küll. Mul on näiteks üks hea Eesti sõber, kelle isal on uskumatu Pink Floydi plaatide kollektsioon, kõik okupatsiooni ajal kogutud. Ma olen ise suur Pink Floydi fänn ja minu jaoks oli see kollektsioon väga muljetavaldav.

J-K.R: Muide, kas sa tead, kui palju maksis nõukaajal Pink Floydi vinüülplaat? Hullemal juhul kuni 85 rubla. Võrdluseks – minu ema kuupalk oli 120 rubla.
C.H: (On algul hämmastunud, siis vaikib veidi) No Pink Floydi fännina pean ütlema, et see hind oli seda väärt. (Naerab)

J-K.R: Mina tahan omalt poolt avaldada vaimustust Briti proge-roki üle. Olen selle tulihingeline fänn – see on peaaegu et parim proge-rokk maailmas. Ning eks enamik muid progebände on selle põhjal tekkinud, kaasa arvatud Eestis.
C.H: Britid on kuulsad väljamõtlejad – me leiutame midagi, näiteks jalgpalli –, aga teised võtavad asjad üle ja teevad paremini! (Naerab) Või teevad sellest midagi veel suuremat: hea näide siin on internet (world wide web). Üks meie olulisemaid panuseid maailmakultuuri ongi ehk see, et me üritame kogu aeg uusi asju tekitada, teha asju teisiti, paremini, uut moodi. Seda nii kultuuris kui ka muudes valdkondades.

J-K.R: (Vahele) Kas tänapäeval on võimalik üldse kultuuris midagi uut leiutada?
C.H: Inimesed ikka kompavad piire ja šokeerivad teisi. Et midagi ära teha, läbi lüüa pead sa olema leidlik, innovaatiline ja uudne.

T.I: Teisest küljest on ju Suurbritannia tugevate traditsioonide maa. Kuidas sa seda innovaatilisust traditsioonidega ühildad?
C.H: Ma ei tea, kas ma lähen siinkohal liiga kaugele, öeldes, et suurimad mässajad tulevad alati kõige kõvemate traditsioonidega riikidest.

J-K.R: No kuulge, võtame sellesama Pink Floydi ja Sex Pistolsi T-särgi „I hate Pink Floyd“. Ka punk pärineb Inglismaalt.

T.I: Üks teema, millest rääkida, on multikultuurse ühiskonna mudel. Mis selles head on ja kuidas seda saavutada?
C.H: Meie jaoks on see reaalsus ja pikaajaline praktika. Ja multikultuurne ühiskond toob kahtlemata kaasa suuri eeliseid ja teeb meid tugevamaks. London on paljurahvuseline linn, iga rahvus jätab oma jälje meie kultuuri – muusikas, köögis, kirjanduses. See rikastab meid, oleme sellest ammu aru saanud. Enne oli jutuks, kuidas traditsioone uuendustega ühendada. Inimeste kaudu! Erinevad inimesed üle maailma toovad uusi ideid.

J-K.R: Sellega võrreldes on Eesti siis pigem justkui väike, võõraid pelgav riik?
C.H: No kuulge, mina ei ole küll Eestis elades ühtegi ksenofoobset inimest kohanud. Ja äriinimestega rääkides on ikka vastupidine pilt: tahetakse väga väljastpoolt oskustega töötegijaid, sest endal lihtsalt pole piisavalt inimesi. On loomulik, et oma kultuuri tahetakse säilitada, aga riigi ja majanduse arenguks on inimesi juurde vaja.

T.I: Ja Eesti elanikkond muudkui väheneb…
C.H: Teate, mitte sugugi nii palju kui muude Euroopa riikidega võrreldes. See on loomulikult asi, millele tasub tähelepanu pöörata, aga minu teada on Eestiga pigem nii, et paljud lähevad välismaale kogemusi omandama või raha teenima ja tulevad pärast tagasi. Statistika kohaselt on Eesti kõige suurema remigratsiooniga riik Euroopas – sellega erinete suuresti teistest ja siinkohal on teil igal juhul põhjust optimismiks.

T.I: Kas Eesti on sinu esimene suursaadiku lähetus?
C.H: Jah, enne seda töötasin kaks korda välislähetuses Brüsselis, viimane töökoht oli seotud NATO ja Euroopa julgeolekuga. Tahtsin nii väga tulla tööle konkreetsesse riiki, mitte taas kord mingisse rahvusvahelisse struktuuri. Ja NATO asjadega töötades kohtusin paljude eestlastega, nii et Eestisse tulek oli minu väga kindel soov. Meil on tugevad ajaloolised ja majanduslikud sidemed. Peale selle, teie riik on kaasaegne ja tulevikule orienteeritud.

T.I: Tagasi kultuuri juurde tulles – mis on sinu enda n-ö kultuurikiiks? Oled sa raamatutüüp, teatriskäija?
C.H: Olen vast sellist segutüüpi. Üks asi kindlasti: soovin väga, et mul oleks rohkem aega lugeda. Olen hariduselt ajaloolane ja lugemine on mulle eriti hingelähedane. Praegugi loen ühte Henry VIII-st jutustavat raamatut, see on ilukirjanduslik teos, mis põhineb ajaloolistel faktidel. Aga kuna olen sunnitud tööalaselt pidavalt ametlikke kirjutisi, ülevaateid, raporteid jne lugema, jääb päris-raamatutele liiga vähe aega, kuigi armastan väga nendesse maailma reaalsuse eest põgeneda. Filme meeldib mulle samuti vaadata, see on hea viis lõdvestumiseks. Meil on selles mõttes traditsiooniline perekond, et igal nädalal on meil ühine filmiõhtu, kordamööda valime filmi, mida koos vaatame. Minu teemaks on praegu Tähesõdade triloogia, õpetan oma 6-aastasele pojale, mida „Star Wars“ endast kujutab. Muide, sellel aastal aitame tuua Eestisse Stanley Kubriku „2001: Kosmoseodüsseia“ kohta tehtud raamatu „The Making of Kubrick’s 2001“ esitlust. Septembri lõpus või oktoobris, räägime praegu Kumuga sellest.

J-K.R: Kas oled kogemata kombel sattunud lugema ka mõnda Eesti autori raamatut?
C.H: Üsna mitut. Jaan Krossi näiteks, minu eelmise töökoha kolleegid kinkisid mulle mitu tema teost – enne, kui Eestisse tulin.

T.I: Eestis tõusis päris suuremat sorti diskussioon, inimesed said vihaseks, kui Agatha Christie raamat „Kümme Väikest Neegrit“ poliitilise korrektsuse pärast ümber nimetati. Sama juhtus ka vist Suurbritannias? Mis teie sellest arvate?
J-K.R: Üldse, poliitiline korrektsus kultuuris? Minu teada on proovitud USA-s, mitmes osariigis Mark Twaini „Tom Sawyerit“ ümber kirjutada, sest see solvavat neegreid.
C.H: Teate, möödunud aegade asjad on möödunud aegade asjad. Nad räägivad tolleaegsest kultuurist. Probleem oleks ehk siis, kui praegu keegi samas stiilis samadest asjadest kirjutaks, respekteerimata tänapäevaseid kultuurinorme. Mina vanu raamatuid ümber ei kirjutaks. Noorematele tuleb lihtsalt selgitada, milline maailm siis oli.

T.I: Muutustest rääkides: selle aasta septembris on tulemas referendum, mis peaks otsustama, kas Šotimaa lahkub Suurbritannia koosseisust ja jätkab iseseisva riigina või mitte. Milline on teie seisukoht?
C.H: Šotlased on alati olnud väga uhked oma rahva üle ja kogu debatt on väga aktiivne. Praegu tundub, et enamus on siiski lahkumise vastu. Paar aastat tagasi oli üleüldine meeleolu palju rohkem iseseisvuse poolt. Viimase aasta jooksul on kogu diskussioon rohkem majandusküsimustele keskendunud, vähem on nii-öelda emotsiooni. Majanduslikest näitajatest sõltub palju: inimesed ütlevad, et kui see läheb liiga kalliks maksma, siis nad iseseisvuse poolt ei hääleta. Pean siinkohal ütlema, et ka minus on veidi šoti päritolu. Aga üldiselt on väga hea, et diskussioon ühiskonnas keskendub päris asjadele, reaalsusele. Emotsioonidel on ka muidugi tähtis osa, aga päeva lõpuks peame suutma vastata küsimusele, kas meie elu tavainimestena läheb ühest või teisest otsusest paremaks. Ja praegu tundub šotlastel olevat meelsus, et ei, pigem ei lähe. Minu arvates oleks siiski mõistlik ühiselt jätkata.

T.I: Eestlased armastavad reisida igasse Suurbritannia otsa. Räägime Briti turistidest Eestis ka. Eelmisel aastal käis Eestis vist 60 000 inimest?
C.H: See on siin ööbinute arv, need, kes tulid kruiisilaevadega, olid veel lisaks.

T.I: Miks britid Eestisse tulevad? Kas meie kunagise „Welcome to Estonia“ kutsungi pärast? Või on siin ikka Briti poissmeeste peoparadiis?
C.H: Poissmehi ikka aeg-ajalt näeb, kuigi mitte nii palju kui varasematel aastatel. (Muigab) Enamus baarides õlut joovaid välismaalasi on pigem soomlased. Aga viimastel aastatel on meie tõsiseltvõetavates ajalehtedes olnud väga palju artikleid, kus räägitakse Eestist ja käiakse Eesti põneva nädalavahetuse reisisihina välja. Lennuühendused on head ja soodsad, inimesed, kes siia tulevad, on ealt nüüd veidi vanemad, neil on rohkem raha ja nad tulevad teie riiki ja kultuuri avastama.

T.I: Mida sa ise oma sõpradele ütled, miks nad peaksid Eestisse tulema?
C.H: Tallinna vanalinn. See on ikka väga eriline ja tekitab ringi jalutades väga erilise tunde. Eriti talvel, kui linn on lumega kaetud, aga ka suveõhtutel, kui pimedaks justkui ei lähegi.

J-K.R: Millised on su lemmik-pubid-baarid vanalinnas?
C.H: Hell Hunt! Samuti Põrgu, aga ka Drink Bar & Grill, Pudel Telliskivis.

J-K.R: Sa oled siis õllesõber nagu minagi? Kas mõni Eesti õlu ka maitseb?
C.H: Hea õlu mulle tõesti maitseb. Ja mul on hea meel, et Briti toidunädalal, mida korraldame 5.–11. Märtsil, on lisaks heale Briti toidule võimalik proovida ka meie suurepärast õlut. Eesti õlu – ikka. Mind nähakse sageli Saku või A le Coqi õlut joomas. Nende kahe suurtootja puhul on mul hea meel näha, et nad kogu aeg proovivad uusi tooteid, katsetavad. Näiteks A le Coqi Imperial ja Saku Porter. Olen ka vaimustunud uutest Põhjala pruulikoja õlledest, samuti Õllenaudi omadest. Väikeste õllekodade võidukäik on märgatav ka Suurbritannias ja hea meel on näha, et see järjest kasvab ka Eestis.

T.I: Kuidas Eesti toiduga on? Kas harjumine võttis kaua aega?
C.H: Üldse mitte. Eesti toit on oma olemuselt nagu Briti toit – aus ja lihtne. Ja Tallinnas on mõned tõeliselt head restoranid! Mulle väga meeldib Rataskaevu tänav, minu meelest on seal reas terve hulk suurepäraseid kohti. Näiteks koht nimega Rataskaevu 16, väga mõistlike hindadega ja hea toit! Ja mulle eriti meeldib nende vets – klaaspõrandaga – istud seal justkui kuristiku kohal… Samuti Aed, millel on parimas mõttes lihtne menüü väga värsketest toorainetest. Muidugi ka Rüütli tänava otsas asuv Gruusia restoran – sellega on mul omaette side, kuna see on ka kohalik ragbi-ühenduse kogunemispaik. Ma ise olen suur ragbi toetaja, mistõttu satun sinna tihti. Veel meeldib mulle Leib Uuel tänaval, olen ka Šoti klubi auliige ja viskisõber. Siis veel Ribe ja La Bottega Vene tänaval, samuti Tchaikovsky, OkO Kaberneemes… (Rehmab käega) Võin neid kohti lugema jäädagi!

J-K.R: Britid on tuntud spordiarmastajad. Kas sa tead veel mõnda britti peale Winston Churchilli, kes ütleb „No sports“?
C.H: (Naerab) Eks ikka leidub inimesi, kes jälestavad sporti. Aga üldiselt sporti me armastame. Meie meedias on palju suurem osa pühendatud spordile kui näiteks Eestis. Jalgpall on muidugi meie rahvusmäng, aga tänaseks on see näiteks USA-s kõige rohkem harrastatud sport. Mitte nende ameerika jalgpall või pesapall, vaid ikka meie jalka, mida nad soccer’iks nimetavad.

T.I: Soovita meile mõnd kohta Londonis, kuhu eestlased kindlasti peaksid minema.
C.H: Ma parem koostan väikese nimekirja nii-öelda mitte-tavapärastest kohtadest, kus mulle endale meeldib käia.

T.I: Mida tahaksid kindlasti eestlastele öelda?
C.H: Eestlased peaksid olema iseenda üle rohkem uhked. Peaksite olema rohkem uhked selle üle, mida teie riik on saavutanud. Olete rahvusvahelises kontekstis tihti liiga tagasihoidlikud ja ei tunnusta end piisavalt. Näiteks on eestlased meie arvates maailma parimad sõdurid, mistõttu kirjutasimegi detsembris alla lepingule, mis tihendab ja tõhustab meie riikide sõjaväelist koostööd. Peaksite olema väga uhked oma tehnoloogiliste saavutuste üle. Oma ettevõtlikkuse üle. Selle üle, kui avatud maailmale te olete. Teil on huvi ja tahtmist maailma muuta, te olete sõnapidajad ja usaldusväärsed. See ole sugugi igas riigis nii. See on teie tugevus.

Olete rahvusvahelises kontekstis tihti liiga tagasihoidlikud ja ei tunnusta end piisavalt. Näiteks on eestlased meie arvates maailma parimad sõdurid.
Suursaadik soovitab: 10 asja, mida Londonis ette võtta
* Süüa Briti hommikusööki ühes Smithfieldi pubis (Smithfield on Londoni City linnaosas paiknev piirkond).
* Nautida Londoni kesklinnale avanevat vaadet Primrose Hilli nimeliselt väikeselt mäelt.
* Süüa karrit Brick Lane’i nimelisel tänaval Ida-Londonis.
* Võtta üks naps Paramounti baaris, mis asub Centrepointi hoones Tottenham Court Roadi tänaval.
* Käia Maltby Streeti turul Bermondsey Londoni lõunaosas.
* Sõita jõelaevaga Westministerist Greenwichi Kagu-Londonis, jalutada Greenwichi linnaosas ja sõita uue köisraudteega üle jõe.
* Jalutada Kew Gardensis – Londoni botaanikaaias.
* Veeta õhtu koerte võiduajamistel.
* Külastada Hornimani muuseumi Lõuna-Londonis.
* Sõita oma peatumispaika ööbussiga.

Suursaadik loetleb: 10 teda enim mõjutanud Briti raamatut:
1. Animal Farm – George Orwell
2. Lord of the Rings – J. R. R Tolkien
3. Wolf Hall – Hilary Mantel
4. A Brief History of Time – Stephen Hawking
5. Great Expectations – Charles Dickens
6. Brave New World – Aldous Huxley
7. The Midwich Cuckoos – John Wyndham
8. Our Man in Havana – Graham Greene
9. His Dark Materials Trilogy – Philip Pullman
10. The Complete Works of Shakespeare